Müüjanna kõmpis kesklinna, mis polnud kaugel. Ta vaatas huviga ringi: inimesi ja poodide vaateaknaid. Hall ilm ja hämarad päevad rõhusid ka linlasi. Mitmel pool kinnitasid inimesed tuledekette laternapostidele, hoonetele, raagus puudele. Paljud poeaknad olid samuti värvilistes tuledes ja täidetud kirju kaubaga. Siin-seal olid kaupmehed ametis kirevate kaunistuste, karra, küünalde, lampide ja igasuguse muu pudi-padi kuhjamisega juba niigi pungil riiulitele. Inimesi kannustas justkui ihalus külluse järele.
„Jõulud on varsti käes,” pomises üks naine igatseva ohkega iseendale, kui ta Aramilda kõrval korraks üht poeakent vaatama jäi.
„Mis-mis?” kikitas müüjanna kõrvu.
„Oh, teate küll, piparkoogid, päkapikud, jõulukaunistused ja kingitused,” ütles naine. Siis hakkas ta vist häbenema ning tõttas tagasi vaatamata edasi. Aramilda jättis kogu loetelu meelde, kuigi see ei öelnud talle jõulude kohta just palju.
Ta kõndis edasi. Õhus oli ootus. Midagi suurt oli tulemas. Midagi, milleks valmistumine võttis nädalaid. Jõulude-nimeline rahutus oli tabanud ka Aramildat. Igal tänaval avastas ta midagi pilkuköitvat. Mõni uus tulede-kett. Kirev ja kaunistatud poeaken. Uut sätendavat kaupa toodi poodidesse peaaegu katkematult. Ka poodides ja kaubanduskeskustes kõlav muusika oli veider. Praktiliselt igas laulus olid lõbusad kellukesed sees. Aramilda polnud kunagi mõelnud sellele, et poes võiks muusika mängida. See kõlas kuidagi… peenelt…
Aramilda seisis parasjagu mänguasja poe ees ning vaatas, kuidas kõhn tüdruk värvilisi pakke kunstipärastesse hunnikutesse ladus, kui ta kuulis pealt vestlust, mis andis uue huvitava infokillu jõulude kohta.
„Ema! Emps! Ma tahan seda! Vaata! Ma tahan seda! Kas ma saan selle?” lunis üks poiss ja osutas suurele klotside karbile, millest sai ehitada mereröövli laeva.
„Täna mitte, aga kui sa hea laps oled, siis võib-olla jõuluvana toob sulle. Sa pane see jõuluvana jaoks ilusti kirja. Korraliku käekirjaga!” manitses ema.
„E-eemps! Ma ei viitsi kirjutada ja oodata! Ma tahan seda ko-he!!” undas laps.
„Tasa! Käitu ilusti! Päkapikud juba piiluvad!” hoiatas ema. Laps vaatas murelikult üle õla ning võttis mõned detsibellid vaiksemalt.
„Päkapikud? Jälle need päkapikud,” mõtles Aramilda, kuid enne kui ta küsida jõudis, oli naine oma lapsega juba minema läinud.
Pisut eemal seisis veidi suurem poiss. Ka tema vaatas igatsevalt mänguasjapoe vaateakent.
„Tere!” ütles Aramilda ennast lapse kõrvale poetades.
„Tere,” vastas poiss ja nägi välja, nagu tahaks jalga lasta.
„Ole hea, räägi mulle päkapikkudest,” palus Aramilda.
„Mis asja?!” imestas poiss.
„Oletame, et ma ei tea päkapikkudest midagi,” selgitas müüjanna ning lisas kindluse mõttes: „Ära küsi, KUIDAS ma ei tea!”
„Nooh… Päkapikud on nagu sellised punase mütsi ja punaste riietega pisikesed habemega mehikesed. Nad käivad akende taga piilumas, kas lapsed on head. Nad teevad jõuluvana jaoks nimekirja. Ja toovad sussi sisse kommi või muud nänni,” vastas poiss ja jõllitas vana naist üllatunult.
„Milleks nad seda nimekirja teevad?” tahtis Aramilda teada.
„Et jõuluvana teaks, kes on hea olnud, ja tooks neile kinke. Kuigi, kui sa minu käest küsid, siis on see paras jama, sest jõulude ajal saavad kõik kinke,” kostis poiss ja nihkus Aramildast eemale, et sobival hetkel põgeneda.
„Minu suur õde on kogu aeg jumala nõme, aga tema saab kõigi jõulude ajal sama palju kinke kui mina,” lisas poiss tõestuseks.
„Ahah,” noogutas Aramilda ning küsis: „Mismoodi see värk sussi ja nänniga käib?”
„No paned õhtul sussi või soki akna peale ja hommikul on seal komm sees. Või mandariin. Või midagi muud,” vastas poiss. „Aga minu õde ütleb, et need on ema ja isa, kes kommi sussi sisse panevad.”
Aramilda seedis kuuldut ning ei saa öelda, et tal asjad palju selgemaks oleksid saanud.
„Kas sellist teenust pakutakse kogu aeg?” imestas müüjanna.
„Mis asja?! Ee… ei! Päkapikud käivad ainult detsembris. Detsembri algusest kuni jõuludeni,” kostis poiss ning niheles. Ta tahtis juba kangesti selle imeliku tädi juurest minema saada. Mis siis, kui mõni tema sõber kogemata näeb?
„Ja millal need jõulud on?” tahtis Aramilda teada.
„24. detsembril. Aa, tead, ma pean nüüd minema,” ütles poiss ja lippas eemale.
„Hmmmm…” pomises Aramilda ning võttis suuna sinnapoole, kuhu ta Teistmoodi Mööblipoe seekord oli parkinud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
