viipas hilinenult vastu.
„Häid jõule!” kostis ta lahke kajana ja imestas siis, miks ta nii ütles. See jõulude värk tundus nakkav. Aga seda mees oligi ju öelnud – see oli igal pool ja juba poolest oktoobrist. Aramilda läks ja pani igaks juhuks Teistmoodi Mööblipoe ukse lukku. Ta ei tahtnud rohkem jõulu sisse lasta.
Kui ta uuesti letile vaatas, avastas ta, et rahapaberid olid kadunud. Nende asemel oli kolm võlumünti. Aramilda tunnistas hetke tumedaid seibe, mille keskel ilutses midagi lumehelbetaolist.
„Elderid?” imestas müüjanna ning peitis need kähku oma sadade taskutega seeliku ühte eriti salajasse taskusse.
JÕULUTURG JA NUKUMÖÖBEL
„Ja mis see siis nüüd oli?” pomises Aramilda Tengelpung endamisi. Elderite üle oli tal alati hea meel, aga see tähendas täiesti kindlasti, et midagi maagilist oli just omanikku vahetanud. Müüjanna heitis mureliku pilgu leti alla, kus lebas paks kulunud nahkköites märkmik. See oli kaebuste raamat, sest igas endast lugupidavas äris peab selline olema.
See, kuidas kaebuste raamatut täideti, oli samas täiesti teine teema. Suurem osa asutusi on välja töötanud mingisuguse süsteemi, kuidas vältida pahaste klientide mõtteavalduste jäädvustamist. Kusjuures hämmastaval kombel ei pääse kõige mõistlikum ja loogilisem moodus (paku kliendile vastavalt tema ootustele kvaliteetset teenust) isegi mitte esikümnesse. Teistmoodi Mööblipoe lahendus pahaste klientidega tegelemisel oli ainulaadsem kui mistahes muul kauplusel või ettevõttel. Teistmoodi Mööblipood lasi jalga. Vanakraamikauplust polnud enam seal, kui hinge põhjani häiritud klient arveid klaarima saabus. Õnnetul kundel polnud kellegi peale karjuda kummuti pärast, mis oli ostja vanaema, ämma või ülemust jalaga löönud. Või lõuata Teistmoodi Mööblipoest soetatud esikupeegli pärast, mis kõige solvavamal moel vaataja välimust kommenteeris ja külalisi paksuks sõimas. Lõbusa boonusena ei tulnud see neetud asi enam ka seina küljest lahti.
Esemeid, mis ostu sooritaja elu ainulaadsel ja uskumatul kombel keeruliseks muutsid, oli veel ja veel. Neist kõigist jutustas kaebuste raamat.
Aramilda Tengelpung lähtus kauplemisel põhimõttest, et igaühel on õigus oma arvamust väljendada. Muidu oleks vanakraamikauplus tekitanud tarbetut pinget kõiksuse koes. See aga oleks tähendanud igasuguseid uudishimulikke ametnikke. Aramilda Tengelpung ei tahtnud kohtuda ei audiitorite ega ühegi vihase kundega. Mugavaks lahenduseks osutus nõiasõnadega täiendatud kaebuste raamat. See suutis kaebused vastu võtta ka ilma ärritunud kliendi kohaloluta. Teistmoodi Mööblipoe kaebuste raamat talletas endasse seda, mida kliendid OLEKSID sinna kirjutanud, kui neil OLEKS see võimalus kunagi avanenud. Seal oli tohutult episoode vanakraamikaupluse kirevast argipäevast. Tasane krabin, mis kostis kaebuste raamatust, kui nähtamatu käsi sinna järjekordse pahase kunde kirumist kirja pani, kuulus Teistmoodi Mööblipoe igapäeva juurde. See tekitas koduse tunde nagu kella tiksumine. Või naaber, kes 20 aastat igal vabal hetkel seina auke puurib. Üks selline elab alati igas kortermajas. Eeldatavasti koos pahteldajaga, et puurija võiks oma hobi lõputult jätkata.
Aramilda ei lugenud kaebuste raamatut peaaegu kunagi. Märkmikusse oli kätketud loits, mis Märkmike Meistri sõnul „kohandub lugejaga, parandab kirjavigu ja stiili ning tunneb lugude olemust, muutes kirjapandu meeldivaks lugemiselamuseks”. Kaebuste raamatu sissekannete esimene pool oli enamasti päris huvitav – seal kirjeldati segadust, mille konkreetne Teistmoodi Mööblipoest pärit ese oli tekitanud. Järg aga tundus Aramildale tüütu – see sisaldas pikki kirjeldusi sellest, mis juhtub selle hullu poe ja jubeda müüjannaga, kui ta kunagi kätte saadakse. Müüjanna oleks tahtnud inimeste melodramaatilisuse peale appi hüüda. No ostsid äratuskella, mis röögib suvalisel ajal kõrva „TIRRRRRRRR!”, sibab mööda tuba ringi ja peidab end kapi alla, et teda kätte ei saadaks – ja siis? See pole veel maailma lõpp! Aga Teistmoodi Mööblipoe kliendid arvasid harilikult teisiti. Sellepärast oli kaebuste raamat lisaks ametnike eemale-hoidmisele hea ka enesekaitseks. Tänu sellele erilisele märkmikule ei pidanud Aramilda Tengelpung ise kunagi uuesti klientidega kohtuma, et nende tüütuks osutunud ostu arutada.
Müüjanna kuulatas, kuid tema kõrv ei tabanud mingit krabinat kaebuste raamatu poolt. Õnnetu jõuludest jälitatud mees oli just lahkunud. Oli võimalik, et mis iganes selles kingipakis oli, polnud see jõudnud veel oma mõju avaldada.
„Mõistlik on siit jalga lasta,” arvas Aramilda.
„Parem karta kui kahetseda,” lisas ta lihtsalt iseendale kinnituseks, sest vanade ja imelike asjade vahel oli müüjanna Teistmoodi Mööblipoes ihuüksi. Endaga rääkimine lohutas teda mingil moel, kuigi ei saa öelda, et ta oleks olnud märkimisväärselt kurb. Ta tundis vahel igatsust seltsi järgi, aga mitte nii palju, et oleks olnud nõus seda kellelegi tunnistama.
„Novembri lõpp?” pomises müüjanna tühjale poele. Ta otsustas sinna korraks piiluda. See polnud nii väga kaugel tema praegusest ajast. Aramilda võttis taskust võlumündi ning pistis selle kassaaparaati. Ta vajutas mitmeid nuppe ja oli just üht kangi tõmbamas, kui talle korraga üks mõte tuli. Müüjanna käsi tardus poolel teel kassaaparaadi juurde.
Ilmselt on see inimloomuses. Ütle neile: „Ära sinna mine!” või „Ära seda tee!” ja inimesed võtavad sappa, et minna just sinna ja teha just seda, mille eest neid hoiatati.
Aramilda valis kohaks raekojaplatsi ning timmis kuupäeva veidi hilisemaks, kui tal algselt plaanis oli. Eldereid kulus veidi vähem, nii et seda parem. Siis tõmbas ta kangi. Teistmoodi Mööblipoe uks klõpsatas lukku. Kauplus pakkis end kokku, et liikuda jõuluturule, kuhu teine Aramilda mingist teisest ajast polnud soovitanud tal minna. Tänav akna taga muutus liikumisest häguseks.
On keeruline selgitada, kuidas Teistmoodi Mööblipood ajas ja ruumis liikus. Kahtlemata on parim sõna selle jaoks „võlujõul”. See pole ei vastus, selgitus ega tõde, kuid „võlujõud” võimaldab päris paljude asjadega küsimusi esitamata leppida. Võib-olla jääb rahutuks ainult mõni tüütu füüsik, kes hirmsasti tahaks nähtud trikki järele teha.
Teistmoodi Mööblipood täitis soove. Temas leidus alati see, mida kunde tahtis. Igaks juhuks oli sel siiski ka müüjanna, kes suunas vajadusel pisut kliendi soove, et Teistmoodi Mööblipoes oleks alati olemas see, mida klient tahtis. Teistmoodi Mööblipood oli keeruline aegruumi sündmus, aga ta töötas mõningate väga lihtsate põhimõtete järgi. Esiteks: kauplus pidi hoolitsema selle eest, et liikudes tema sees midagi katki ei läheks. Teiseks: Teistmoodi Mööblipood läks sinna, kuhu müüjanna soovis. Kauplus esitas vahel ka vastuväiteid, aga need oli Aramilda juba ammu vaigistanud, tropiga summutanud või paari tööriistaga osavalt eemaldanud. Ta arvas, et teab paremini. Pealegi oli nii hulga seikluslikum.
Kolmkümmend sekundit hiljem sai Aramilda aru, et ta tõesti peab hakkama hoiatusi kuulda võtma. Vähemalt neid, mis tulevad temalt endalt. Enne hüpet võttis Aramilda ebatavaline vanakraamiäri enda alla terve korruse ühes vanas kivimajas. Jõuluturul pidi see aga äkitselt mahtuma putkasse, mis oli üldse ainult keskmise kempsu suurune. Teistmoodi Mööblipood värises. Seinad Aramilda ümber pressisid end suure hooga ligemale. Laiaks litsumine ning vähemalt väike paikne katastroof olid käega katsuda.
„Oh… HÄÄÄÄ-DAAAA,” kisas Aramilda, kui kostis esimene popsatus. Suur raamatukapp oli muutunud tublisti väiksemaks. Popsatusi järgnes veel ja veel. Vana naine oleks justkui paisuva popkorni keskele sattunud. Ainult et kui popkorn muutub suuremaks, siis Teistmoodi Mööblipoes toimus kõik vastupidi – kogu selle sisu muutus väiksemaks. Mõne hetkega oli kõik möödas. Külm tuul puhus Aramildale näkku ning sellepärast arvas
