>
Kujundaja: Liis Karu
Toimetaja: Helen Roots
Tagakaane foto:Triin Künnapas
Heli Kirjastus, 2020
Rohkem infot: www.helikirjastus.ee
Jutustus “Ebaõiglane” on fiktsioon. Kõik sündmused ja tegelased on välja mõeldud ja igasugune kokkulangevus reaalse eluga on juhuslik ning tahtmatu.
ISBN 978-9949-7464-3-9
ISBN 978-9949-7464-4-6 (epub)
Trükitud: Printon AS
1. Sobimatu naine
Ma pole kindel, kumb on hullem – kas elada koos abikaasaga, kellega sind enam miski ei ühenda, või et selline abikaasa sind pärast kuueaastast abielu lihtsalt maha jätab.
Pööran pilgu merele. Delisa kilkab ja hüpleb kivisel ranna mõnusalt madalas vees. Mina istun kõrgemal kaldapealsel asuval pingil, mille kohal kõrguvad männid pakuvad varju otsese päikese eest. Samas olen tütrekesele piisavalt lähedal, nii et saan turvaliselt ta veemõnude nautimist jälgida.
„Ettevaatust!” hüüan vahepeal Delisale, kui ta liig-selt hullama kipub või libedatele kividele liiga lähedale läheb.
Juunikuine vesi on ranna ääres mõnusalt soe, kuid mind see siiski ei tõmba. Minu jaoks on alati saladus olnud, kuidas lastele tekitab veidi liiga külm vanni-vesi maailma suurima paanika, kuid suvel rannas ei märka nad üldse, et vesi on miinus sada kaadi. Välja tullakse alles siis, kui kõik kohad ninaotsast varba-küünteni on sinised. Delisa on vähemalt kindlasti just selline laps.
Mõtlesin, et loen raamatut, samal ajal kui Delisa sulistab. Puhkus on parim aeg, et lugeda lõpuks läbi uuemad ajajuhtimise ja meeskonnatöö raamatud, mis on pikemat aega kontoris lauanurgal seisnud. Mõtted aga lähevad kogu aeg rändama. Lugesin sama lehe-külge kolm korda üle, kuni sain lõpuks aru, et sel pole väga mõtet. Panen raamatu enda ees olevale lauale.
Viimased pool aastat olen enam-vähem suutnud mõtteid oma eraelult eemal hoida. Loomulikult oleme pidanud Kennetiga vara jagama. Delisaga pole ta kunagi väga tegeleda viitsinud, nii et mingit lapse jagamist meil polnud. Kõige valusam on näha, kuidas Delisa ikka tahab Kennetiga koos olla, ootab teda ja aeg-ajalt ikka küsib issi järele.
Kuna lahutusega seotud asjaajamised käisid töö kõrvalt, siis firmajuhina mul muredest ja mõte-test puudust pole olnud. Loomulikult olid uue elukorralduse sisseviimine ja kõik muutused kurvad ja keerulised, aga need sumbusid kuidagi töömuredesse.
Kuna Kennet kolis ise meie ühiselt ostetud korterist välja, ei pidanud ma õnneks koos lapsega kolimisega tegelema. Maksin mehele lihtsalt tema osa korterist välja ja oligi see teema lõpetatud.
Teist päeva sõbranna Merikese rannaäärses majake-ses puhates on aga kõik jälle segamini. Kuna Merike ise tuleb alles homme, oleme tegelikult viimased päevad Delisaga kahekesi sõbranna majas veetnud.
See on andnud palju võimalust peagi viieaastaseks saava tütrekesega koos olla, rääkida ja kõige hullem –
omi mõtteid mõelda. Need vastikud oma mõtted ongi mind taas abieluaastatesse tagasi viinud. Pidevalt kerkivad õhku miksid, mida olen mitme kuu vältel edukalt vältinud.
„Reelika, meiega on kõik ja mul on nüüd keegi teine,” teatas Kennet mulle enne aastavahetust. Aga miks?
Miks?
Miks?
Lõpuni välja ei saanud ma tema käest vastust, miks ...
Tegelikult kartsin, et see ni läheb, ja puhkusel ol es ajab minevik mind närvi. Mõtlesin tõsiselt, et jätan sel aastal puhkuse vahele. Juhin kirjatarvete hulgimüü-gifirmat, mis tähendab, et suvi on meie jaoks väga kiire aeg. Just siis valmistume koolitarvete müügiks, et kõik teised saaksid pärast suvepuhkuste lõppu kiiresti kooliaastaks vajalikku kokku krahmama hakata.
Nii oleks minu positsioonil puhkuse vahelejätmine täiesti normaalne olnud, sest … no mind on kogu aeg vaja. Vähemalt nii olen ma kogu aeg arvanud. Kuigi Kenneti lahkumine tõestas vastupidist – vähemalt ühe inimese jaoks polnud mind äkitselt enam vaja. Ja see ei loe, et ega ma ise ka tema kõrval õnnelik ei olnud.
Viimased aastad vähemalt küll mitte.
Puhkama sundisin ennast aga Delisa pärast. Ta jäi üsna ootamatult isast ilma ja kui mina ka kogu aeg tööl olen, siis pole tal ju ema samuti. Mul on suu-repärane lapsehoidja, keda ma täielikult usaldan, aga annan endale aru, et vanemaid ta lapsele ei asenda.
Erinevalt Kennetist tahtsin mina Delisat alati. Last, kes viiks edasi seda, mis mina olen. Osake minust, mis kestab edasi ja ilmselt ka levib.
„Emme, vaata, seal on linnud,” hõikab Delisa, ise rõõmsalt kätega vees pladistades. „Mina tahan ka nii ujuda!”
Tütre näidatud suunas vaadates näengi imeliselt graatsilist valget luike, kelle järel liuglevad pisikesed luigepojad. See lisab veelgi soola mu haavale – minust ei saa kunagi ema mitmele lapsele.
Miks ma ei sobinud naiseks ühele mehele?
2. Raisatud elu
Päike loojub otse merre. Õhkõrnad lillakaskollased pilved justkui lehvitaksid säravale päikeserattale südamlikult järele. Istun Merikese maja teise korruse akna all ning ahmin endasse iga raasukest sellest puhtast ja erilisest hetkest.
Püüdsin enne akent lahti teha, et mõnusalt värske mereõhk sisse lasta, kuid sealt vaatas vastu päris pirakas ämblik, kes oli oma võrgu just akna ja aknalaua vahele kudunud.
„Reelika, ma ei jõua oma majja piisavalt tihti, võid seal rahulikult suvitada,” tulid sel hetkel meelde sõbranna Merikese sõnad, kui ta mulle siin puhkamist soovitas. Koduselt aknalaual laiutav ämblik tõestas, et inimkäsi pole ta tegevust tükk aega takistanud.
Kuigi ämblikud vist koovad võrgu päris kiiresti, nii et Merikest hooletuses süüdistada pole mul küll plaanis. Meie kahesekundiline põrnitsemine lõppes igatahes ämbliku võiduga. Mul polnud õrna aimugi, kui mürgised võivad rannaäärsed ämblikud ol a, nii et võimuvõitlust mul temaga plaanis pidada ei olnud.
Delisa hingab rahulikult toa väliskülje ääres olevas voodis. Pikk päev rannas on tüdruku päris ära väsita-nud. Mulle see sobib, nii saan rahulikult keskenduda hetkele, mil kaks maailma justkui kohtuksid. Meri haarab sekund sekundi järel sooja ja hubasust loova päikese endasse. Varjud muutuvad üha pikemaks. All aias mattuvad hämarusse kiviaed, ümber selle looklev külatee, kaev, palkidest kõrvalhoone, valgete õitega kibuvitsapõõsas … Mõne päevaga on aknast paistev pilt armsalt koduseks saanud, kuid hämaras tundub kõik hoopis teistsugune. Kuni äkitselt ongi kõik pime-dusse peitunud.
Hoian oma pilgu sihikindlalt kohal, kuhu päike kadus. Vaatan aeg-ajalt alla aeda, kus peaks olema kiviaed, kaev ja kibuvitsapõõsas. Kõik on korraga kadunud.
Äkitselt ehmatab mind kaugusest kostev möir-gamine. Varsti hüppavadki kurvi tagant välja kurja-kuulutavad heledad autosilmad … mis mööda teed lihtsalt mööduvad.
„Reelika, rahune maha,” käsutan ennast. Uskumatu, et rahus ja vaikuses võib nii tavaline asi nagu mööduv auto ärritada
