„Kui see naine ennast halvasti tundis, oleks ta pidanud seda ütlema,” mühatas Flapoon akna alt padjaga istmelt. „Kui ta ei olnud võimeline töötama, oleks ta pidanud nii ütlema. Kui seda niimoodi vaadata, siis on see ebalojaalsus kuninga suhtes. Või igal juhul teie ülikonna suhtes.”
„Flapoonil on õigus,” lausus Spittleworth, pöördudes peegli juurest kõrvale. „Keegi ei saaks kohelda oma teenreid paremini kui teie, Kõrgus.”
„Ma kohtlen neid tõesti hästi, eks ole?” ütles kuningas Fred ärevalt ja tõmbas kõhu sisse, kui tema riietajad ametüstnööpe kinni panid. „Ja lõpuks, mehed, pean ma ju täna paganama hea välja nägema, eks ole? Te ju teate, kui edevalt riides on alati Pluritaania kuningas!”
„See oleks rahvuslik häbi, kui te Pluritaania kuningast halvemini riietatud oleksite,” lausus Spittleworth.
„Ärge selle õnnetu sündmuse peale enam mõelge, Kõrgus,” ütles Flapoon. „Ebalojaalsel õmblejannal ei maksa lasta päikeselist päeva rikkuda.”
Hoolimata kahe isanda nõuandest, ei olnud kuningas Fredi meel aga päris muretu. Võib-olla kujutas ta seda ette, aga tema arvates nägi leedi Eslanda sel päeval eriti tõsine välja. Teenrite naeratused näisid külmemad ja teenijannade niksud natuke vähem sügavad. Kui ta õukond pidutses sel õhtul koos Pluritaania kuningaga, kandusid Fredi mõtted tagasi õmblejanna juurde, kes lebab surnuna põrandal, viimane ametüstnööp pihku pigistatud.
Enne seda, kui Fred sel õhtul voodisse heitis, koputas Herringbone tema magamistoa uksele. Kummardanud sügavalt, küsis ülemnõunik, kas kuningas kavatseb saata proua Dovetaili matustele lilled.
„Oh – oh, jah!” vastas Fred kohkunult. „Jah, tead, saada suur pärg, ütle, et ma tunnen kaasa ja nii edasi. Sa saad ju selle korraldada, eks ole, Herringbone?”
„Kindlasti, Kõrgus,” vastas ülemnõunik. „Ja – kui ma tohin küsida – kas teil on kavas õmblejanna perekonda külastada? Teate, nende elupaik on lossiväravatest ainult lühikese jalutuskäigu kaugusel.”
„Neid külastada,” kordas kuningas mõtlikult. „Oi, ei, Herringbone, ma ei usu, et ma tahaksin – ma tahan öelda, ma olen kindel, et nad ei oota seda.”
Herringbone ja kuningas vaatasid teineteisele mõne hetke otsa, siis aga ülemnõunik kummardas ja lahkus toast.
Kuna kuningas Fred oli harjunud, et kõik ütlesid talle, milline imetore mees ta on, siis ei meeldinud talle sugugi kulmukortsutus, mille saatel ülemnõunik oli lahkunud. Nüüd hakkas tal häbi pahameelega asenduma.
„Pagana kahju,” ütles ta oma peegelpildile, pöördudes tagasi peegli poole, mille ees ta oli enne voodisse minekut vuntse kamminud, „aga lõpuks olen mina ikkagi kuningas ja tema oli õmblejanna. Kui mina oleksin surnud, ei ootaks ma, et tema …”
Siis aga tuli talle pähe, et kui tema sureks, ootaks ta, et terve Kornukoopia rahvas jätaks kõik oma toimetused, riietuks musta ja nutaks terve nädala, nagu nad olid teinud tema isa Richard Õiglase surma puhul.
„Noh, igatahes,” lausus ta kärsitult oma peegelpildile, „elu läheb ju edasi.”
Ta pani siidist öömütsi pähe, ronis oma baldahhiinvoodisse, puhus küünla ära ja jäi magama.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
