Abby pea hakkas ringi käima ja silme ees läks uduseks. Kroonilisel unepuudusel olid oma kõrvalmõjud. Ta peatus ja otsis tuge tooli seljatoelt.
Kolm aastat tagasi ei uskunud keegi tema teooriat, isegi mitte Leo, kes oli ometi talle justkui isa eest. Üks asi on lahenduseta jäänud juhtum. Teine asi on see, kui lahendust ei otsita endast kõike andes.
Psühhiaater kuulas, aga ei võtnud kuulda. Ta ütles näiteks: „Ma saan aru, miks sa niimoodi tunned.“ Klassikaline tunnete tunnistamine. Seda õpetati esimese kursuse psühholoogialoengutes. Psühhiaater küsis, mis tegemata jäeti. Ta lasi Abbyl ikka ja jälle sonida perekonnast, ema Judy Martinist, lahutusest, uuest isast Jonathan Martinist. Ja kasuvennast Hunterist. Nad võtsid uurimiskäigu koos üksipulgi lahti ja mingil moel oleks see pidanud tooma Abbyle lohutust.
Psühhiaater: „Sa tegid kõik, mis sinu võimuses oli.“
Abby kuulis siiani naise hääles veendumust. Kui Abby silmad sulges, et peapööritust leevendada, nägi veel nüüdki psühhiaatri siirast näoilmet. Puust toolileenist kõvasti kinni hoides hingas ta sügavalt sisse ja jõuliselt välja.
Selle juhtumi analüüsist oli saanud Abby piibel, mille eri versioonid andsid ainest uitmõteteks ja meeleheitlikuks teeks lunastusse.
Versioon number üks. Tavalise elu kirjeldus kõrvalseisjatelt – sõbrad, õpetajad, kooli nõustaja. Cass oli vanema õe peale kade. Cass käis Emmale närvidele. Cass oli vaikne, kuid otsusekindel. Emma oli vabameelsem. Oli neid, kes kasutasid tema kohta sõna „distsiplineerimatu“. Aga ta oli uurinud ülikoolide kohta, täitnud sisseastumisavaldusi. Kõik viitas sellele, et ta lihtsalt ootas aega, mil kodunt minema saab.
Psühhiaater: „Abby, see kõik kõlab üsna normaalselt. Nad käisid koolis. Väga hea mainega erakoolis. Soundview Academy. Suved veetsid kallites laagrites, mõnikord Euroopas. Tegid sporti. Suhtlesid sõpradega…“
Abby muutus psühhiaatri juures kärsituks.
Versioon number kaks. Abby selgitas, et mis tahes nendega juhtus, nad olid seepärast haavatavad. Ja see haavatavus oli alguse saanud kodust. Nii on alati. Ükskõik kuidas neid lugusid uudistes ka ei esitata, selles, mis teismelisi kodus varitseb, pole mitte midagi müstilist. Mõni väga traumaatiline sündmus. Pidev hooletusse jätmine, vägivald, ebastabiilsus, ebakõla. Rahuldamata vajaduse must auk. Kerge saak seksuaalkurjategijatele, terroriorganisatsioonidele, usufanaatikutele, valitsusvastastele äärmuslastele. Kurjategija leiab viisi, kuidas rahuldada vajadust, kuidas anda seda, mida igatsetakse. Kurjategijast saab meelemürk, teismelisest sõltlane.
Nii et kui esialgne torm oli vaibunud, kui saadi aru, et tüdrukud on tõesti kadunud ja et õdede leidmiseks on vaja nende elu aegamööda ja metoodiliselt üksipulgi lahti harutada, oli Abby pööranud pilgu uuesti perekonna poole.
Kui ta silmad avas, seisis tuba paigal. Võtmed olid sealsamas, tooli kõrval laual ja ta haaras need pihku. Ta läks ukse juurde ja lasi tuppa ereda päikesevalguse koos kuuma ja lämbe õhupahvakuga.
Toona polnud keegi vastu vaielnud. Tegelikult oligi kogu uurimise tähelepanu koondunud siseringile, perekonnale ja eriti just Martinite kodule. Kriminalistid otsisid kodust füüsilisi asitõendeid. Pangakontod, krediitkaardid, telefonikõnede väljavõtted – kõik koguti kokku ja kõike analüüsiti. Küsitleti sõpru ja naabreid.
Abby meenutas uurimise algusesse jäänud vestlusi. „Jah, jah, see kõik on vajalik informatsioon. Kõik on vajalik.“ Teismelised tüdrukud olid kadunuks jäänud. Kus suitsu, seal peab olema ka tuld – seega otsisid nad hõõguvaid süsi kodu lähedalt.
Tüdrukute isa Owen Tanner oli enne tüdrukute sündimist õnnelikult abielus. Tal oli esimese abikaasaga väike poeg Witt. Perel oli kena maja ja säästud. Owen töötas New Yorgis ühes nimekas firmas, mis kuulus tema perekonnale. Firma spetsialiseerus gurmeetoidule, mis oli ka Oweni kirg. Mehel oli kopsakas pensionifond ja tal ei tarvitsenud palga pärast tööl käia, aga tema naine arvas, et töötamine teeb mehele head. Iroonilisel kombel kohtas Owen just tööl Judy Yorki, seksikat suurte rindadega vastupandamatut brünetti. Owen palkas ta oma kontorit juhtima.
Pärast armusuhte algust, mehe lahutust ja uut abielu sündisid Judyl ja Owenil kaheaastase vahega kaks tütart. Mehe sõnul ei hoolitsenud Judy tütarde eest just eeskujulikult. Judy sai hakkama, rõhutas Owen. Aga naine polnud innukas. Owen rääkis, et Judy magas igal öösel kaksteist tundi, vaatas televiisorist tõsielusarju ja käis päevad läbi poodides šoppamas. Kella viie ajal õhtul avas naine veinipudeli, millele tegi põhja peale kella kümneks, enne magamajäämist. See vastupandamatu isiksus oli ühtäkki eemaletõukav pehme keelega naine, kes ütles mehele, et tema töö oli sünnitamisega tehtud.
See oli olnud esimene häirekell.
Oma avatud „piibliga“, värsid vahelt pudenemas, tormas Abby auto poole, justkui suudaks ta neid kuidagi edestada. Kõik eelnenu kaotas nüüd tähtsuse. Sest Cassandra Tanner oli kodus. Sest peagi saab ta teada tõe ja selle, kas tal oli olnud õigus või mitte. Sest peagi saab ta teada, kas tal oleks õnnestunud päästa neid sellest, mis oli nendega juhtunud.
Agent Leo Strauss oli olnud uurimise eesotsas. See polnud neil esimene kord koos töötada, nii et nad tundsid teineteist läbi ja lõhki. Leo oli tema mentor töös ja elus. Mehe perekond kutsus Abbyt pühade ajal enda juurde sööma. Leo naine Susan küpsetas Abbyle sünnipäevakooke. Nende vahel oli selline side, et Abbyl oli raske varjata, mida ta mõtles: et Judy võrgutas Owen Tanneri. Jättis oma lapsed hooletusse. Oli suhtes ühe mehega eraklubist. Ja kui valus oli olnud võitlus hooldusõiguse eest. Millise mürgise õhkkonnaga kodu oli Judy loonud oma tütardele koos Jonathan Martini ja tolle poja Hunteriga.
Abby oli arvanud, et uurimine kihutab kindlalt mööda seda teed niipea, kui nad on saanud kätte lahutuspaberid ja eriti selle aruande, mille oli koostanud lapsi esindama määratud advokaat. Kohtu määratud eestkostja, guardian ad litem ehk GAL, nagu Connecticutis teda nimetati. Selle kohta oli olemas helisalvestis – Cassandra Tanneri hääl neli aastat enne tema kadumist. Hääl, mis ütles, et kodus on midagi valesti. Midagi oli valesti Emma ja Jonathan Martini ja Hunteriga. Abbyle oli see vaim minevikust, mis ütles, kuhupoole vaadata.
See aruanne oli olnud teine häirekell. Aga kohtuekspertiisi tulemused ei toetanud tema teooriat.
Versioon number kolm.
Psühhiaater: „Mida oleks sinu arvates pidanud tegema selle aruandega, mis lahutuspaberite hulka kuulus? Pärast seda, kui kohtuekspertiis midagi ei tuvastanud? Ei majast, telefonidest ega rahaasjadest? Muud ju ei leitud kui üks katkine pildiraam – oli nii? Mis läks ema sõnul puruks, kui tüdrukud kaelakee pärast kaklesid?“
Ta arvas, et viiakse läbi psühhiaatriline hindamine. Ta arvas, et tehakse rohkem kohustuslikke ülekuulamisi. Ta arvas, et teised näevad sama, mida tema nägi.
Psühhiaater: „See naine, kes lahutusprotsessi ajal aruande kirjutas – kohtu määratud eestkostja –, ei võtnud ju Cassi kahtlustusi Martinite suhtes arvesse, ega?“
Võttis küll. Aga ta oli ebapädev paberimäärija. Ta jättis kõrvale 11aastase tüdruku hirmud ja uskus selle asemel tüdruku ema – uskus, et tüdruk valetas oma isa abistamiseks. Psühhiaater: „Kuna isa Owen oli naise armusuhte ja lahutuse tõttu niivõrd endast väljas, eks? Lapsevanemad teevad selliseid asju hooldusõiguse pärast võideldes. Kasutavad lapsi…“
Jah, kasutavad küll. Aga Owen oli nõus kokku leppima, et tüdrukuid säästa. Igaüks, kes on selles vallas töötanud,
