pealt kinni klammerdatud ja kuus raami mõlemas sees, ootasid mind värava juures. Õnneks ei küsinud ta, kas ma mesilastega midagi peale hakata oskan.
Tõstsin kastid pagasiruumi ja loomulikult, nagu kohe selgus, tegin seda valesti. Olin pannud kastid autosse risti, aga tegelikult, nagu Vana Mesinik õpetas, tuleb panna nii, et raamid oleksid sõidusuunaga paralleelselt. Risti olles kiiguvad raamid kastis, järsul pidurdamisel liiguvad ette ja võivad mesilasi muljuda. Vana Mesinik tõstis kastid pahuralt õigetpidi ja mina olin saanud esimese õppetunni.
Nii ma siis sõitsin loojuva päikese kiirte vihus kodu poole ja mu vana halli Audi pagasnikus kahes kastis kardinate all sumisesid mesilased. Sõitsin väga hoolikalt, ise elevil ja teadmatusest ebakindel. Oli tunne, nagu sõidaksin jälle sünnitusmajast koju, ainult et „lapsukesi“ oli nüüd tuhandeid. Nad sumisesid minu meelest kuidagi rahulolematult ja mul tekkis noore ema ärevus: oskan ma nende eest ikka hoolt kanda?
Jõudsime mummudega koju õhtuhämaras ja mu isa Endel, eluaeg mesilasi pidanud taluperemees, arvas kastidest kostvat pahast porinat kuuldes ja pilku loojuva päikese poole tõstes, et „tõstame mummud tarudesse homme hommikul“. Et siis soojendavat päike kenasti ja tegevat mesilastel tuju heaks, öö jooksul saavad nad aga oma raamidel rahuneda ja toibuvad kolimisšokist.
Hommikul oli sumin kastides tõepoolest teist tooni. Vaiksem ja rahulikum. Ma polnud enne teadnud, et mesilaspere hääl võiks erinev olla, ja too hommikune märkamine tõstis pisut mu enesekindlust. Ohoo, ma oskan nende häältel vahet teha! Kuni selle hetkeni olin vaid vaadanud, kuidas mesinikud kärgi üles tõstavad, neid käes kaaluvad ja mõtlikul pilgul mesilaste askeldamist jälgivad. Kui nüüd seisis ees minu esimene lähikontakt mesilastega, olin ärevil. Mis sellest, et olin üleni turvatud: näovarjuga mesinikukübar, kapuutsiga maalriülikond, pika säärega saapad jalas ja pikad mesinikukindad käes. Isa kõrval juhendamas, suitsik käes tossamas.
Olin oodanud, et niipea kui kaste kattev kardin pealt ära tõmmata, paiskub kastist välja parv sõdalasmesilasi. Aga midagi sellist ei juhtunud. Võtsin kasti lahti, tõstsin esimese raami välja ja panin ruttu tarru. Mesilased püsisid raamidel, ei teinud minust väljagi. Järgmiste raamidega tegin samamoodi, ikka õrnalt ja õigele kaugusele üksteise kõrvale, liistud vahele. Teist peret tarru tõstes julgesin juba aega võtta ja kärgi ka vaadata. Jah, piltide järgi tundsin ära, et kärjel oli kenasti hauet. Järelikult, arvasin ma, on ema olemas ja muneb. Teisisõnu „ema töötab“, nagu mesinikud ütlevad. Tõsi, ema ennast ma ei näinud – ma ei suutnud sellest tihedalt kärjel ringi sebivast mesilasmassist mitte kellegi piirjooni eristada.
Pärastlõunal võis algajat mesinikku näha aeg-ajalt tarude juures kükitamas, kõrv vastu tarukülge. Mesinikukübar peas, käisin kuulamas, mis häält mesilased teevad. Ja ettevaatlikult vaatamas, mis lennulaual toimub. Pidasin hoolega silmas, et ma mummude lennujoonele ette ei jääks, kükitasin mesipuu kõrvale. Taru kõrval kükitada pole hirmus, kui aru saad, et sa ei huvita tegelikult mesilasi. Vähemalt mitte seni, kuni sa ei lõhna imelikult, ei karju, ei vehi kätega ega lehvita juukseid. Isegi meie vana pontsakas kassiproua Obama käis tarude kõrval istumas. Küllap tuli uurima, mis mulle siin nii väga huvi pakub. Aga esimese sutsaka sai kass ilmselt ka kohe kirja: karvaseid tegelasi võivad mesilased karudeks pidada, eriti kui nood rumalast peast otse lennulaua eest mööda taru alla suunduda tahavad. Kiirelt tegi kass tarude juurest vehkat. Sama saatus ootas naabrite koera Dorat. Too tahtis sõbralikult nuhutada, mis toredaid lõhnu lennuavast tuleb, toppis oma nina lennulauale, ja oligi nõel ninas. Pärast seda pole koer enam tarude ligidusse tulnud.
Kui sul on maja taga vaid kaks tarutäit mesilasi, pole neid kaugeltki nii palju, et õhk ja õied mumme tulvil oleksid. Esimestel päevadel kujunes meil välja lausa mäng – uurida, kus täpselt meie mesilased korjamas käivad. Seda nägin, et lennulauale saabusid nad järjest, kollased ja oranžid „püksid“ jalas ehk õietolmutombukesed jalgade küljes, aga kus nad neid korjasid? Luurasin õue kõige õierikkamatel aladel. Uurisin poop- ja pihlapuud: kas nad korjavad siin? Ei, vist mitte. Sirelil? No ei sumise. Võililletupsudel? Mõni üksik. On lähedal mõni rapsipõld? Minu meelest mitte. Kus nad siis üldse korjamas käivad?
Või olen ma neid petnud ja toonud kohta, kust nad ei leia mitte midagi korjata?
Kust mesilasi osta?
Mesilasperesid saab osta tuttava mesiniku käest, aga ka internetist võib leida müügikuulutusi, näiteks mesikuma.ee, asten.ee, bee.ee, mesilind.ee ja ligustica.ee, kui nimetada tuntumaid kohti. Kevadine, talvitunud pere müüakse 8–10 raamil, juunis tehtud idupere tavaliselt 6 raamil. Mais ostetud mesilaspere kogub sügiseks meesaagi, millest saab osa ka uus omanik. Juunis-juulis ostetud väiksem idupere ei jõua sügiseks korjata nii palju, et mesinik endale midagi saaks.
Kui palju mesilased maksavad?
Mesilaspered maksavad sõltuvalt ajast ja suurusest 100–250 eurot. Osta võib ka pakett- ehk valmispere. See on väiksem, ilma raamideta, mesinduse hea tava kohaselt on selles umbes 1,5 kilogrammi mesilasi ja mesilasema eraldi saatepuuris. Valmispere tuleb soodsam, kuid päris esimeseks pereks see ei sobi. Sellise ostu puhul peavad sul endal olema perele andmiseks kärgedega raamid, nende seas paar kaanetatud haudme ja munadega raami, ka peab sul olema julgust sülem tarru raputada ja oskust ema saatepuurist õigel ajal välja päästa. Mesilasperesid saab osta alates maikuust, suurem on pakkumine juunis-juulis.
Mesilasi on vist eri sorti?
Kuni 20. sajandi lõpuaastateni peeti Eestis tumemesilasi, keda tunti üsna sõjakatena ja keda nüüd puhtatõulistena siin ilmselt enam ei ole. Nüüd peetakse meil peamiselt Kraini ja Itaalia rassi ning Buckfasti tõugu mesilasi.
Kraini mesilased on pruunid, laiade hallikate karvavöödega. Nende pluss on, et kevadel alustab ema vara munemist ja pere jõuab mai alguseks suureks kasvada. On rahulikud ja püsivad taru läbivaatamisel kärjel. Puuduseks suur sülemlemistung.
Itaalia mesilased on ilusad kollased. Ema võib ööpäevas muneda 2500 muna ehk kõige rohkem võrreldes muude mesilasrassidega. Rahulikud ja pesa läbivaatusel püsivad hästi kärgedel. Plussiks väike sülemlemistung – jah, see on pluss! –, kuid puuduseks suur vargustung ja haudme areng liiga vara kevadel kuni sügiskülmadeni välja. Itaalia mesilaste pered kasvavad väga suureks – see on suurepärane hea korjega suvel, kuid nuhtlus vihmasel suvel, suve lõpus ja sügisel, mil korjetaimi ei õitse või korjele minna ei saa, suur pere aga istub tarus ja sööb mett. Ka kulub suurele perele rohkem talvesööta.
Buckfasti mesilased on Inglismaal eelmise sajandi keskel aretatud mesilastõug, rahulikud ja väikese sülemlemistungiga. Väga head talvitujad, pered on suvel suured ja talvel väikesed, kuid kipuvad tundlikud olema haudmehaiguste suhtes. Samuti võib aeg-ajalt puuduseks osutuda olematu sülemlemistung, näiteks siis, kui oleks vaja peret õhutada kadunud ema asemele uut tegema.
Puhtatõulisi mesilaid on Eestis vähe, enamasti on tegu ristanditega. Soovitud tõu hoidmiseks tuleb mesilasi pidada saarel, sel juhul pole emamesilastel paaruda teiste kui ainult oma tõuliini isastega. Mesilased ei lenda üle vee.
Kas mesilased tuleb PRIAs registreerida?
Jah, mesinik peab oma tarude arvu registreerima PRIAs (põllumajanduse registrite ja informatsiooni ametis). See kohustus algab esimesest mesitarust ja on mesinikule kasulik: registris olevate mesilate kaart on allikas, mille järgi
