meelemürke sõjale, vaid toonitan, et nii sõja kui ka meelemürkide asjus on hulk võtmeküsimusi, millele me ei saa nende suhet mõistmata arukalt vastata.
Võtkem 20. sajandi hukatuslikem sõda. Millega selgitada Saksa välksõja hämmastavat kiirust? Mis hoidis ülal londonlaste võitlusvaimu Britannia lahingu süngeimail päevil? Kuidas rahastasid jaapanlased Hiina okupeerimist ja kuidas olid Jaapani sõjatööstuses hõivatud inimesed kogu sõja vältel nõnda tootlikud? Joovastid on ainult osa vastusest nendele küsimustele, ent see-eest otsustava tähtsusega ja tihti alahinnatud osa.
Samamoodi aitab sõda mõista kõikvõimalikke küsimusi meelemürkide ajaloos. Näiteks kuidas kujunes just sigaretisuitsetamisest eelistatuim tubakatarvitamise viis ja kuidas levis see üle maailma? Kuidas lõpetati seaduslik kokaiinitootmine ja miks on see uimasti nüüd kogu maailmas keelatud? Kuidas sai Coca-Colast maailma müüduim kofeiiniga karastusjook? Miks on Afganistan maailma suurim oopiumitootja? Nagu „Joovastatud tapma” näitab, ei ole võimalik nendele küsimustele vastata, kui ei võeta arvesse sõja otsustavat rolli.
Kogu raamatut läbib punase niidina tõdemus, et meelemürkide ja sõja suhe on mõjutanud riike ja nende sõjalisi püüdlusi äärmiselt tugevasti. Täpsemalt on riigid aru saanud, et see suhe on kahe teraga mõõk: joovastid on tugevdanud sõdurite võitlusvaimu ja lahinguvõimet, ent ka tekitanud joovastisõltlastest sõdureid; nende abil on rahastatud impeeriumide laiendamist, aga ka vastuhakke neile; pandud pukki valitsusi, kuid puhuti neid ka kukutatud. Järgmistel lehekülgedel näeme aina uuesti, et meelemürkide ja sõja suhe on pigem sagedasti kui harva seotud riigijuhtimisega: see teenib riigi huve ja annab oma osa riiki tugevdavatesse ettevõtmistesse. Tihti on lugu nõnda isegi juhul, kui riik tunnukse olevat suures ohus. Näiteks on salakaubitsejad oma eraarmeedega mõnigi kord riiki jõuliselt eiranud ja sellele lausa vastu hakanud, kaubitsejatele sõja kuulutamine aga on andnud võimaluse laiendada riigi ja tema julgeolekuaparaadi võimu ja haaret. Samal ajal on riigid teinud strateegilise kasu nimel salakaubitsejatega vastastikku tulusat koostööd.
Meelemürkide ja sõja suhte üldpilt on suuresti lünklik: senini on meie käsutuses enamjaolt killud ja katked. Paljudes töödes käsitletakse seda suhet kui uut riigivälist nähtust, mis piirdub ebaseaduslike joovastitega, meie tähelepanu ent köidetakse Afganistani niinimetatud narkoterroristide ning Sierra Leone narkouimas ja AK-47-ga relvastatud lapssõduritega. Paarist viimasest aastakümnest kaugemast minevikust kiputakse üle libisema. Nii iseloomustatakse meelemürkidest ajendatud konflikte liiga sageli külma sõja järgse ilminguna ning nende näiline uudsus puhutakse suureks, kahandades seevõrra nende ajaloolist tähendust ja tähtsust.2
Sestap üritabki siinne raamat asja kohendada ning seada loo keskmesse ja esiplaanile korraga ajaloo ja terve hulga meelemürke. Tavapärane kitsas olevikufookus varjab märksa pikemat ja verisemat ajalugu, kus igati seaduslikud joovastid on etendanud mitmeski mõttes saatuslikumat rolli kui nende illegaalsed vasted, ja seda kõikvõimalikku tüüpi sõdades alates traditsioonilistest riikidevahelistest vastasseisudest kuni vähem harjumuspäraste riigisiseste konfliktideni. Lõppude lõpuks kuulutati selliste uimastite nagu heroiini ja kokaiini tarbimine meelevaldselt kuritegelikuks ju alles üsna hilises sõjaajaloos. Ja see omakorda andis sõjale endale palju tugevama kuritegeliku tooni: kujunesid sõjapealikud, salajased luureoperatsioonid, vastuhakud ja hämaras allilmas sehkendavad salakaubitsejad.
On kirjutatud arvutult teoseid sõjaajaloost ja tublisti vähem meelemürkide ajaloost, ent on jahmatav, kui vähe need kaht tüüpi ajalookirjutused põimuvad.3 Sõjaajaloo raamatutes joovasteid küll puhuti mainitakse, aga neile keskendutakse harva. Joovastiajaloo üllitistes uuritakse enamasti mõnd konkreetset meelemürki, kindlat kohta ja ajavahemikku. Need vähesed uurimused, mille analüüsi tuumaks on sõda, tükivad keskenduma konkreetsele sõjale või sõja tüübile, näiteks 19. sajandi keskpaiga oopiumisõdadele ning hilisematele mässudele ja mässutõrjele.4 Siinne raamat ühendab ajaloolised sõlmpunktid ning seob tähtsad uurimused kokku ja tugineb neile, et käsitleda meelemürkide ja sõja suhet läbi aja-, koha- ja psühhotroopsete ainete prisma senisest hõlmavamalt.
Sõja meelemürgid
„Joovastatud tapma” kätkeb rohkesti ajaloolist olustikku alates veinist ja sõjast antiikajal kuni kokaiini ja mässutõrjeni viimastel kümnenditel. Ent üksiti on mu ülevaade paratamatult valikuline. Maalin seda pilti laia joonega: piiritlen pöördehetked ja selgitan neid ning nende tausta, samuti meelemürkide ja sõja suhte mõõtmeid. Raamatus ei püüta hõlmata kõiki ajaloo sõdu ja joovasteid. Ehkki meelemürkide ja sõja suhe ulatub antiikaega, muutus enamik kõige levinumaid joovasteid üleilmseks kaubaks alles 16. sajandil ja pärast seda – ajajärgul, mida ajaloolane David Courtwright nimetab psühhotroopseks revolutsiooniks.5 Võib vastu väita, et viimase ligikaudu viiesaja aasta jooksul on aina uute (ja võimsamate) meelemoondajate kasutuselevõtt, hulgitootmine ja üleilmne vohamine muutnud sõja üha joovastatumaks. Ja sõdade aegu on meelemürkide mõju olnud tihti ühevõrra tugev kodurindel ja lahingutandril.
Kui defineerida psühhotroopseid aineid lihtsalt kemikaalidena, mis mõjutavad kasutaja kesknärvisüsteemi, siis ei ole need kindlasti sõja loomuomane osa. Pigem on teatud joovastitel eriomadused, mis muudavad need sõjapidamisel iseäranis kasulikuks, olgu siis lahinguks valmistudes, seda pidades või sellest taastudes. Sõjapidamise soodustamise mõttes seisnevad joovastite tähtsaimad omadused nende psühhotroopses mõjus, võimes tekitada sõltuvust, tootmise ja transportimise lihtsuses ning suures väärtuses ja kasulikkuses nende kaalu ja kogust arvestades.
Ent sõjaga seoses ei ole kõik meelemürgid võrdväärsed: mõni joovasti on sõja koostisosana mõjusam kui teine ning nende tähtsus on eri aegadel ja kohtades märkimisväärselt erinenud. Keskendun kuuele meelemürgile: alkohol, tubakas, kofeiin, oopium, amfetamiin ja kokaiin. Miks just need kuus? Eri aegadel ja eri moel on nimelt need määranud kõige tugevamini joovastite ja sõja suhet. Nende seas on vanu ja võrdlemisi uusi, leebeid ja kangeid, lubatuid ja keelatuid, looduslikke ja sünteetilisi. Ja ehkki kõik need on leidnud rakendust ka meditsiinis, on need kujunenud erakordselt menukaks ja tulusaks üleilmseks kaubaks meditsiinivälise kasutuse tõttu.
Raamatu kallal tööd alustades ei teadnud ma, millistele meelemürkidele keskenduda. Näiteks süvenesin kanepi ajalukku, sest eeldasin, et maailma enim tarvitatav keelatud joovasti peab moodustama selles loos tähtsa osa. Aga olgugi et kanepi ja sõja teed on taoti ristunud – Egiptusest naasnud Napoleoni sõjamehed tutvustasid Prantsusmaale hašišit ja Ameerika sõdurid tõmbasid Vietnamis ohtrasti savu –, on sel siinses raamatus väiksem kaal kui muil joovasteil. Ja teadagi hakati 1960. aastate lõpul pidama kanepit lausa sõjavastaseks mõnuaineks. Samuti on huvitav märkida, et see ei ole etendanud sõjapidamises tähtsaimat rolli mitte meelemürgi, vaid kanepikiuna, millest valmistatakse laevatrosse. Meie loos pole kohta ka hallutsinogeenidel. Siberi sõdalased manustasid sajandeid tagasi lahingu eelõhtul psühhedeelse mõjuga seeni ja USA luure keskagentuur CIA kasutas külma sõja ajal teadvuse moondamise katsetes LSDd, ent siiski kujutavad need endast pigem nišši kui hulgi toodetavaid ning üleilmse leviku ja nõudlusega joovasteid. Samamoodi ei ole juttu qat’i (või khat’i) närimisest, sest erinevalt tõesti kogu planeedil levinud meelemürkidest, millel on nende kaante vahel keskne koht, piirdub somaali võitlejate ja piraatide seas ning sõjast laastatud Jeemenis menuka stimulandi kasutus peagu üksnes Aafrika Sarve ja Araabia poolsaare edelaosaga. Teiselt poolt ei kavandanud ma esialgu teha juttu kofeiinijookidest nagu tee, kohv ja kokakoola. Kindlasti ei tule meelemürkidele ja sõjale mõeldes esimese joovastina pähe kofeiin – mõnikord unustamegi, et tegu on joovastiga –, kuid asja süvitsi uurides jõudsin järeldusele, et pean selle loosse lõimima.
Peatükid on üles ehitatud kuue peamise meelemürgi ümber ja järjestatud selle põhjal, millal sai kõnealusest joovastist sõja lahutamatu osa. Nõnda algab me lugu alkoholiga, vanima üldtarvitatava meelemürgiga, mille kasutus
