ta kümne jala kaugusel oli, avanes galerii uks, ja Evelyn ei olnud valmis. Ta oleks peaaegu paanikasse sattunud, aga siis astus Noah välja, käsi tervituseks sirutatud. „Te tulite tagasi,“ ütles ta ja naeratas viisil, mis näitas, et ta ei karda naist.
Evelyn naeratas täielikku kergendust tundes. „Ma tulin rahu pakkuma,“ ütles ta uksele tulnud mehele kohvitopsi ulatades.
„Ma ei teadnud, et me oleme sõjajalal.“
„Siis pigem vabanduseks. See oli…“ Noah võttis topsi ja viipas Evelyni sisse. Kui naine sisenes, kohtus tema pilk mehe omaga. „Ma palun tõesti südamest vabandust.“
„Olge nüüd. Pole vaja end vabandada. See on ju hea, kui kunst mõju avaldab. Kas see mitte selleks polegi mõeldud?“
„Küllap vist. Mul on vist vilets kuu olnud. Tahtsin lihtsalt tulla ja teid veidi rahustada. Te ei pea öösel ärkvel lebama ja mõtlema, et võõrustasite oma galeriis hullumeelset.“
„See pole probleem. Ma usun, et saaksin teiega hakkama, kui peaksite mind ründama.“ Ta pilgutas silma ja Evelyn puhkes naerma. Ta tõesti naeris, nagu poleks see kohutav, segane olukord. Veel üks märk, et tagasitulek oli õige tegu. „Aitäh kohvi eest,“ lisas mees topsi naise omaga kokku lüües. „Terviseks.“
„Terviseks,“ vastas Evelyn endiselt naerdes, kui ta topsi suule tõstis.
„Muide, minu nimi on Noah.“
„Evelyn,“ vastas Evelyn.
„Noh, Evelyn, sinu ajastus on ideaalne. Ma pidin just vaateakna väljapanekut vahetama hakkama. Tahad aidata mul valida?“
Hoolimata kõikidest stsenaariumidest, mis olid tal peas keerelnud, polnud ta osanud seda ette näha. „Tõsiselt?“
„Muidugi. Ma olen siin üksinda. Kellegi teise pilk oleks suurepärane.“
„Aga ma…“ Aga ma ei oska. Ma olen ainult koduperenaine. Ma olen mitte keegi. Ma hakkan hulluks minema.
Noah jälgis teda lootusrikkalt. Lootusrikkalt. Nagu meeldiks talle tõesti, et Evelyn seal on ja ta loodab nõusolekut saada. Millal oli keegi viimati temalt tõesti midagi tahtnud? „See oleks tore,“ kuulis Evelyn end ütlevat ja vastutasuks nägi ta laia naeratust. Mehe silmanurkadesse tekkisid kurrud. Tema silmad olid tumepruunid ja palju soojemad, kui Evelyni abikaasa sinised silmad.
„Tule. Viime oma ringkäigu lõpule, siis tead, millega me töötame.“
„Hea küll, aga ma hoiatan, mul võivad kunsti suhtes üsna kindlad seisukohad olla.“
„See kõlab ideaalselt.“
Evelyni keha haaras puhas nauding ja esimest korda väga pika aja jooksul oli tema maailm tasakaalus ja ta ise rahulik.
4. PEATÜKK
Enne
Köögipõrandalt kostis vaikset surinat, see kerkis mööda Evelyni jalgu ülespoole ja tema keha tõmbus iga hetkega üha enam pingesse. Ta tundis, kuidas Gary jalad jooksumatil tümpsuvad, see oli ühtlane rütm nagu südamelöögid. Või ehk sarnanes see rohkem läheneva sõjaväe rivisammuga.
Kui Evelyn oma kohvi vahtis, peatus jooksulint. Kui dušš trennitoa vannitoas sahisema hakkas, teadis Evelyn, et Gary meelest tema alles magab. Mees kavatses siin all dušši võtta ja enne seitset välja hiilida.
Tavaliselt pani ta magamistoas tuled põlema, avas ja sulges uksi, andis Evelynile teada, et teda ärritab naise harjumus kaua magada. Mõnel hommikul tundis Evelyn, kuidas mehe ärritus kippus põlguseks muutuma, aga täna ei olnud ta kaua maganud. Küllap leevendas öiste sündmuste põnevus unerohu mõju. Ta oli ehmatusega kell 6 ärganud ja tema mõtted olid täiesti selged.
Tema mees petab teda.
See, mis eile öösel oli olnud lihtsalt uitmõte, oli hommikuvalguses kristallselge. Mees petab teda ja Evelyni rahulik hubane maailm on mingil viisil purunemas. Ta ei teadnud veel, kuidas, aga see, mis ta oli siin loonud, oli lõppemas.
Vee vulin torudes katkes nii äkki, et Evelyni kõrvad lõid vaikusest pilli. Ta tõusis ja valas kohvi kraanikaussi. Tema maos oli selle jaoks nagunii liiga palju hapet.
Kui ta letile toetus ja silmad sulges, ilmus tema silme ette see naine metsast, blond, kaunis ja sale. Gary puudutas naist, tema käed olid naise õlgadel, nagu oleks ta teda varem sadu kordi puudutanud. Nagu oleks ta veetnud tunde naist puudutades.
Evelyni laugude all kõrvetasid pisarad. Need põletasid kurku, rinda. Ta uppus happesse. Ta ei suutnud hingata ega neelata. Koridoris avanes uks. Ta raputas pead. Ta ei tahtnud seda vestlust. Ta ei olnud seda kunagi tahtnud.
Korraks puhkes õitsele võimalus. Ta ei pea midagi ütlema. Ei pea vastuseid nõudma. Ta võib teeselda, et ravimid kustutasid tema mälust kõige lihtsamadki üksikasjad. Auto, maantee, hirve, lõpp.
Gary sammud tuli lähemale, kõvade taldadega kingad klõbisesid naturaalsel kivipõrandal, klapp, klapp, kopsisid, kuni peatusid järsku ja kumisev vaikus tuli tagasi.
„Evelyn?“
Korraks kõlas mehe hääl hapralt. Evelyn oli tabanud ta ootamatult, kaitsetult, ja need kolm ehmunud silpi meenutasid üle aastate pigem seda poissi, kellesse Evelyn oli armunud.
Jah, isegi kahekümne kuue aastasena oli Gary olnud ülbe, aga ta ei olnud nii enesekindel, ei teadnud veel, kas temast saab resident. Aastaid hiljem, kui Evelyn taipas, et mehe enesekindlus oli tegelikult ülbus, oli ta selle vea ju mehele andeks andnud? Kas see ei tähendanud, et ta oli väärt mehe austust, armastust ja truudust?
„Miks sa üleval oled?“ küsis Gary, vana rahuolematus maailmaga hiilis jälle tema häälde.
Evelyn tegi silmad lahti ja vaatas mehele otsa. „Kes ta on?“
Gary kõverdas suud, nagu oleks ta millegi roiskuva haisu tundnud. Evelyn rikkus tema hommikused plaanid. „Ma ütlesin sulle. Ta on patsient.“
„Kaunis patsient.“
Jälle see suukõverdamine. „Ilmselt.“
„Kaunis patsient, kellega sa õhtust sõid.“
„Ei. Ma sõin doktor Christianseniga õhust. Sa tead seda. Patsient helistas, see oli kriis. Ta oli paanikas. Nõudis, et peab mind nägema.“
Evelyn kortsutas kulmu, osa tema õiglasest vihast hakkas lahtuma. Kas see võis tõsi olla? „Sa ei võta töövälisel ajal patsiente vastu? Sa pole seda enam aastaid teinud.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой
