luck – algaja õnn? 24aastaselt läksin Pekingis ülikooli kõrvalt tööle konsultatsioonifirmasse. Hämasin töökogemusest (mida tegelikult polnud, küll aga olin iseendas üsna kindel) ja sain seal hästi hakkama, õpetades hiina ärionudele Euroopa Liidu seadusi ja inglise ärikeelt. Salarelvaks Google. Ja loomulikult ka sirge selja ja konkreetse silmavaate kombinatsioon.
Sügisest sai kevad, Pekingi ülikool sai läbitud, aeg oli asjad pakkida ja koju naasta. Nalja teete või? Ma alles tegin ennast Aasias soojaks. Polnud vaibunud minu huvi ei Aasia ega mu oma võimete järeleproovimise vastu.
Imekombel – ei tea, kas konkurentsi puudusel või taheti mind spiooniks värvata või oli tegemist järjekordse tööta-rohkem-ole-õnnelikum olukorraga – sain järjekordse stipendiumi. Seekord Jaapanisse, mainekasse Nagoya University of Commerce and Businessisse, mis andis mulle võimaluse jääda samasse regiooni, saada veelgi ülevaatlikum kogemus ja haridus Aasia majanduses, liikuda ja sidemeid luua tipptasemel äriringkondades ning nojah… külastada nädalavahetuseti ka Pekingis äri ajavat meessoost huviobjekti.
Armastusel on meie elu kujundamisel alati oluline osa ja sellest pole mõtet mööda vaadata. Fate, if you wish – see on saatus! Selles eluetapis olin veel kindel, et minust saab rahvusvaheline ärihai, kelle visadust ja ellusuhtumist saab võrrelda Sheryl Sandbergi omaga. Kogusin natuke rohkem eluküpsust ja nüüd hindan stressivaest elu kõvasti rohkem. Ma küsin endalt ja ka oma lähedastelt vahel, kui palju on meil tegelikult vaja. Oma vastust formuleerin siiani. Tookord Jaapanis arvasin, et vajan palju ja rohkemgi veel.
Arvan, et see oli oluline peatükk minu eneseteadvuse jaoks – murdsin üsnagi turvalisest ja kaitstud elust Eestis lahti ja tõestasin endale, et suudan elada veelgi avaramat elu täiesti teises keskkonnas, teisel pool maakera.
Kui Hiina ja Jaapani vahel pendeldamine sai juba nõnda tavapäraseks, et seda sai nimetada Aasias püsivalt elamiseks, hakkas minu peas lööma häirekell. Oot-oot, ma ei soovi kusagil Hiina ja Jaapani vahepeal ju päriselt elada. Siin on tore õppida ja ennast arendada, kuid see siin ei ole mingi kodu, see ei ole päris minu kultuur ja need ei ole minu inimesed.
Seega, mis koht see Hiiumaa-suurune täiskasvanute disniländ oligi? Mis läigib puhtusest nagu prillikivi ja kus on aastaringne suvi? Koht, mida peetakse läänelikuks Mekaks keset Aasiat, kus riigikeel on inglise keel ja valget inimest ei vaadata kui Hiina imet? Kas see ülivõrdes kirjeldatav majandusime nimega Singapur võiks olla minu uus kodu?
KUI KAHE PARIMA VAHEL VALIMA EI PEAGI
„Full happy!“ hüüatab hindust taksojuht, kes minult ootamatu jootraha saab.
Singapur ei ole üldiselt jootrahamaa. Kirjutamata komme ja ka valitsuse seisukoht on, et jootraha andmine pole aus ja tekitab ebavõrdsust, sest tihti on hea teenus või söök ju hea meeskonnatöö tulemus ja mitte ühe inimese eriteene. Pealegi on näiteks restoranides hindadele juba niigi 10% teenustasu juurde pandud. Seega tuleb minu väikene ekstra sohvrile suure üllatusena. Vastu ta selle igal juhul võtab, kuigi olen kogenud ka totaalset keeldumist ja sendi pealt täpse raha tagasi pakkumist.
Samamoodi nagu taxi-uncle ehk niinimetatud taksoonu, mis on siinne taksojuhtide hellitusnimi, tunnen ennast täna hommikul mina – full happy7. On aasta 2018. Olen just naasnud äri poolest produktiivselt ja väga aktiivselt suvepuhkuselt Eestist (kliimavahe tõttu siiski ehk talvepuhkuselt?). Praegu oma magamistoa terrassil türkiissinist merd ja üksikut kaatrit vaadates on tunne täpselt selline, mida kirjeldab väljend the best of both worlds – mõlema maailma parim variant. Sest mis iseloomustaks neid eeliseid paremini kui Saaremaa suvekodu muru niitmisest kange õlg, kipitav herilasepiste jälg, läbipaistev tass, kuhu valab mulle musta teed juurde ka tekstsõnumi abil reageeriv koduabiline Zamzam, ja aeglaselt minu poole loksuvad helesinised lained.
Minu ees on värskelt lahti lõigatud arbuus ning ma kuulen allkorruselt, et Zamzam võtab just matšeetega kookoselt skalpi maha. Elu on suvel Eestis ilus, aga eriti ilus tundub ta siit Kagu-Aasia paradiisist. Lasen Sentosa saare katusekorteri basseini soojal veel oma kanget õlga leevendada ja mõtlen tagasi Eestimaal viibitud nädalatele. Ilm oli Eestis juulis nõnda soe, et siin Singapuris kliimapagulaseks olemise nalja nagu ei saanudki teha.
Kodune Tallinna vanalinn oli kaunis, aga Singapuri-kodus on olla… paradiislik. Kuidagi eriliselt stressivaba.
Olen just allkirjastanud nõusoleku kirjutada see raamat. Mõtlen, miks mina. Minu Singapur ei ole sama mis mu siin elava Eestist pärit sõbra või sõbranna oma. Ning kui selle raamatu ingliskeelse tõlke võtab kätte kohalik Singapuris üles kasvanud inimene, siis ei pruugi ta arugi saada, mis riigist on jutt! Nii palju on Singapuril nägusid ja täpselt sama palju on kogemusi. Fakt on see, et need kogemused võivad olla drastiliselt erinevad.
Palju on neid, kellele ei meeldi üks või teine Singapuri toimemehhanism, või neid, kes peavad minu kogemust liiga privilegeerituks, mis ei anna edasi õiget Singapuri ilu ja valu.
Kui ma vahel kiindunult oma abikaasale tema kohta õhkan, siis ütleb ta mulle, et olen talle ise „kuu selga mõelnud“, viidates sellele, et tal ei pruugi olla kogu seda väge, mida mina olen otsustanud temas näha. Sellist ilusat väljendit kuulsingi ma tema käest esimest korda. Tõesti, minu jaoks ongi tal seljas nii kuu kui ka tähed. Ja isegi kui ma olen selle kuu nii talle kui ka Singapurile selga mõelnud, siis las see nii ollagi. See ongi minu kogemus ja minu tunne – minu Singapur.
Minu Singapuri-emotsioonid on soojad ning raamatukaante vahele võikski ju kokku koguda just need kõige paremad mõtted ja tunded. Sama on muusikaga. Ma püüan oma laulusõnadesse alati koondada progressiivseid emotsioone, isegi kui laulja tellib midagi melanhoolset või kurba. Isegi siis leiab mu lugudest alati mõnevõrra lootust.
Singapuri toimemehhanisme aitas mul tublisti välja selgitada ulatuslik uurimistöö, mille kaitsesin ka magistritööna Estonian Business Schoolis. Ma võrdlesin Singapuris ja Eestis pakutavaid toetusi ettevõtjatele. Üsna ruttu sai selgeks, kui põhjalikult ja ettemõtlevalt Singapuri riik oma ettevõtjaid toetab. Pealtnäha ülereguleeritud tingimustel on kõigil oma põhjendus ja selle tulemuseks on tugev väikeettevõtjate seltskond. Sellistest teadmistest kasvas välja ka minu huvi Singapuri teiste süsteemide vastu, mis toimivad siin üllataval kombel kõik sama efektiivselt kui ettevõtlustoetuste jagamine. Avastasin, et see riik teeb midagi väga õigesti. Aga mis see täpselt on, saab selgeks alles aja jooksul. Näiteks lähen ühel laupäeval – mil siin samuti töötatakse – Singapuri tööministeeriumisse ja näen seal suurt bännerit, millel on konkreetselt ära toodud nende visioon olla maailma – pange tähele, mitte Singapuri, vaid maailma – efektiivseim avaliku teenuse pakkuja. Kõik algab ju mõtlemisest, plaani paika panekust.
Patt oleks jääda tagasihoidlikuks ja mitte tunnistada, et ma olen praegusel eluhetkel väga õnnelik, hirmutavalt õiges kohas ja oma eluga rahul. Ma küsin seda ka oma abikaasalt – kallis, kas sa oled õnnelik? Ja ta vastab, et väga. Ma uurin seda oma väikeselt kräsupealt Sofialt ja ta vastab jaa! Beebi Alexandri lai hambutu naeratus reedab, et ka temaga on kõik hästi. Olen tagasisidega rahul.
Mõtlen, et las see raamat olla siis minu ilusa Singapuri-elu mälestus, kirja pandud hetkel, mil ma olen noor, armunud, terve ja õnnelik. Jäädvustatud hetkel, mil mu noorest isast abikaasa silmad säravad, laste valged lokid hüplevad nende naeratusega samas taktis ja ma ise tunnen, et olen leidnud meile midagi erilist – kodupaiga Singapuris. Las see jääb mulle mälestuseks ja kogumikuks kõigest kaunist, mida ma soovin meenutada, ja mis tuletab mulle alati meelde, et elu on ilus ja et ma oskan seda nautida!
