ei ole juhuslik, vaid soosib neid, kes teavad, et tahavad parimat ja valikuvõimalusi, ning liiguvad selle suunas sirge selja ja hea tujuga.
Kindlasti räägib see raamat ka selle õnne hinnast ehk igapäevaelust ühes maailma kõige kallimas linnas. Ning sellestki, kuidas kodu-Eesti paratamatult aina kaugeneb, kuid teisalt ka armsamaks saab, ning kuidas iga välismaal elatud aasta kujundab iseennast ja lapsi, kes nüüdseks juba ammu riisi kartulile eelistavad.
Singapur,
suvi 2020
MINA, LIIS LASS
„Ma olen väga otsusekindel. Kui ma olen otsustanud, et miski tuleb ära teha, siis ma panen sellesse oma südame ja hinge. Kõik asjaolud võivad olla mu vastu, kuid kui mina tean, et see on õige, siis ma teen selle ära. Selline ongi liidri roll.“ (Lee Kuan Yew)
Eesti meedia on mind minu 34 eluaasta jooksul intervjueerinud ja püüdnud portreteerida üle kümne aasta, kuid ausalt öeldes ei tunne sünnimaa avalikkus mind peaaegu üldse. Viimastel aastatel olen Eesti ajakirjandust püüdnud vältida ja enda meelest ka õigustatult – ma ei osale enam aktiivselt Eesti avalikus elus, seega miks peaks kellelegi minu tegemised korda minema?
Minule endale on tähelepanu vaid koorem ja ühepoolne kohustus pidevalt jälgida, mida ma teen või ütlen, et kedagi mitte üleliia ärritada. Otsekohese inimesena on see üsna tülikas. Ometi ei ole minu „mitteosalemine“ takistanud ajakirjandust noppimast pildikesi ja infokilde küll siit ja sealt. „Sinu karakter huvitab inimesi“, „Sa elad ju nii põnevat elu“, „Eestis ei toimu ju midagi!“, „Su lähenemine on ebaeestlaslik“… Olen kuulnud kõikvõimalikke põhjendusi, miks ei saa originaalseks Liis Lassiks olemise tiitlit üle anda oma nimekaimust näitlejatarile või teleajakirjanikule. Teeksin seda meeleldi.
Minu tuntuks saamise loo võib kokku võtta nii: hilisteismelisena, kuid reaalselt ikkagi lapsena proovisin kätt modellimaailmas, kuhu mind värvati nii nagu ikka otse tänavalt. „Miks ka mitte!“ mõtlesin peale isa ja emaga nõu pidamist. Olgugi et lihtsamast ja peamiselt fotomodelli tööst sai hiljem minu elu tavaline osa ja teen seda hobi korras siiani, ei meeldinud mulle professionaalse modellitöö kontseptsioon – pakkuda ennast pidevalt casting’utel4 ja olla enamjaolt kõigega nõus. Mul oli selleks liiga hea lastetuba ja ameerikalik sense of entitlement5. Tänu sellele jäid mul tõenäoliselt olemata ka võimalikud #MeToo-momendid6, mida selles äris tajusin.
Samal moel, vanalinna tänaval teel koolist koju (olen 12 aastat käinud Vanalinna hariduskolleegiumis) värvati mind minu esimesele missivõistlusele. Olin siis 17, ja nii esindasin Eestit mitu aastat rahvusvahelistel missivõistlustel. Miks ka mitte!
Liigume mõned aastad edasi ja mind „tunneb“ terve Eesti. Mul on lugematud projektid ajakirjanduses, televisioonis ja raadios. Ma olen ühel ajal Kanal 2 ilmatüdruk, Kroonika esikaanel, raadiosaatejuht, külalisesineja tele-show’s, filminäitleja, popmuusika palade sõnade autor, meesteajakirja FHM seksikaim naine, kolumnist, omanimelise meediaportaali omanik, saatejuht, raamatuautor, õhtujuht… Võin vaid tänada tollast verinoort Liisi, et ta suutis pakkumisele lindistada stuudioplaat või minna poliitikasse öelda konkreetse ei ja mitte „miks ka mitte!“.
Mul oli justkui ettevõte nimega Liis Lass Inc. Ja selle juhtimiseks oleks mul olnud vaja väga head agenti. Tegin seda kõike veel ülikooliõpingute (olen teinud Estonian Business Schoolis ärijuhtimise bakalaureuse- ja magistrikraadi) ja põhitöö (milleks oli tookord nii kinnisvara kui turundus) kõrvalt. Siis arvasin ja lootsin, et mul piisab vaid silma pilgutada ja see põnev, kuid ühekordne meediakogemus on läbi.
Kui minu kahekümnendate esimene pool kuulus suures osas avalikkusele, siis teises pooles hakkasin oma privaatsust tagasi võtma. Liiga kiiresti elatud noore elu tagajärg oli see, et kõik tundsid mind, kuid mina ei mäletanud kellegi nime. Või kuidas olime kohtunud või millist koostööd teinud. Kontakt inimestega jäi pinnapealseks – ma ei jõudnud ei füüsiliselt ega vaimselt süveneda nii paljudesse uutesse inimestesse. Sellest oli kahju, sest väga tihti oli nende huvi minu sõpruse vastu siiras ja heatahtlik.
Tagasi vaadates võin öelda, et karjääri meedias ei pidanud ma kunagi oma kutsumuseks. Ma olen küll tänulik privileegile, et sain teha ja proovida asju, millest mõni võib vaid unistada. Sama on missindusega. Korra raadio- ja teletöö kunsti nautinuna ei saa ma ka öelda, et ekraanile naasmine on välistatud. Ka siin Aasias on tekkinud nii kinnisvara- kui reisisaate ideid, kuid ellu saab neid viia tõesti vaid siis, kui südamelähedane sisu on korrelatsioonis hästi tasustatud ajaga.
Seega olen pigem väike kala suures ookeanis kui suur kala väikeses tiigis.
Minu elukutse ja kirg on kinnisvara. Kui ma räägin kinnisvarast, siis ei suuda ma lõpetada. Ma räägin rahvusvahelistest turgudest, Hiina megaarendustest, troopilistest erasaartest, passiivtulust, üüri- ja renditurust, spekulatsioonist, lühiajalise rentimise seadustest ja tihti ka… lihtsalt renoveerimisest ja ehitusest – ma tegutsen väga konkreetsel vana kooli alal. Elukeskkonnad, arhitektuur ja disain on mu kirg. Kirega on nii, et seda võib püüda ignoreerida, aga ta leiab sind ikkagi üles. Ja kui sinu kirg on sinu töö ja see toob sulle raha sisse, siis hoia ja arenda seda!
Ma alustasin kinnisvarasse investeerimisega noorelt, meediategevuse kõrvalt, tagasihoidliku algkapitaliga vanematelt, kallima käendusega ja kümnete keelitustega sellist lollust mitte teha. Aga turg oli soodne, pangad armulised ja minu analüüs õige – meil kõigil on vaja veidikene õnne. Seega jälgisin paar keskmiselt edukat tehingut hiljem juba välisturge. Ja ei läinud kaua aega, kui sõbrad hakkasid nõu küsima – millisele turule paigutada vaba raha?
Sain aru, et sellise teenuse järele on nõudlus, ja rajasin ettevõtte, mis tegeleb erainvestorite globaalsete elukondliku kinnisvara portfellide juhtimisega ehk lihtsamalt öeldes valib, ostab, müüb ja üürib välja kinnisvara. Minu ettevõte on hallanud kinnisvara Filipiinidel, Malaisias, Ameerikas, Kariibi maades ja muidugi Euroopas, peamiselt Baltikumis.
Kui olin asjad endale selgeks teinud, oli edasine juba lihtne. Seda unistust ellu viies ma kompromisse ei teinud. Põhimõtteliselt 30. eluaastaks jõudsin oma investeeringutega olukorda, kus olin iseenda tööandja ja pensionipõlve kindlustaja.
Minu töö- ja elufilosoofia on lihtne. Investeeri pidevalt aega ja energiat projektidesse, mis jäävad tooma passiivtulu: kinnisvara, autoritasud, ettevõtted, väärtpaberid jne. Tee endale hästi selgeks varaliigid ja finantshariduse põhitõed. Elu on liiga lühike ja ilus, et seda mitte veeta perega, lastega, armsamaga – nii palju kui võimalik. Tööd on vaja, et elada, kuid me ei ela selleks, et töötada. Ja kui töö hakkab elult värve ära võtma, siis lepi pigem majanduslikus mõttes vähemaga, kuid ela rohkem hetkes ja tööta vähem. Ahnus ei ole hea. Kõike seda on lihtne öelda, kuid raske teha – nõus. Kui aga varakult investeerima hakata, on selles mängus kindel eelis.
2011. aastal sain Archimedese stipendiumi, et jätkata magistriõpinguid Pekingis. Kuna bakalaureuseõpingute ajal olin Liis Lassiks olemisega nõnda hõivatud, et välisõppe kogemus jäi saamata, ning samal ajal oli elu Eestis jõudnud sellise vähetootliku platooni, kus liiga mugavalt paika loksunud argipäev hakkas jätma palju võimalusi lollusteks, oli aeg vahelduseks küps. Vahelduseks,
