tugevatelt krõnksus sõrmedelt ning äkki tundus see talle vastik vaadata, kuidas karvad mehe näppudel turritasid läikivmustalt sinaka naha taustal otsekontaktis tema lipumastiga.
Tal tekkis vastupandamatu soov paluda põhjanorralasel lipumast haardest vabastada ning lasta sel pilbasteks kukkuda ning seejärel need hakatusena ära kütta, parajalt peenikesed jupid, mis kohe tuld võtaksid ning lubaksid leekidel ahjuseinu pidi üles ronida ning suurte kuivade tuld ootavate halgude vahel võimust võtta. Sedasi tehti tuld ja saadi sooja, seda oli Maridalenis Christer talle õpetanud.
Ühe lipumastiga saaks Jøtuli kaminat täita mitu korda, nii võiks terve maja õhtu õhtu järel soojaks kütta. Aga selle vana lubasid nad ära viia, sedasi oli ta nendega kokku leppinud, kui ta uue tellis, äraviimine oli hinna sees. Ja uus oli peaaegu püsti, veelgi kõrgem kui vana, vähemalt sedasi tundus eemalt vaadates. Vana oli juba mootorsaega tükkideks saetud ning vedeles ühtlaselt ümarate juppidena järelkärus hunnikus, meestel oli mootorsaag kaasas olnud.
Ise oli ta läinud lauda poole ning suitsu ette pannud, ajal kui mehed saagimisega tegelesid. Ta oli seisnud seal ja kissitanud silmi läbi sigaretisuitsu Korsfjordi poole ning mõelnud tollele soojale suvepäevale, kui ta oli ühe põrsa sealaudast välja toonud, et too saaks lahtise taeva all vabalt rohus ringi joosta ja kui ergas too oli siis, elust pakatav, ning ta oli endalt küsinud: kas nad seda tahtsidki, need põssad? Kas nad olid õnnelikud, kui keegi andis neile võimaluse värskes rohus lihtsalt ringi lipata ning niisket kärssa taeva poole viibutada? Selge see, mõtles ta, loomulikult olid nad õnnelikud selle üle.
Peale selle jõnglase said teised sead vaid hetkeks taevast vaadata, ajal kui neid aeti laudast rambi kaudu autosse. Aga miks ta just nüüd sigadele mõtles, kui mehed seda vana lipumasti tükkideks saagisid, sellest ei saanud ta aru.
„Mul on kõik kontrolli all,“ kordas põhjanorralane ning vahetas kätt, tegi, nagu tal oleks midagi pakilist ja tähtsat teha, kuid tüdruku suunas ei vaadanud.
Sääsed tiirlesid mehe näo ja käte ümber. Ta ei teinud ühtegi liigutust, et neid eemale peletada, ilmselt oli ta iga päev värskes õhus ning pidas end sääskede suhtes immuunseks, täielikult hõivatud lipumastide paigaldamisega, nii pisikestele suvilakruntidele kui sakste hiigelsuurte majade ette, mil olid nii soojustatud garaaž kui eraldi sissepääsuga lapsehoidja korter.
Lihtne tööots Bynesetis oli ilmselt kusagil eelistuste nimekirja lõpus, muud seletust ei osanud Torunn mehe vaenulikkusele anda. Aga ta maksis täit hinda töö eest, nagu teisedki. See, et tegelikult maksis töö eest vanaisa, oli eraviisiline kokkulepe, millel polnud tüdruku autoriteediga mitte midagi pistmist.
„Mul peab olema võimalus kontrollida, kas see ikka seisab sirgelt püsti,“ ütles Torunn.
Ta liikus tahapoole, teades täpselt, kuidas tema jalatallad maad puudutavad; vaatamata sellele, et ta liikus tagurpidi, ei olnud tal plaanis komistada. Aga ta pidi kiirustama, sest mast tuli õigesti paigaldada.
Mobiil helises, ta koukis selle taskust välja sellise kiirusega, et välgumihkel välja kukkus, tal polnud aega mitte kellegagi praegu rääkida, isegi mitte matusebüroo rahvaga. Ta viskas kiire pilgu ekraanile ning nentis kergendusega, et ta võib selle helistamise ära unustada, kuna number oli tundmatu ja ülipikk, just selline number, mille eest kõik hoiatasid, sest niipea kui sa vastasid kasvõi ainult halloo, said sa hiigelsuure telefoniarve. Ta vajutas keeldu.
„Oota nüüd!“
Ta kuulis kõrvus omaenda sõnade kaja. Ta seisis kindlalt paigal oma sillutatud õuel, tulemus pidi olema perfektne, vanaisa pärast, lipumast ei tohtinud olla viltu, isegi millimeetrine eksimus ei tulnud kõne allagi. Lipumast oli nii valge! Nii uus, et seda oli peaaegu valus vaadata. Mitte ükski asi siin talus polnud nii kriitvalge kui see mast, vähemasti mitte õues.
„Nüüd on see otse,“ ütles põhjanorralane ning noogutas ühe poolaka poole.
„Las ma vaatan ise ka!“ ütles Torunn ning kuulis, kuidas tema hääl kadus õhku, justnagu oleks sekundi murdosa jooksul aeglaselt ja märkamatult õhk niiskusest paksuks muutunud. Kõik kõlas summutatult, hääled haihtusid.
„Kuradima mereudu!“ hüüdis põhjanorralane. „Kuradi raisk, midagi hullemat ma ei tea. Justnagu viskaks märja kaltsu ette hoiatamata inimesele näkku. Ütle, oled sa nüüd valmis oma vahtimisega? Ma ei viitsi kauem oodata.“
„Siin pole kunagi mereudu,“ ütles Torunn. „Nii kaugel sisemaal.“
„Ma ei kuule, mida sa räägid.“
„SIIN POLE KUNAGI MEREUDU, NII KAUGEL SISEMAAL.“
„Kas me hakkame nüüd selle pärast ka veel vaidlema?“
Ja tema oli arvanud, et hakkas tibutama. Aga see polnud uduvihm, pigem mingi sinepikollane imepisikestest piiskadest koosnev loor, mis oli taluõele langenud. Tundus, nagu oleks keegi pihustanud kõike ja kõiki, nii Annat kui lipumasti ja taimi ning aiaposte, aga ka putukaid, see oli kõige imelikum asi, mida ta näinud oli, ootamatult hakkasid sääsed tiirlema põhjanorralase ümber nagu joobnud ning langesid abitult maa poole.
Ja see tuli nii ootamatult, hiilis vaikselt ligi, samas ilma ette hoiatamata. Nüüd polnud enam miski must või valge, kõik värvid olid hägustunud, õhk kobrutas ja pulseeris ning kubises imepisikestest veepiiskadest, nagu kihaks täidest.
Ah see oligi siis see mereudu. Ja just nüüd, kui ta seisis siin ning üritas olla oma talus omanik ja üritas oma võimu näidata.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
