Evelyn vajutas madalama käigu sisse ja üritas uuesti. Linnamaastur möiratas, BMW mootor kiunatas ning mõlemad autod hakkasid liikuma.
„Jumal tänatud,“ pomises Evelyn ja vajutas veidi julgemalt gaasi. BMW kerkis mööda kraavikallast üles ja roomas teele. Evelyn nägi, et mees viipab, ja jättis mootori seisma.
Gary astus kahe auto vahele ja sõlmis köie ruttu lahti. „Hea küll,“ ütles ta luuki lahti tehes ja köit pakiruumi pannes. „Hakka sõitma. Ma olen paari minuti pärast kodus.“
„Võta heaks,“ ütles Evelyn.
Mehe pilk kohtus tahavaatepeeglis tema omaga. „Aitäh.“ Evelyni pilk püsis veel hetke mehe omas, enne kui liikumine Gary selja taga sundis teda võpatama. Gary ajas end sirgu ja tema kõrval oli kummitus. Õhukese valge kleidiga kaunis kummitus, kelle juuksed voogasid õlgadel.
Gary sulges tagaluugi ja sirutas käed, et kummitusel õlgadest kinni võtta, aga kuju rebis end lahti, tema käed tõrjusid mehe omi ja ta ei olnudki vaim. Ta oli valge kampsuniga blond naine, ta lükkas Garyt ja kähvas: „Ära puutu mind“ nii valjusti, et Evelyn kuulis seda.
Gary vaatas uuesti tahavaatepeeglisse. Evelyn jõllitas teda jahmunult.
Või lihtsalt totralt. Evelyn oli liiga segi, et aru saada, kes see metsast tulnud võõras naine on.
„Gary?“ küsis ta, nagu võiks mees teda kuulda, aga võib-olla kuuliski, sest ta ütles naisele midagi ja tuli Range Roveri juhipoolse ukse juurde. Evelyn vaatas, kuidas naine BMW kõrvalistmele istus ja ukse pauguga kinni lõi.
„Mine koju,“ ütles Gary.
„Kes see on?“ küsis Evelyn vaikselt, pilk ikka veel peeglis.
„Patsient. Ma viin ta koju.“
„Patsient,“ kordas naine.
„Ma pean ta koju viima. Tema auto läks minu kontori juures katki.“
Evelyn pöördus mehe poole vaatama, tema kaelalihased valutasid, nagu oleks ta palunud neilt midagi võimatut. Gary põsesarnadel kuumasid punased laigud. „Patsient,“ kordas Evelyn veel korra.
„Jah. Mine tagasi voodisse. Räägime hommikul, kui sa enam pilves pole.“
„Pilves?“ kiljatas Evelyn. „Sina kirjutasid mulle selle retsepti!“
„Nii et ma tean täpselt, kuidas see sulle mõjub. Sa ei suuda selgelt mõelda.“
„Ma suudan piisavalt selgelt mõelda, saamaks aru, et kell üksteist õhtul ei ole sa patsiendiga!“ Tema käed tulitasid kramplikust haardest roolirattal. Evelyn keeras käsi nahaga kaetud roolil veel kõvemini. „Nii pagana pilves ma ei ole.“
„Oh, jumala pärast, Evelyn. Kui tegemist oleks millegi sobimatuga, kas ma oleksin siis oma naisele helistanud?“
Evelyn avas suu, et vastu vaielda. Öelda, et see on naeruväärne vale, aga tema suu jäi lahti, mõistus oli juhmiks ehmatatud. Sest Garyl oli ometi õigus? Ehkki auto oli kraavis, oleks ta võinud lihtsalt takso kutsuda. Kui politsei hommikul auto leiab, oleks ta võinud öelda, et keeras hirvele otsasõidu vältimiseks kraavi. Kui veres pole alkoholi, pole ühtki tõendit joobes juhtimisest ega mingit kuritegu. Gary ei oleks pidanud oma naist asjasse segama.
Gary vaatas teele. „Palun sõida ära, enne kui keegi meid leiab.“
„Hea küll,“ ütles Evelyn, tema hääl kõlas jälle kusagilt väga kaugelt.
Gary patsutas autoust, nagu oleks see midagi lahendanud. Tema abielusõrmus kilises vastu metalli. „Mine.“ Ta pehmendas käsku naeratusega.
Mine.
Evelyn läkski, tema laup oli pingul ja pea valutas. Ta sõitis minema ja jälgis, kuidas mehe auto esituled pimeduses üha väiksemaks muutusid. Teda ootas voodi ja ta oli liiga pagana väsinud.
3. PEATÜKK
Pärast
See oli hullumeelne. Kõige hullumeelsem asi, mida ta iial teinud oli. Tal polnud mingit põhjust Whitmani galeriisse tagasi minna, eriti pärast eilset häbistavat lahkumist.
Kui ta oleks ära läinud nagu mõistlik inimene, vabandanud end, siis võiks ta sama rahulikult tagasi minna: „Tere! Tahtsin seda Franklini maali veel korra vaadata!“ või „Oh mind, unustasin eile selle kohaliku kunstniku nime küsida.“ Mida ta nüüd ütleb? Noah Whitman vajutab ilmselt turvasüsteemi häirenuppu, kui teda tulemas näeb.
Või siis mitte. Ta jättis sõbraliku mulje. Siira. Nende vahel oli mingi side, isegi kui mees ei teadnud põhjust. Noah oli taibanud, et Evelyn otsib midagi. Ta oli jälginud naist lahkumas, nagu oleks tema pärast mures.
Võib-olla oli ta hoopis oma asjade pärast muretsenud.
Seekord parkis Evelyn kaugemale juhuks, kui ta ringi mõtleb ja autosse jääb. Ühest uksest astus välja mees tillukese koeraga, näpus termoskruus. Kleeps ühe kaupluse aknal andis talle teada, et sõbrad ei lase sõpradel Starbucksi kohvi juua.
Evelyn turtsatas. Järjekordne väike espressokohvik, kes vihkab julma kohvihiiglast. Evelyn ei saanud sellest vaenulikkusest aru. Kas nad arvasid, et kolkalinnakeste elanikud oleksid hakanud jäälatet armastama, kui nende toidukaupluste riiuleid ei täidaks Starbucksi joogid? See koht võlgnes oma olemasolu Starbucksile.
Evelyn ei jõudnudki kulmu päris kortsu tõmmata, sest kohvik andis talle ideaalse ettekäände. Ta võib Noah’le tassi kohvi viia. Vabanduseks selle eest, et ta oli mehe pakutud kohvi maha loksutanud. Läbinähtav vabandus, aga kui Noah arvab, et Evelyni huvitab midagi enamat kui kunst, siis mis tal sellest? Teda huvitas kogu mehe elu.
Ometi ei tohiks huvitada. Evelyn oli endale lubanud, et on selle kõigega lõpetanud. Et ta on valmis oma vihast lahti laskma. Oma abielu kallal tööd tegema, aga nüüd ei paistnud see nii lihtne olevat.
Noah Whitman oli pärast galeriist põgenemist tal terve päeva mõtteis püsinud. Mees oli tema kõrval sisseoste teinud ja maja koristanud. Ta oli koos Evelyniga õhtulauas istunud, kui poeg sõpradele sõnumeid saatis ja abikaasa oma meditsiiniajakirju luges. Noah oli tal meeles mõlkunud, kui ta oli unerohu ära võtnud. Muidugi ainult paar minutit. Siis oli kõik lohutavalt mustaks muutunud.
Kas Noah viibis samamoodi teadmatuses nagu Evelyn varem? Kas ta armastas oma naist? Kas ta arvas, et tema abielus oli kõik korras? Ilmselt polnud mehel aimugi, milleks tema kuri naine võimeline oli. Noah oli Evelyni peegelpilt – süütu, naiivne abikaasa – ja ainuüksi mehega rääkimine pakkus lohutust. Ta oli kena, edukas ja lahke, teda oli samuti reedetud, talle oli valetatud nagu Evelynile.
Tundus loomulikuna uuesti galeriisse minna ja meest näha, aga Evelyn teadis, et see ei muutnud asju õigeks. Pigem oli see hoiatus, et Juliette ja kõik temaga seotu oli Evelyni jaoks kinnisideeks muutunud.
Evelyn köhatas, püüdes saada lahti tundest, et ta teeb midagi väga valet. Kas polnud see lõppude lõpuks saatus, et ta oli parkinud siia, otse väikese espressokohviku kõrvale? Hea märk. Evelyn haaras käekoti ja tuli autost välja, enne kui kahtlused jõudsid uuesti maad võtta.
Paar minutit hiljem sammus ta galerii poole, kaks cappuccino’t käes ja pilk uksele suunatud. Täna võis ta oma mustade saabastega kiiremini liikuda. Piisavalt kiiresti, et kandu nilpsavad kahtlused teda kätte ei saaks.
