tööl. Neil ei ole lapsi. Teil Robertiga on olnud tavaks kohtuda igal neljapäeval kella neljast seitsmeni Rawndesley East Services Traveltelis.” Charlie tõstis pilgu. „Iga neljapäev, aasta otsa?”
„Meil pole mitte ükski neljapäev vahele jäänud.” Naomi kummardus lauale lähemale ja lükkas juuksed kõrva taha. „Ja me oleme alati toas number üksteist. Toa eest maksab alati Robert.”
Charlie tõmbus tagasi. Võib-olla kujutas ta seda ette, aga tundus, et Naomi Jenkins imiteerib tema, Charlie kõnemaneeri: võtab faktid asjalikult ja lühidalt kokku. Naine pingutas üle.
„Mida te teete siis, kui tuba number üksteist ei ole vaba?” küsis Simon.
„See on alati vaba. Nad oskavad meid oodata ja hoiavad toa vaba. Neil pole kunagi väga palju kliente.”
„Nii et eelmisel neljapäeval läksite teie nagu ikka härra Haworthiga kohtuma, aga tema ei ilmunud kohale. Ja ta pole võtnud teiega ühendust ega selgitanud, miks ta ei tulnud. Tema mobiiltelefon on välja lülitatud ja ta pole teie sõnumitele vastanud,” võttis Charlie asja kokku. „On nii?”
Naomi noogutas.
„Nii kaugele me jõudsime,” ütles Simon. Charlie heitis pilgu teistele märkmetele. Ta pilk tabas midagi, mis tundus ebatavaline. „Te teete päikesekellasid?”
„Jah,” vastas Naomi. „Miks see on oluline?”
„Ei olegi. See on lihtsalt ebatavaline amet. Kas te teete neid eraisikutele?”
„Jah.” Naomi näis pisut kärsitu.
„Firmadele või...?”
„Vahel ka firmadele, aga tavaliselt eraisikutele, kel on suur aed. Klientideks on ka olnud paar kooli, mõned Oxbridge’i kolledžid.”
Charlie noogutas, mõeldes, et nii kena oleks saada päikesekell oma tillukesele majaesisele. Tema majal polnud õnneks aeda. Charlie ei talunud mõtet, et peaks niitma muru või midagi pügama, see oleks aja raiskamine. Huvitav, kas Naomi teeb ka väikesi päikesekellasid?
„Kas te härra Haworthi kodutelefonile olete helistanud?”
„Minu sõbranna Yvon, kes on ühtlasi ka minu üüriline, helistas sinna eile õhtul. Roberti abikaasa Juliet vastas kõnele ja ütles, et Robert on Kentis. Aga tema veoauto on pargitud maja taha.”
„Te siis käisite seal?” küsis Charlie just samal hetkel, kui Simon küsis: „Milline veoauto see on?” Erinevus naiste ja meeste vahel, mõtles Charlie.
„Suur punane. Ma ei tea veoautodest mitte midagi,” ütles Naomi, „aga Robert nimetab seda neljakümne nelja tonniseks. Eks te näete ise, kui sinna maja juurde lähete.”
Charlie jättis viimased sõnad tähelepanuta ja vältis Simoni pilku. „Te käisite Roberti kodus?” küsis ta uuesti.
„Jah. Täna pärastlõunal. Tulin sealt otse siia...” Ta jäi ootamatult vait ja langetas pilgu.
„Mis on?” küsis Charlie.
Naomi Jenkinsil kulus paar sekundit enda kogumiseks. Kui ta pilgu tõstis, helkis ta silmis trotslik säde. „Kui olin tema maja juures käinud, oli mul selge, et midagi on tõsiselt valesti.”
„Mis mõttes valesti?” küsis Simon.
„Juliet on Robertiga midagi teinud. Ma ei tea, mida.” Ta nägu kahvatus pisut. „Ta on korraldanud nii, et Robert ei saa minuga ühendust võtta. Kui ta poleks saanud mingil põhjusel eelmisel neljapäeval Travelteli tulla, oleks ta mulle kohe helistanud. Kui see just poleks olnud füüsiliselt võimatu.” Ta sirutas mõlema käe sõrmi. Charliele tundus, et Naomi näeb enda valitsemisega suurt vaeva. „Ta ei ürita mind maha jätta.” Need sõnad olid suunatud Simonile, just nagu oleks Naomi eeldanud, et Simon kavatseb talle vastu vaielda. „Me olime väga õnnelikud. Oleme olnud kohtumishetkest peale lahutamatud.”
Charlie kortsutas kulmu. „Te olete ju igast seitsmest päevas kuus päeva lahus, on ju nii?”
„Saate aru küll, mida ma silmas pean,” nähvas Naomi. „Kuulge, Robertil on väga raske neljapäevast neljapäevani vastu pidada. Minul samuti. Me ihkame nii meeletult teineteist näha.”
„Mis siis toimus, kui te härra Haworthi maja juurde läksite?” küsis pastakaga mängiv Simon. Charlie teadis, et Simon ei sallinud selliseid asju, ei sallinud üldse emotsionaalselt segaseid asju.
„Avasin värava ja sisenesin aeda. Läksin ümber maja selle ette – tänavalt tulles on maja fassaad maja tagaküljel. Mul oli mõte olla üsnagi otsekohene, helistada kella ja küsida Julietilt otse: „Kus Robert on?””
„Kas proua Haworth teadis, et teil on tema abikaasaga suhe?” katkestas Charlie teda.
„Uskusin, et mitte. Robert tahab teda kõigest hingest maha jätta, aga ta ei taha, et Juliet kuni lahutuseni minust midagi teaks. See teeks elu liiga keeruliseks...” Naomi laubale ilmusid kortsud ja ta ilme muutus süngemaks. „Aga pärastpoole, kui ma üritasin ära minna ja tema jooksis mulle järele... Aga see oli pärastpoole. Te küsisite, mis juhtus. Mul on lihtsam rääkida sellest õiges järjekorras, muidu ei saa te aru.”
„Laske käia, preili Jenkins,” ütles Charlie leebelt, mõeldes ise, kas see järje kaotamine oli kontrollimatu hüsteeria eelmäng. Ta oli sellist asja varemgi näinud.
„Kutsuge mind parem Naomiks. „Preili” ja „proua” on praegu kumbki omal moel naeruväärsed. Ma olin aias ja läksin peaukse poole. Ma... möödusin elutoa aknast ega saanud vastu kiusatusele sisse piiluda.” Ta neelatas raskelt. Charlie ootas. „Nägin, et tuba oli tühi, aga ma tahtsin vaadata kõiki Roberti asju.” Ta jäi vait.
Charlie märkas, et Simoni õlgadesse tekkis pinge. Naomi Jenkins oli just äsja teinud poole oma kuulajaskonnast vaenulikuks.
„Mitte mingil võikal moel nagu jälitaja,” ütles ta nördinult. Tundus, et see naine loeb mõtteid. „On ju hästi teada, et kui armastatud inimesel on täiesti teine elu, kuhu sina ei kuulu, siis tunned meeletut puudust neist igapäevastest asjadest, mida koos elavad paarid jagavad. Hakkad neid ihkama. Ma lihtsalt... Olin nii sageli ette kujutanud, milline tema elutuba võiks välja näha – ja siis oligi see otse mu ees.”
Charlie mõtles endamisi, mitu korda sõna „meeletu” veel Naomi juttu sugeneb.
„Kuulge, ma ei karda politseid,” ütles Naomi.
„Miks te peaksite politseid kartma?” küsis Simon.
Naomi raputas pead, just nagu poleks Simon üldse asja mõttele pihta saanud. „Kui hakkate seda uurima, näete ise, et Robert on tõesti kadunud. Või siis on midagi muud väga korrast ära. Seersant Waterhouse, te ei pea minu sõnu uskuma. Ma tahan, et te asja uuriksite ja jõuaksite selles ise selgusele.”
„Uurija Waterhouse on konstaabel,” parandas Charlie teda, mõeldes, mis tunne oleks tal endal siis, kui Simon võtaks end kokku ja teeks seersandieksami ära ja temal poleks enam Simonist kõrgem auaste. Kunagi see ikka juhtub. Ta otsustas, et ei lase end sellest häirida. „Kas härra Haworthil on auto? Kas on võimalik, et ta sõitis oma autoga Kenti?”
„Ta
