minu tänuavaldus Singapurile ja selle riigi ideoloogile, loojale ja esimesele peaministrile Lee Kuan Yew’le, kelle kohta ei ole eesti keeles palju kirjutatud, kuid keda peavad üheks maailma silmapaistvamaks riigimeheks need, kes on end tema elutöö ja mõtetega kurssi viinud.
Lee Kuan Yew’ puhul on tegemist liidriga, kellesugust võiks kunagi näha ka Eesti poliitmaastik. Ta oli kindla visiooniga, pigem karmi käega ja kompromissidele allumatu karismaatiline juht. Kas ühel põhjamaa demokraatial saab üldse olla sellist pigem autoritaarset liidrit, näitab vaid aeg.
Selle raamatu peatükkide sissejuhatustes ja lõpulehekülgedel toon ma välja Lee Kuan Yew’ parimad tsitaadid, et ka lugeja saaks tuttavaks selle omapärase ja erakordselt targa mehega, kelle väljaütlemised on sama objektiivselt teravad kui meie armastatud Lennart Meri omad. Seega võiksid tema tsitaadid pakkuda lugejale ka arvestatavat meelelahutust – juhul kui ma ise sellega hakkama ei saa.
Ehk ajendavad minu sõnad ja see platvorm, mis mulle on enese väljendamiseks usaldatud, uurima rohkem nii Lee Kuan Yew’ kui ka Singapuri kohta, et selle omapärase riigi ja veel omapärasema riigijuhtimise parimad palad Eestisse üle kanda. Ma soovin, et Singapur inspireeriks Eestit. Me ei peaks Singapuri üks ühele kopeerima, vaid lihtsalt mõistma, et teisiti tegemine võib olla tulemuslik ja seda pole vaja karta.
Zamzam toob mulle üles basseini äärde kookose ja hakkab magamistoas vaikselt mu voodit tegema. Millal ma ise viimati oma voodit tegin? Tean küll – aasta siis oli 2012.8
LEGEND JA TEMA PÄRAND
„Mis on mul ette näidata? Edukas Singapur. Mille ma olen selleks ohverdanud? Oma elu.“ (Lee Kuan Yew 2011. aastal selle kohta, kuidas peaks ajalugu teda hindama)
Enamiku riikide ajalugu on sarnane. On sõjad ja kodusõjad, okupatsioonid, revolutsioonid ja muud koledad või ülevad momendid. Iseseisvust üldjuhul võideldakse või kaubeldakse välja, sekka on ka neid, kel on see rahumeelse referendumiga õnnestunud (Lõuna-Sudaanil veel hiljuti näiteks, kui kedagi huvitab). Singapuril on läinud värvikalt – on oldud Briti koloonia, Jaapani okupeeritud, ühenduses Malaisia riigiga ja selle rüpest seejärel välja heidetud, millele järgneski tänaseni eeskujulikult kestma jäänud iseseisvus.
Singapuri ajalugu huvitab inimesi, sest soovitakse teada saada, milline eilne kujundas sellise edumeelse tänase. Ka siinse majanduse silmanähtavast õitsengust kõigutamata inimesed – kellesuguseid mina veel tegelikult kohanud polegi – tahaksid kindlasti teada, kuidas sai tekkida selline india, malaisia ja hiina päritolu inimesi ja eri kultuurirühmi rahumeelselt lõimiv ühiskond.
Aga ajalugu, või vähemalt see sadu, kui mitte tuhandeid aastaid hõlmav ühiskonda kujundav ajajoon, on Singapuris justkui palju konkreetsemaks ja lühemaks tehtud. Räägitakse vanast ajaloost ehk sellest, kuidas tekkis koloniaal-Singapur, ning seejärel sellest, kuidas kõigest üks visiooniga mees Lee Kuan Yew voolis üsnagi tavalise ajaloojutustusega paigast maailmaime. Saan väita, et Yew’ lugu on kõige paeluvam, uskumatum ja imetlusväärsem, ning minuga nõustuksid vaat et kõik singapurlased.
1923. aastal sündinud ja 2015. aastal 91aastasena siitilmast lahkunud Yew on Aasia – kui mitte kogu maailma – erakordsemaid liidreid, kes suutis isegi Luksemburgist väiksemast Malaisia perifeeriast9 luua harukordselt efektiivse, rikka ja ka õnneliku linnriigi, millega võrdset mujal maailmas ei ole. Ta tegi seda 30 valitsemisaasta jooksul. Kolmanda Maailma riigist transformeerus Singapur esimeste sekka ühe inimpõlve vältel. Muljetavaldav!
Lee Kuan Yew õppis alles kolmekümneaastaselt selgeks hiina keele ja Singapuri hokkien’i dialekti – muidu rääkis ta inglise keeles. Lisaks õppis ta Jaapani okupatsiooni ajal selgeks jaapani keele ja tegutses tõlgina. Ta pingutas selle nimel, et olla polüglott ja muuta oma riik mitmekeelseks. Tema eesmärk oli lihtne ja loogiline – inglise keel elatuseks ja emakeel (olgu see siis hiina, hindi, malai või midagi hoopis muud) kultuuri hoidmiseks. Mehel ei olnud illusiooni luua üks ja ainus singapurlase rass või homogeenne ühiskond. Pigem oli vaja välja mõelda, kuidas kõik need rahvad koos elada ja töötada saavad.
Mäletan Lee Kuan Yew’ matusepäeva, nagu see oleks olnud eile. Olin siis Singapuris. Päev oli päikseline, kuid sadas vihma. Sofia hakkas saama aastaseks ning ma püüdsin meeleheitlikult jagada oma aega emmeks olemise, kinnisvaraäri ja magistritöö kirjutamise vahel.
Sofia magas oma hällis ja ma läksin allkorrusele, et leevendada oma ülemõtlemisest ja kiirkirjutamisest valutavat pead tassikese teega, kui üle Singapuri kõlas pikk ja õnnetu 15sekundiline sireen, mis tähistas pikaaegse ja armastatud peaministri matusetalituse lõppu ja minutipikkuse leinaseisaku algust. Tegin lahti teleka ning sain osa äärmise austusega korraldatud ärasaatmisest, mis tõi pisara kiiresti silma.
Leinameeleolu oli halvav ja nakkav. Isiklikku järelehüüdu käis kirja panemas ja peaministriga hüvasti jätmas kokku üle miljoni inimese, kellest peaaegu pooled ootasid kuni 11 tundi kannatlikult paduvihma käes, et parlamendihoones oma hüvastijätt edasi anda. Möödajalutajad andsid ootajatele vihmavarjusid, vett, süüa… terve riik leinas ja hoidis ühte.
LKY – nagu armastavad teda kutsuda kohalikud – vaim elab Singapuris ja singapurlastes kindlalt edasi. Paljusid siinseid sõiduautosid ehib musta lindiga kleepekas, millel on LKY pilt ning sünni- ja surma-aasta – see on truu näide selle kohta, et riigi esiisa on kodanikel kindlalt meeles.
Kõikjal rõhutatakse Lee Kuan Yew’ pärandi jätkamise olulisust. See mees nõudis igal pool ainult tipptaset, äraostmatust, meritokraatiat ehk talentide võimu ja mitmekultuurilisust. Nii mõnigi oli mures, kas Singapuris üldse on kedagi, kes oleks sama raudse rusikaga juht. Yew rõhutas ka siis, kui ta ise oli juba peaministri kohalt tagasi astunud, et Singapuri püsimise tagavad kindel juhtimine ning singapurlaste üksmeel ja ühine arusaam oma ühiskonna nõrkustest. Oma haavatavust ei tohi rõhutada ja endast ei või lasta teistel riikidel või sisekonfliktidel üle sõita. Kõik kodanikud peavad aru saama, et neid peab juhtima ühine tõekspidamine selle kohta, mis on teinud Singapurist konkurentsivõimelise riigi. See kõik on segu enesetsensuurist ja äärmisest patriotismist. Miski, mida kadestaks küll vist iga riik.
Need aspektid, mida peab kodanik silmas pidama, hõlmavad väga palju emotsionaalsust: üksmeel valitsemisküsimustes, tolerantsus rassisuhetes ning oma arvamuse ja hinnangu enesele hoidmine üldise rahu nimel. Kas sellega saaksid hakkama Eesti kodanikud, kui meil endal oleks olemas ideaalse riigi valem, mida me hoidma peaksime?
Hakkama saaks ehk esimene generatsioon, kes on selle valemi välja töötamise nimel tõeliselt võidelnud ja kes mäletab veel, kui kehvasti olid asjad enne. Kuid kuidas on lood järgmiste põlvkondadega, kes on juba ära harjunud kõige selle ilusa ja heaga, mis meil tänu esivanematele olemas on, ning kes ei kujuta ettegi, et asjad võiksid olla kehvemini?
Paljud välisvaatlejad arvasidki, et Singapuri edulugu saab oma lõpu koos Lee Kuan Yew’ taandumisega, et tõenäoliselt pole võimalik ühte raudset imevalitsust asendada teise ja sama heaga. Singapur ja LKY poeg Lee Hsien Loong on aga tõestanud, et see siiski on võimalik. Järgida on püütud kõike seda, mis kunagi Singapurile edu tõi. Valitsuses peavad olema parimad pead ja neile peab palka maksma samamoodi nagu
