Pane riidesse ja tule siia. Palun.“ Mehe hääl oli pingul ja vaikne ning sõnad kõverdusid kummalisel kombel läbi tema unerohu mõju all oleva mõistuse.
„Highway 23?“
„Old Highway 23,“ parandas mees. „Tule White Oaki kaudu.“
Evelyni mõistus hakkas tööle ja liipas aeglaselt edasi. Ta hõõrus silmi. „Kas juhtus midagi?“
„Jah, mul… juhtus üks väike äpardus. Auto on vist korras. Sa pead lihtsalt siia tulema ja mind kraavist välja tõmbama. Kiiresti. Palun.“
„Oh jumalukene.“ Lõpuks hajutas hirm suurema osa hägust, Evelyn tõstis jalad üle voodiserva ja ajas end istukile. „Hea küll. Ole seal. Ma olen viieteistkümne minutiga kohal. Kas sinuga on kõik korras?“
„Minuga on kõik korras. Ära unusta, White Oak Road, siis pöörad paremale. Tee ruttu.“
Mees lõpetas kõne, Evelyn istus hetke voodis ja vahtis ribakardinate vahelt langevaid kuuvalguse triipe.
Tee ruttu. Evelyn püüdis sundida aju jäsemeid tagant kiirustama. Gary oli talle kõigest kaks kuud tagasi uued unerohud kirjutanud ja ta ei olnudki taibanud, kui tugeva ravimiga tegemist oli, aga kohvi joomiseks pole aega. Mees võib vigastatud olla.
„Ta ei ole vigastatud,“ ütles Evelyn, sõnad kõlasid tema kõrvadest häirivalt kaugel. Kui Gary oleks viga saanud, oleks ta kiirabi kutsunud. Tal oli lihtsalt vaja, et keegi ta kraavist välja tõmbaks.
Evelynil õnnestus püsti tõusta ja riidekapi poole komberdada. Ta tiris öösärgi seljast, sikutas jalga joogapüksid ja dressipluusi, mida ta oli varem kandnud. Kui ta kööki käekoti järele läks, tundis ta end piisavalt ärkvel olevat, et autot juhtida. Suuremalt jaolt.
Garaaži ukse juures jäi ta seisma ja pööras uuesti kööki, et külmkapist pudel vett võtta. See tähendas küll viivitust, aga see oli õige otsus. Jääkülm vesi ergutas teda, ta kiirustas Range Roveri juurde ja tagurdas garaažist välja.
Kui Evelyn sissesõiduteele keeras, valgustasid auto esituled garaažiust, mille taga oli poja auto. Võib-olla oleks pidanud Cameronile ütlema, kuhu ta läheb, aga ei. Küll poeg võtab ühendust, kui märkab, et ema ei ole. Evelyn sõitis minema.
Kümne minuti pärast keeras ta White Oaki teele ja lõdvendas krampliku haaret rooli ümber. Majad seisid siin viie aakri suurustel kruntidel ja liiklus oli hõre. Evelyn muretses vähem sellepärast, et võib ehk uimases olekus politseinikust mööduda, ja rohkem sellepärast, mis teda ees ootab.
Kui BMW on viga saanud, on Gary mitu päeva pahas tujus ja täna on neljapäev, mis tähendab, et ta on terve nädalavahetuse tõre. Suurepärane.
Võib-olla õnnestub tal veenda meest minema ülejärgmisse maakonda golfi mängima, siis oleks maja suurema osa pühapäevast tema päralt. Noh, kui Cameroni mitte arvestada, aga seitsmeteistkümnene poeg ei veetnud palju aega ema seltsis. Tal oli oma auto. Oma elu. Evelyn polnud sellega veel päriselt ära harjunud, aga ta andis oma parima. Paari lühikese kuu pärast läheb poeg MITisse ja see nõuab palju tõsisemat kohanemist.
Tänavalaternate valgus hääbus, kuni White Oak oli kõigest must riba öös ja Evelyni aju lükkas tähtsa küsimuse esiplaanile: miks sõitis Gary mööda Old Highway 23-e? Tema kontor jäi sellest miilide kaugusele ja nii kaugel põhjas oli Old 23 kõigest kaherealine tee, mis lookles metsatukkade ja soode vahe, kuni järgmise eeslinnani kümne miili kaugusel.
Evelyn jõudis tühjale ristteele ja pööras paremale, nagu kästud. Kaks minutit hiljem peegeldus auto esitulede valgusvihk vasakult teepervelt milleltki tagasi. Evelyn võttis kiirust maha ja jälgis, kuidas üks kuju teele kõndis. Kui valgus mehele langes, hingas naine kergendatult. Gary paistis terve olevat. Veidi räsitud, aga ta ei isegi ei longanud. Evelyn peatas auto tema kõrval.
„Gary,“ ahmis ta akent alla keerates õhku ja sirutas mehele käe. „Mis juhtus?“
„Hirv.“ Gary surus ainult kergelt naise kätt, enne kui käe ära tõmbas ja nägu hõõrus.
„Kas sa sõitsid talle otsa?“
„Ei, aga oleksin vist pidanud. Keera ringi ja sõida autost mööda. Mul on tööriistakastis köis.“
Loomulikult oli tal köis. Ta oli alati täiuslikult ette valmistunud. Tema jaoks ei tulnud miski üllatusena. Peale selle pagana hirve. Evelyn tõrjus naeratuse näolt ja keeras auto väga ettevaatlikult ringi, ta teadis, et teeserv on pehme ja selle kõrval on kraav. Autotulede valgusvihust välja jäävast märjast metsast ulatus temani jahe roheline soolõhn. Evelyn väristas end külmast ja soovis, et oleks veepudeli asemel jaki kaasa haaranud. Tegelikult soovis ta, et oleks endiselt teki all ega kuuleks telefonihelinat. Gary oleks võinud puksiiri kutsuda.
Tema ümber süttisid salongituled, kui Gary pakiruumi luugi lahti tegi. Evelyn pilgutas totralt silmi, enne kui autost välja tuli, et mehele abiks olla. Tema jalad olid tuimad ja kohmakad, kui ta ümber linnamaasturi läks.
„Mine tagasi autosse,“ käskis Gary. „Me peame ruttu tegema.“
„Miks?“ küsis Evelyn.
Gary tõmbas salataskust, kus oli tungraud, köie. „Miks?“
Evelyn vaatas BMW poole, mis seisis kahvatu ja liikumatuna kraavis, nagu peidaks end seal. „Kas sa oled joonud?“
„Jõime Christianseniga paar viskit. Mine tagasi autosse.“
„Miks sa nii ebaviisakas oled?“
Gary puhus õhku läbi hammaste ja kükitas, et köit ümber konksu siduda. „Anna andeks. See õnnetus ehmatas mind natuke.“
Lõuapärad pahaselt kokku surutud, vahtis Evelyn meest, kuni too pilgu tõstis.
„Oleksid ehk mõistvam. Mõtlesin hetkeks, et olen surnud.“
Hästi. Evelyn langetas mõistmise märgiks lõua ja ronis uuesti rooli taha. Ilmselt oleks temagi närvis, kui peaks muretsema, et jääb purjus peaga sõitmisega vahele.
Samas peaks ta ise ainete mõju all sõitmise pärast mures olema või kuidas? Kui ta ei pingutanud, et keskenduda, hakkas maailm servadest häguseks tõmbuma. Ta poleks pidanud pärast uue unerohu võtmist midagi tegema. See oli kange rohi. Ta oleks tahtnud siinsamas uuesti magama jääda.
Vähemalt sai ta nüüd aru, miks mees oli helistanud talle, mitte puksiirautole või politseisse. Doktor Gary Tester ei saanud joobes juhtimisega vahele jääda. See oleks tohutu must plekk tema mainekal psühhiaatriapraksisel. Evelyn jälgis külgpeeglist, kuidas Gary köit järsust kraavikaldast BMW poole veab.
Ehkki see muutis Gary ainult pahuramaks, tundis Evelyn sügavat rahuldust sellest, et ilmselt rikub mees pori ja muda pärast paari nelisada dollarit maksnud kingi. Gary oli keskeas juuksekarva lõhki ajama hakanud. Talle meeldis teistest parem olla. Naine lootis, et mehe kingad haisevad nagu soo.
See polnud väga ohtlik mõte arvestades, et Evelyn peaks tänulik olema, et mees ei olnud vigastatud ega surnud. Kui see talle hommikul meelde tuleb, ajab ta selle unerohutablettide süüks.
Mõne hetke pärast sulgus autouks ja BWM esituled süttisid. „Hea küll!“ hüüdis Gary. „Rahulikult!“
Evelyn pani linnamaasturile käigu sisse ja liikus edasi. Ta tundis, kuidas
