kodututele, ja ebahariliku andega kirjanik,“ rääkis Stuart. „Ta oli mu ainuke vend, mu ainuke perekond ja ta oli ka mu parim sõber. Ta oli seda sorti inimene, kellele sa võisid rääkida kõike ja ta ei mõistnud su üle kohut ega kritiseerinud sind. Nagu enamik teist siin teab, oli tema põhiline mure teiste heaolu. Ta oli hea mees ja tihti on nii, et head inimesed kannatavad kõige rohkem. Depressioon oli kogu elu ta vaenlane ja ta ei saanud masendusega hakkama. Ta ei saanud hakkama ebaõnnestumistega. Ta ei saanud hakkama oma võimetusega teisi aidata. Ta kirjutas raamatu „Võõrastemajas ei ole ruumi“, ja lootis, et ilusa ja kaastundliku kunstiteosena juhib see tähelepanu kodutute ja vaeste raskele elule, kuid keegi ei tahtnud seda avaldada. Raamat ei ole ju glamuurne. Ja lõpuks ei suutnud ta seda rohkem taluda.“
Stuart langetas pea ja Laura nägi, et ta püüdis tohutu pingutusega ennast valitseda. Ta soovis, et mees seda suudaks, ehkki ta ise oli kontrolli kaotamas. Oma selja taga kuulis ta nuuksumist.
Stuart jätkas: „Need inimesed siin, kes on pühendunud samadele üritustele, mis olid mu vennale nii tähtsad, palun jätkake tema nimel,“ palus ta. „Tema oleks seda tahtnud.“
Hiljem samal õhtul istusid Laura ja Stuart koos garaažipealse korteri tillukeses elutoas. Emma magas juba, kuid tema magamistoa uks oli lahti, et tuppa paistaks veidi valgust, ja Laura rääkis vaikselt, kui laps peaks neid kuulma.
„Ma ei usu, et see oli raamat, mille pärast ta ennast tappis,“ ütles ta. Ta istus Stuarti kõrval väikesel diivanil, näoga siniste kardinatega akende suunas, mis avanesid ta sõbra maja poole. „Ma usun, et see olin mina.“
„Sina?“ imestas Stuart. „Sina olid tema maailma keskpunkt, Laurie. Ära aja hullu juttu.“
„On midagi, mida sa ei tea.“ Ta pühkis niidijupi sviitrivarrukalt. „Ma arvan, et pärast seda, kui ma leidsin oma viimase komeedi, ta hakkas tundma, et on läbi kukkunud. Ta sai pidevalt äraütlevaid kirju, samas mina sain oma teadustööle rahastuse ja foto Newsweeki ja Timesi. Jäin Brasiilias liiga kauaks observatooriumisse. Olin oma tegemistesse liiga süvenenud. Laura Brandon ja tema karjäär. Ma jätsin ta liiga palju üksi.“
„Ma arvan, et ta sai aru, et see on osa sinu tööst. Ta oli sinu üle väga uhke.“
„Ma ei tea, Stu. Kohe pärast isa surma oli meil Rayga suur... noh, ta vihastas minu peale.“
„Ray?“
„Ta kandis vimma minu töö ja edu pärast: ma arvan, et ta pidi olema juba kaua aega pahane, aga kuni tolle hetkeni oli ta oma tundeid minu eest varjul hoidnud.“
„Noh, kui ta varjas neid sinu eest, siis varjas ta neid ka minu eest. Ma ei ole kunagi kuulnud teda midagi sellist ütlemas.“
Laura sõprade maja ülakorruse magamistoas pandi tuli põlema. Seal elas viieliikmeline perekond oma ilusat, vaikset, tavalist elu. Laura kadestas neid.
„Isegi kui ma olin kodus,“ jätkas ta, „olin öösiti üleval teleskoobist taevast uurimas. Ta ütles tihti, et ärkas kell kaks öösel, leidis, et mind ei olnud, ja ta tundis minust puudust.“ Ta pilgutas pisaraid tagasi hoides silmi. „Ma olin isekas.“
„Ei tea,“ lausus Stuart. „Ma ei kujuta ette, et Ray võis su peale töö pärast vihastada. Ja kindlasti mitte su edu pärast. Ta ei olnud kadedat sorti.“
„Võib-olla siis mitte, kui ta end hästi tundis, aga ta oli olnud mõnda aega masendunud. Ma vist ei saanud sellest aru. Oleksin pidanud märkama.“
„Sa oled enda vastu kohutavalt karm, Laurie.“
„Ma ei rääkinud sulle kirjast, mille ta maha jättis.“
„Sa ei öelnud, et oli kiri.“
„Ma ei tahtnud seda sulle telefonis rääkida.“
Ta ei tahtnud ka praegu rääkida, kuid teadis, et peab seda tegema.
„Mis seal oli?“ Stuart nihutas end diivanil, et teda paremini näha.
„Seal oli: „Ma palusin sul mitte minna“.“
„Mida ta sellega öelda tahtis?“
„Noh, see on keeruline.“ Laura hõõrus peopesaga silmi. „Vaata, siin lähedal elab üks vana naine hooldekodus ja...“
„See, kelle eest su isa palus hoolt kanda?“
„Kuidas sa seda tead?“
„Ray rääkis mulle temast, kui ma viimane kord temaga telefonis vestlesin. Ta ütles, et sa olid nii hakkamist täis, et tema eest hoolitseda, ja ta oli sellest väga häiritud.“
„Ma arvan, et tema endast välja minek oli olukorda arvestades ülepaisutatud, küllap sellepärast, et ta oli nii suures masenduses. Ta ei mõelnud selgelt.“
Stuart kõhkles. „See tundus tõesti äärmuslik reaktsioon,“ sõnas ta. „Nii et sellele ta siis kirjas vihjaski? Et ta oli palunud sul seda naist mitte vaatama minna?“
„Täpselt nii. Aga ma pidin, Stuart.“ Ta pöördus näoga mehe poole. „Mu isa palus ja...“
„Aga...“ katkestas Stuart teda poolelt sõnalt. „Su isa oli surnud ega oleks iial teada saanud.“ Ta rääkis leebelt, nagu poleks tal aimu, kuidas need sõnad Laurale haiget teevad. „Ray oli elus. Mis iganes põhjus tal ka oli, tal oli vaja teada, et see, mida ta mõtleb ja tahab, on sulle tähtis.“
Laura ei teadnud, mida öelda. Ta oli arvanud, et Stuart mõistab teda.
„Nii et sa siis kohtusid selle naisega?“ küsis mees.
„Jah. Ma ei tea ikka veel, miks isa seda tahtis. Naisel on Alzheimer ja ta ei mäleta isa üldse.“
„Ah et Alzheimer?“ Stuart tõi kuuldavale naeruturtsatuse.
„Ma ei mõista, mis selles naljakat on?“
„Sul on õigus. See ei ole naljakas.“ Stuart tõsines, kuid tundus, et ta pidi pingutama. „Kas sa kavatsed teda veel vaatama minna?“ päris ta.
„Ei usu.“ Paljas mõte sellele ajas Laurale värinad peale. Tema eelmine käik Sarah Tolley juurde seostus ta peas Ray surmaga.
„Väga hea,“ tähendas Stuart. „Kas tema eest hoolitsetakse seal hästi?“
„Ma arvan küll.“
„Sellisel juhul unusta ta. Sa tegid kindlaks, et temaga on kõik hästi. Sa oled teinud kõik, mis vaja. Sa ei leidnud mingit paljutähendavat seost tema ja oma isa vahel. Jäta see sinnapaika.“
Stuartil on õigus. Isa raha on endiselt Sarah’ jaoks fondis olemas ja notar tegeleb arvetega. Laural ei ole seal muud midagi teha. Talle meenusid hooldaja Carolyni sõnad, kuidas Sarah’le meeldiks jälle jalutamas käia ja et oleks keegi, kellega rääkida, kuid ta tõukas selle mõtte kiiresti peast välja.
Stuart tõusis sama jaluletõusmisoigega, mille Ray toolilt tõustes alati kuuldavale oli toonud. „Ma lähen tagasi majja,“ sõnas ta end sirutades. „See oli pikk päev.“
Laura tõusis ka
