kui ta oma tõllaga välja sõitis, ning käia viis korda nädalas jahil koos oma kahe parima sõbra, lord Spittleworthi ja lord Flapooniga.
Spittleworthil ja Flapoonil mõlemal olid suured maamõisad, aga nende meelest oli odavam ja lõbusam elada lossis kuninga juures, süüa tema toitu, jahtida tema isahirvi ja vaadata, et kuningas ei kiinduks liialt ühessegi ilusasse õukonnadaami. Nad ei soovinud sugugi, et kuningas abielluks, sest kuninganna võis kogu lõbu ära rikkuda. Tundus, et mõnda aega meeldis Fredile üsnagi leedi Eslanda, kes oli niisama ilus ja tõmmu, nagu oli Fred kaunis ja blond, aga Spittleworth veenis Fredi, et leedi Eslanda on kaugelt liiga tõsine ja lugemist hindav, et rahvas teda kui kuningannat armastada saaks. Fred ei teadnud, et lord Spittleworth pidas leedi Eslanda vastu vimma. Ta oli teda kunagi endale naiseks palunud, aga leedi Eslanda oli talle korvi andnud.
Lord Spittleworth oli väga kõhn, kaval ja taibukas. Tema sõber Flapoon oli punase näoga ja nii kogukas, et tema hiivamiseks ta tohutu suure raudja hobuse selga läks vaja kuut meest. Kuigi Flapoon ei olnud nii taibukas nagu Spittleworth, oli ta siiski palju terasem kui kuningas.
Mõlemad isandad valdasid suurepäraselt meelitamise kunsti ning teesklesid, et neid hämmastab, kui hästi oskab Fred kõike alates ratsutamisest kuni kirbumänguni. Kui Spittleworthil oli mingi eriline anne, siis oli see tema oskus veenda kuningat tegema seda, mis sobis Spittleworthile, ning kui Flapoonil oli mingi võime, siis oli see oskus teha kuningale selgeks, et keegi terves maailmas pole talle nii ustav kui tema kaks parimat sõpra.
Fred arvas, et Spittleworth ja Flapoon olid täitsa toredad sellid. Nad õhutasid teda korraldama peeni pidusid, uhkeid piknikke ja toretsevaid bankette, sest Kornukoopia toidu kuulsus ulatus selle piiridest palju kaugemale. Riigi iga linna tunti eri toidu tõttu ning igaüks neist oli parim maailmas.
Kornukoopia pealinn Chouxville asus maa lõunaosas ning seda ümbritsesid suured viljapuuaiad, voogavad kuldsed nisupõllud ja smaragdroheline rohi, mida sõid helevalged piimalehmad. Koor, jahu ja puuviljad, mida talumehed siin tootsid, anti siis Chouxville’i erakordsetele pagaritele, kes valmistasid sellest mitmesuguseid küpsetisi.
Palun mõelge kõige maitsvamast koogist või küpsisest, mida te olete kunagi maitsnud. Noh, las ma ütlen teile, et Chouxville’is lausa häbenetaks millegi niisuguse pakkumist. Kui täismehe silmad ei valgunud nende küpsetist maitstes naudingust pisaraid täis, pidasid nad seda äpardunuks ega teinud seda enam kunagi. Chouxville’i pagaritöökojad olid täis selliseid hõrgutisi nagu Neidise Unistused, Haldjahällid ja kõigist kõige kuulsamad Taeva Hõllandused, mis olid nii oivaliselt ja valusalt hõrgud, et neid hoiti ainult erilisteks puhkudeks ning kõik nutsid neid süües rõõmust. Naaberriigi Pluritaania kuningas Porfirio oli juba saatnud kuningas Fredile kirja, pakkudes talle oma ükskõik millise tütre kätt vahetuskaubana eluaegse Taeva Hõllanduste varu eest, aga Spittleworth oli soovitanud Fredil Pluritaania suursaadikule näkku naerda.
„Tema tütred ei ole ligilähedaseltki nii nägusad, et neid Taeva Hõllanduste vastu vahetada, Kõrgus!” ütles Spittleworth.
Chouxville’ist põhjas asus veel rohelisi aasu ja sätendavaid jõgesid, kus kasvatati pigimusti lehmi ja õnnelikke roosasid sigu. Need omakorda varustasid Kurdsburgi ja Baronstowni kaksiklinna, mida eraldas teineteisest kivist kaarsild Kornukoopia kõige suuremal jõel Flumal, kus eredavärvilised lodjad kandsid kaupu kuningriigi ühest otsast teise.
Kurdsburg oli kuulus oma juustude poolest – tohutud valged rattad, tihedad oranžid kahurikuulid, suured muredad siniste soontega silindrid ja väikesed koorejuustud, mis olid mahedamad kui samet. Baronstowni ülistati selle suitsutatud ja meega küpsetatud sinkide, peekonikäntsakate, vürtsiste vorstide, suus sulavate biifsteekide ja hirvelihapirukate pärast.
Baronstowni punastest tellistest ahjude korstnatest kerkivad isuäratavad lõhnad segunesid Kurdsburgi juustumeistrite ustest kanduva lõhnava hõnguga ning neljakümne miili raadiuses ümberringi oli võimatu seda isutekitavat õhku sisse hingata, ilma et sülg suhu valguks.
Kurdsburgist ja Baronstownist mõne tunni kaugusel põhjas võis sattuda viinamarjaistandustesse, kus kasvasid munasuurused viinamarjad – kõik küpsed, magusad ja mahlased. Ülejäänud päeva edasi reisides võis jõuda Jeroboami graniitlinna, mis oli kuulus oma veinide poolest. Jeroboami õhu kohta räägiti, et seal võis vinti jääda juba ainult tänavatel kõndides. Parimate aastakäikude veinid vahetasid omanikke tuhandete ja tuhandete kuldmüntide eest ning Jeroboami veinikaupmehed olid ühed rikkamad inimesed kuningriigis.
Jeroboamist natuke põhja pool juhtus aga kummaline lugu. Tundus, nagu oleks Kornukoopia maagiliselt rammus maa maailma parimat rohtu, parimaid puuvilju ja parimat nisu kasvatades ennast ammendanud. Päris maa põhjatipus oli Soomaa-nimeline paik ning seal kasvasid üksnes maitsetud ja nätsked seened ja hõre kuiv rohi, mis kõlbas ainult mõnele kärnas lambale söögiks.
Soomaalastel, kes lammaste eest hoolitsesid, ei olnud niisugust siledat, prisket ja hästi riietatud välimust, nagu oli Jeroboami, Baronstowni, Kurdsburgi või Chouxville’i elanikel. Nad olid kõhnad ja näruseis rõivais. Oma viletsasti toidetud lammaste eest ei saanud nad head hinda ei Kornukoopias ega välismaal, nii et väga vähestel soomaalastel õnnestus kunagi maitsta Kornukoopia veini, juustu, veiseliha või küpsetiste rõõme. Soomaal oli kõige tavalisem roog rasvane lambapuljong, mis oli keedetud nendest lammastest, kes olid mahamüümiseks liiga vanad.
Ülejäänud Kornukoopia pidas soomaalasi veidrateks – tõredateks, räpasteks ja pahurateks. Neil oli kare hääl, mida teised kornukoopialased matkisid, nii et nende hääl kõlas kähedalt nagu vanadel lammastel. Nende lauakommete ja lihtsameelsuse kohta räägiti anekdoote. Mis puutus ülejäänud Kornukoopiasse, siis ainus mälestusväärne asi, mis kunagi Soomaalt alguse oli saanud, oli legend Ickabogist.
Lisa Marie, 12
2. PEATÜKK
Ickabog
Ickabogi legendi oli soomaalaste ühelt põlvkonnalt teisele edasi antud ning see oli levinud suust suhu Chouxville’ini välja. Tänapäeval teadsid kõik seda lugu. Nagu juhtub kõigi legendidega, muutus loomulikult natuke ka see sõltuvalt sellest, kes seda jutustas. Kõigis lugudes oldi aga ühel nõul, et üks koletis elab riigi kõige põhjapoolsemas nurgas, hämara ja sageli uduse soo ulatuslikul alal, mis on liiga ohtlik, et inimesed sinna minna võiksid. Räägiti, et see koletis sööb lapsi ja lambaid. Mõnikord viis ta minema ka täiskasvanud mehi ja naisi, kes öösel liiga soo lähedale eksisid.
Ickabogi kombed ja välimus muutusid vastavalt sellele, kes teda kirjeldas. Mõne meelest oli ta nagu madu, mõne meelest nagu lohe või hunt. Mõni ütles, et ta möirgab, teised, et ta sisiseb, ja veel mõned väitsid, et ta liigub niisama hääletult nagu udud, mis hoiatamata soomaastikule laskuvad.
Räägiti, et Ickabogil on erakordsed võimed. Ta oskab matkida inimese häält ja ahvatleda rändajaid oma küünte vahele. Kui sa püüad teda tappa, paraneb ta võluväel või jaguneb kaheks Ickabogiks, ta oskab lennata, tuld sülitada ja mürki pritsida – Ickabogi võimed olid just nii suured nagu jutustaja kujutlusvõime.
„Vaata, et sa aiast välja ei lähe, kui ma tööd teen,” ütlesid kogu kuningriigi vanemad oma lastele, „muidu püüab Ickabog su kinni ja sööb ära!” Ja terves riigis mängisid poisid
