uuris müüjanna.
„Ma ei tea,” ahastas mees.
„Raske juhtum. Rääkige mulle neist midagi. Mul on justnagu selline anne. Ma oskan hästi ära arvata, mis inimene tahaks,” lohutas vana naine ja patsutas kaastundlikult nutu äärel mehe kätt. Hädane klient maigutas tummalt suud. Küsimus oli meeletult raske.
Mees oli palju tööl olnud. Ta ehitas ettevõtet üles. Ta hoolis oma perest ja tahtis teenida rohkem raha, et nad saaksid veeta rohkem aega koos ja nende elu oleks toredam. Raha tuligi juurde, kuid aeg kadus kuhugi. Vanasti… Vanasti oli neil vähe raha, aga see ei lugenud eriti. Nüüd oli neil palju rohkem raha, nad said lubada kallimaid asju, reisida, aga mingil kombel olid nad üksteist silmist kaotanud… Ta ei teadnud enam, mis neile meeldis…
Müüjanna vaatas meest ja oleks peaaegu võinud tema mõtteid lugeda. Seda oskust vanal naisel muidugi polnud, aga ta tundis inimesi. Kõik on ainulaadsed ja väärtuslikud, aga mustrid, millesse takerdutakse, korduvad. Peaaegu kõik peavad end eriliseks, kuid tegelikult on inimesed oma murede, rõõmude, mõtete, tunnete ja soovidega üksteisele sarnasemad, kui nad iial suudavad uskuda. Kui nad julgeksid neid tunnistada, oleks maailmas ehk vähem üksindust.
Müüjanna pani silmad kinni ja mõtles hetke. Ta kõndis läbi poe, avas ühe sahtli ning võttis välja prossi.
„Ma arvan, et just seda te tahate oma naisele kinkida,” ütles ta siis. Õnnetu mehe silmad muutusid üllatusest suureks, kui ta vaatas ehet vana naise peos.
„Ku-kuidas? Ku-kuidas te teadsite?! Nartsissid on Mia lemmiklilled!” sosistas mees.
„Ma ütlesin ju, et mul on nina selliste asjade peale,” muheles müüjanna. Ta pakkis pärlitest tehtud nartsissi kujutava prossi kahkjas-lillasse siidpaberisse.
„Ja nüüd siis midagi teie pojale…” mõtiskles müüjanna pool kuuldavalt. „Kui vana ta oli, mis te ütlesite?”
„Kevin Paul Toomas on kümneaastane.”
„Mis? Teil on kolmikud?”
„Ei. Minu pojal on mitu nime,” ütles mees veidi solvunult.
„No sellise nime eest peab see küll vägev kink olema,” pomises müüjanna oma nina alla, kuid nii vaikselt, et mõlemad said teeselda, et ta seda ei öeldud.
„Mul on siin mõningaid mänguasju,” pakkus vanaproua kõhklevalt. „Rongid ja raudtee meeldivad poistele tavaliselt…”
Hiline klient vaatas osutatud suunda. Mõned mälestused uhtusid temast üle.
„Mul oli kunagi selline. Aga palju väiksem…” õhkas mees nostalgiliselt ning ohkas siis: „Kevin Paul Toomasel on vist peaaegu 100 meetrit igasuguseid raudteid. Ta ei mängi nendega enam ammu. Minu meelest on ta enamasti hoopis oma telefoniga kusagil kägaras.”
Mees vaatas ringi. Mis ta ometi mõelnud oli! Selles poes oli kõik vähemalt sajand vana. Või veel vanem. Kusagil leti all on kindlasti ka esimene kivikirves! Siin ei saa olla midagi, mis Kevin Paul Toomasele meeldiks! Poisile tundusid meeldivat tehnikavidinad, aga selle paiga kõige keerulisem asi oli ilmselt too iidvana pronksikarva kassaaparaat leti peal!
Oleks mees teadnud, kui täppi ta selle mõttega tabas, oleks ta ilmselt ennast istuli ehmatanud. Välimus on nii petlik – Teistmoodi Mööblipoe kassaaparaat oli tõenäoliselt terve linna kõige keerulisem kaadervärk, aga see selleks. Hiline kunde ahastas edasi.
Oh, kuidas ta sai lasta asjadel nii halvaks pöörata! Tema süda langes saapasäärde ja raskemeelsus vajus talle peale nagu vana vatitekk. Mees potsatas ühte iidsesse tugitooli. See kriuksus kaeblikult, kuid seda ei märganud keegi. Müüjanna hämmelduseks peitis päeva viimane klient pea kätesse ning hakkas vaikselt nuuksuma. Tavaliselt ulgusid inimesed ikka peale ostu tegemist…
Müts!
Keegi oli lumepalli vastu Teistmoodi Mööblipoe akent visanud. Heli oli liiga vaikne, et äratada meest tema jõuluahastusest, kuid müüjanna vaatas tänavale, et näha, kellele paar krõbedamat sõna öelda.
„Üks hetk. Olen kohe tagasi!” pomises vanaproua ning sibas ukse juurde. Ta tõmbas selle sõjakalt pärani ning vaatas kulmu kortsutades tänavale. Väljas oli imeliselt vaikne. Unised lumehelbed tiirutasid külmas tuules, mis vahepeal tõusnud oli, ning mängisid aeglaselt langedes keerulisi ringmänge. Müüjanna võpatas. Läbi lumesaju paistis… Vastasmaja ees seisis… Seal oli… Seal seisis tema ise ja lehvitas endale.
„Häid jõule, Aramilda!” hüüdis vana naine teiselt poolt teed. Siis astus naine üle tänava täpselt samasugusesse poodi, sulges ukse ning oli hetke jooksul koos kauplusega kadunud. Aramildale jäi vaid põgenev teadmine, et ta oli näinud iseennast ja oma poodi teisel pool tänavat.
Ta nühkis silmi. Üle tee paistis vana lääpas puumaja, mille aknad olid laudadega kinni löödud. Seal polnud mingit vanakraamikauplust. Polnud kunagi olnudki. Aga Aramilda teadis, millal mitte uskuda oma silmi ja hoida kinni mälestusest, mis külg ees minema liibata proovis.
„Veider. Miks ma sellise tsirkuse endale korraldan?” imestas Aramilda OMA poodi tagasi minnes.
Midagi lebas leti peal. See oli jõupaberisse pakitud pakk. Müüjanna läks leti juurde ning uuris hoolega kingitust (sest mis see muu olla sai?). Ta märkas kohe ühte väga olulist asja – paar minutit tagasi seda seal polnud.
Paki kõrval oli väike kokkumurtud paber, mille peale oli kirjutatud tema enda käekirjaga: „Aramilda Tengelpung”.
Aramilda Tengelpung keeras kirja lahti ning luges:
***
„Härra. Härra! Hoi! Mul on siin kink teie pojale!” hüüdis Aramilda Tengelpung.
„Ah?”
Mees vaatas punaste silmadega leti poole.
„Ja karp salvrätte,” pomises müüjanna salvrätte ulatades.
„Jah. Tänan…” nuuksus mees vastu. Ta astus leti juurde ja nuuskas häälekalt nina. Siis pühkis ta silmad ning uuris igava väljanägemisega pakki. Ta ohkas. Vähemalt oli see midagi. Järgmisel aastal püüab ta paremini. Täiesti kindlalt! Aga siin ja praegu on nii. Mis iganes selles pakis ka pole, ilmselt on see parem kui üldse ilma kingita kohale ilmuda. Mees ei tahtnudki väga teada, mis pakis on, ta hoopis kobas taskus ja küsis:
„Mis ma võlgnen?”
„Prossi eest 150 eurot, aga see on poe poolt,” kostis Aramilda Tengelpung ning lükkas jõupaberis pakki mehe poole. Ta polnud päris kindel, miks ta nii tegi. Kaupmehe loomuses pole asju tasuta jagada, aga just praegu tundus niimoodi õige. Pealegi käskis ta kirjas iseendal just sel moel toimida.
Mees
