Saad sa mu siit ära paluda? Ma lähen Makkoneni tõttu varsti lõhki.“
„Jah, ma loodan, et nüüd hakkavad asjad liikuma,“ vastas Tess.
Marie Erlingut, kes tavaliselt töötas lahendamata juhtumite rühmas, laenati aeg-ajalt tavalisse raskete kuritegude mõrvauurimisrühma, mida juhtis vastne kriminaalkomissar Ola Makkonen. Tessi ärrituseks oli taoline ressursside ümberjaotamine muutunud üha tavalisemaks, kui lahendamata juhtumite rühmal ei olnud parajasti ühtegi akuutset asja käsil.
„Mida sa teed? Tuled sa täna majja?“
Tess tundis ennast nagu poppi tegev kooliplika, istudes oma suure saladusega Hotel D’Angleterre’i ees toolil.
„Võib-olla hiljem. Tegelikult on mul vaba päev.“
„Haige oled või?“
„Ei, lihtsalt vaba, mul oli täna muud tegemist.“
„Muust rääkides, tahad sa teada, kuidas mu kohting läks?“
Oi ei, mõtles Tess, mitte jälle.
Pärast lahutust oli Marie tõenäoliselt Lõuna-Rootsi kõige agaram Tinder-kohtingutel käija. Oli oht, et varsti peab ta sõrmed suurest ekraaninühkimisest kinni plaasterdama. Ja oma saavutusi ja kogemusi ei pidanud ta eriti vajalikuks endale hoida.
„On mul valikut?“
„Ei. Aga seekord jääd sa rahule, ma ei läinud kohale. Pisiplikal tõusis palavik ja Tomas ei saa üksi kõigi kolmega hakkama, kui keegi neist haigeks jääb. Aga see Sebbe, kellega ma kolmapäeval kohtusin ...“
Marie puhkes naerma.
„Tähendab, ma tean, et see on sinu jaoks võõras teema, aga oled sa kunagi kuulnud nähtusest nimega närvis riist?“
Tess piidles naaberlauda, Marie ei oodanudki mingit vastust.
„Ta oli tõesti jube armas ja tundeline, aga see lihtsalt ei õnnestunud. Ma olen nüüd veidi lugenud ja saanud aru, et nii võib juhtuda just siis, kui mängu tulevad tunded, siis võib see täiesti lukku minna. Kummaline, mina küll vist igatahes nii ei tööta.“
Marie muudkui vadistas ja Tess kadus omaenda mõtetesse. Ta pilk peatus ühel lapsevankrit lükkaval paaril, kes terrassist möödus.
„Nii et kaks ebaõnnestumist ühel nädalal. Aga isegi tühistatud kohting on kohting, või kuidas see Lundell ütleski? Ei, tead sa, mul pole rohkem aega rääkida. Häid lihavõtteid!“
Ta on täiesti uskumatu, mõtles Tess, kui nad olid kõne lõpetanud; Marie kõlas nii, nagu oleks Tess talle helistanud ja urgitsenud, et tema viimaste kohtingute kohta teada saada.
Tess maksis arve, tõusis püsti ja hakkas Strøgeti ja raekojaplatsi poole kõndima, et siis rongiga koju Malmösse sõita.
1 Malmö linnaosa Möllevångeni hüüdnimi. [ ↵ ]
Abikaasa
Üle niidu lendas haugas. Pehme aprilliilm püsis ja lumevallid, mis Österleni muust maailmast ära lõikasid, tundusid lõpuks ometi kauge minevikuna. Kõik mäletasid kapriisset lumetormi, mis eelmise aasta lihavõtetel piirkonna valge vaiba alla mattis.
Naine kõndis sihitult maanteel, tõmbas sügavale kopsudesse niitude, mere ja äsjaküntud põldude lõhna. Vähemalt värske mõnus maalõhn oli veel alles. Enamik teisi asju tema ümber olid muutunud.
See oli nende neljas kevad Österlenis. Nüüd saabus aeg, mil kõrvaline paik ellu ärkas ja küla majad täituma hakkasid. Ta oli ära õppinud elu aastaaegade ja rutiinidega, mida siin järgiti. Pärast pikka, karmi ja tuulist talve hakkasid inimesed üksteist jälle tervitama. Lihavõtete- ja suve-eelsed ootused ja lootused veeresid üle asula. Väikesed punakaskollased pallid rippusid ristteedel ja näitasid teed kunstnike kodudesse ja galeriidesse. Nüüd pidid turistid siia rändama ja tagama vähemalt osa aastasissetulekust.
Ise tundis ta ennast tühjana.
Kulunud ja lõksus. Elu, nende põnev projekt, unistus rahulikumast elust oma tingimustel ei olnud üldsegi välja kukkunud nii, nagu nad olid ette kujutanud. Kaugeltki mitte.
Mees oli peale käinud, et nad siia, just Österleni, koliksid. Kui nad oli näinud maja, täiuslikku unistuste ostu, ei olnud enam tagasiteed. Mälestused, võib-olla ainukesed enam-vähem talutavad lapsepõlvemälestused, pärinesid sellest Skåne osast. Sellest lühikesest perioodist, mil mehe pere oli siin elanud, enne kui isa kohvrid pakkis, nad maha jättis ja tagasi põhja poole kolis. Ja ajast enne ema haigestumist, mil ta hakkas ennast ja peret kahjustama ning sattus psühhiaatriahaiglasse. Enne, kui kõik lõppes nii nagu ikka, kaose ja ümberkorraldustega.
Ise oli ta kolimise suhtes skeptiline olnud. Tema jaoks oli Österlen lihtsalt mahajäetud nurgake, mis mõneks nädalaks aastas elavnes. Koht, kus kunstnikud võistlesid paljukõneldud erilise valguse püüdmises. Teda oli hoiatatud melanhoolia eest, mis riigi selles osas inimest novembris võis tabada. Siis oli tähtis, et elu iga muu aspektiga kõik korras oleks.
Aga mees oli olnud nii veenev, lubas, et siin elavad nad rahulikumat ja rikkamat elu kui stressirikkas Malmös. Lähedal loodusele, kus on rohkem aega perega koos olla. Mees pidi leidma rahu ja jälle maalima hakkama, viima täide oma eluunistuse loovamast argipäevast.
Kui naine poleks tundnud ennast nii eksinuna, oleks ta nüüd nende naiivsete unistuste peale mõeldes võinud peaaegu naerda. Sest kõik oli läinud täpselt vastupidi. Pilt, mida nad olid vaimusilmas näinud: vana maja renoveerimine, ilusates kummikutes ringi jalutamine ja veel mahedama ja keskkonnasõbralikuma elu elamine keset tokkroose ja maalilisi klaasverandasid. Ta polnud kunagi varem nii palju autoga sõitnud ja lõpuks olid nad sunnitud ühe auto juurde hankima, et argipäev toimima hakkaks.
Vahemaad ajasid ta peaaegu hulluks. Ükskõik kuhu nad läksid, ikka oli sinna tunniajane autosõit. Ühendused olid halvad, need vajasid hoolikat planeerimist ja lapsi pidi erinevatesse huviringidesse sõidutama. Lisaks veel pimedus, vaikus ja metssead, kes aia üles sonkisid.
Kuigi nad mõlemad töötasid tihemini ja rohkem, oli neil vähem raha kui kunagi varem. Viimasel ajal oli ta aru saanud, et mehele paistis päris hästi sobivat ennast töö taha peita. Samas kui tema rahutus muudkui kasvas. Eelmisel sügisel põles ta läbi, nagu öeldakse. Tal tõusis kõrge palavik ja ta viidi Kristianstadi erakorralise meditsiini osakonda. Seda polnud põhjustanud üksainus sündmus, vaid pidev stress. Sisimas teadis ta, et üks põhjustest oli eraldi elud, mida nad olid hakanud elama.
Ta oli hakanud taipama, et kolimine oli järjekordne lüli mehe sisemisest reisist tagasi lapsepõlve. Teatud laadi hüvitamine, viis, kuidas mälestused uuesti esile kutsuda ja helgemaks teha. Ta tundis ennast iga päevaga üha rohkem kui rekvisiit mehe eluprojektis. Nüüd suutis ta mõelda vaid sellele, kuidas sellest välja saada. Mitte ühte talve enam siin, seda oli ta endale lubanud.
MALMÖ TÄNAVAD HAKKASID pika nädalavahetuse eel tühjenema. Taksoaknast nägi Tess kolme väikest nõida, kes olid juba vaikselt tähistama hakanud. Takso peatus ülekäiguraja ees. Tess nägi üle taksojuhi õla kahte naist, kes teineteisel käest kinni hoidsid ja üle tänava läksid.
Läks paar sekundit, enne kui aju registreeris, kellega tegu. Seejärel läks tal seest jääkülmaks.
