ei suutnud Frederik liigutada. Ta oli halvatud nagu nendes unenägudes, millest ta vahetevahel ärkas kurvastusega, et emalt tröösti otsimiseks on ta liiga suureks kasvanud.
Siis hõikas ta kähedalt ja seosetult:
„Appi! Halloo, keegi on siin vees.“
Ta teadis, et peaks purskkaevu hüppama ja keha ümber pöörama, esmaabi andma, midagi tegema. Aga soe uriin, mis mööda reit alla voolas, andis teada, kui vähe ta oli praegu suuteline midagi tegema.
Frederik heitis veel ühe pilgu kehale vees. Seekord sai ta päris tõeliselt aru, mida vaatas. Ta ei olnud kunagi varem surnud inimest näinud.
Värisevi jalu jooksis ta ööpäevakioski juurde. Automaatuksed avanesid ning kaneelisaiade lõhn lõi vastu, ühtaegu paistis laulu ümisev heledapäine müüja. Mütsinokalt tilkus vesi Frederiki silmadesse ja ta pühkis selle ära, mageda ja soolase.
„Appi, kuradi kurat! Helista politseisse!“
Müüjatar vaatas teda suurisilmi. Siis pani ta kaneelikuklite kandiku käest ja haaras telefoni.
*
Üle Kopenhaageni kallas tihedat vihma. Kivikatuste kontuurid hajusid ja linna piirjooned ujusid silme ees. Taevas valas kaskaadidena ebaloomulikult sooja vett otse alla Gammeltorvi tänavakividele ja vihmavarjudele.
Inspektor Jeppe Kørner tõmbas silmad kissi ja lõi pilgu üles. Ei mingit leebuvat selginemist kauguses. Võib-olla oli maailm tõesti hukka minemas ja ookeanid tagasi vallutamas maismaa viimseid jäänuseid. Ta pühkis märja käega nägu, surus maha haigutuse ja sukeldus piirdelindi alla. Kummikud lasid õmbluste kohalt läbi, lirtsusid kõndides.
Läbi vihmakardina nägi ta kilerõivais siluette, kes purskkaevu ümber telgikesi püstitasid. Samasuguseid kui need, mida üüritakse aiapeoks, lootuses, et neid ei lähe vaja. Jeppe jooksis lähima telgi varju ja vaatas käekella. Kell oli veidi üle seitsme ja päike parajasti pilve varjust tõusmas. Mitte et see oleks midagi tähendanud. Tänane päev pakub niikuinii ainult halle varjundeid.
Purskkaevus tema ees lamas alasti keha ja peegeldas kriminalistide töölampide valgust. Jeppe silmitses vaatepilti, tõmmates kaitserüüd märgade riiete peale. Laip lamas, pea alaspidi, nagu snorgeldaja Punases meres. Naisekeha, niipalju kui õlgade laiuse ja selja kumeruse järgi otsustada sai, alasti, keskealine. Juuksed tumedad, hallide viirudega ja peanahk märgade lokkide vahelt paistmas.
„Kas sa teadsid, et selle purskkaevu nimi on Caritase kaev?“
Jeppe keeras ringi ja tabas kriminalist J. H. Clauseni pilgu. Sinise kaitserüü kapuuts raamis kortsulist nägu ja selles nägi ta välja nagu märg skaudipoiss täiskasvanud mehe kosmonaudirüüs.
„Sul on kindlasti rõõm kuulda, et vastus on ei, Clausen. Seda ma ei teadnud.“
„Caritas tähendab ladina keeles halastavat armastust. Sellepärast ongi üleval raseda naise kuju. Ligimesearmastuse sümbol, kas tead.“ Clausen pühkis puhmjatelt kulmudelt vihma ja raputas käsi.
„Mind huvitab rohkem see, miks selles basseinis laip ujub.“ Jeppe noogutas purskkaevu poole. „Mis meil siis on?“
Clausen vaatas ringi ja leidis vihmavarju, mis oli toetatud telgi ühele jalale. Tegi selle lahti ja astus ettevaatliku sammu lageda taeva alla.
„Kuradi ilm, täiesti võimatu on töötada. Tule!“
Jeppe pidi kõndima kookus kaelaga, et oma pikka keha lühikese Clauseni vihmavarju kõrgusele mahutada. Basseini kiviääre juures nad peatusid ja vaatasid laipa. Tilgad voolasid mööda valget nahka ja muutsid laiba marmorkuju sarnaseks. Politseifotograaf püüdis leida kõlblikku nurka, varjates kaamerat vihma eest.
„Meedikud muidugi võtavad ta basseinist välja ja viivad lahkamisele, enne me tema kohta väga palju öelda ei saa. Aga see on naine, europiidne, keskmist kasvu, arvaksin, et umbes viiekümne ringis.“ Tuuleiil tõukas laipa, nii et see neist mööda liugles ja peadpidi vastu serva põrkas.
„Laiba leidis ajalehekuller kell 5.40, häirekeskusse tuli kõne nurgapealsest kioskist kaks minutit hiljem. Katsetati elustamist, nagu protokoll ette näeb. Ma ei tea, miks laip ei ole veel veest välja võetud. Ajalehekuller ja müüja istuvad konstaabliga kioskis ja ootavad ülekuulamist. Müüja tuli kioskisse kell viis ja on täiesti kindel, et sellel kellaajal ei olnud vees mitte midagi, nii et kuritegu peab olema toimunud kella viie ja 5.40 vahel täna hommikul.“
„Kas sa tahad öelda, et see on kuriteokoht?“ Jeppe lükkas kapuutsi taha, et paremini üle väljaku näha. „Kas ta on maha löödud keset Strøgetit?“
Clausen pöördus Jeppe poole, nii et vihmavari kaldus ja vihm voolas temast üle. Juuksed olid silmapilk läbimärjad.
„Vabandust, Kørner, pagan küll! Kas said märjaks? Nojah, ma ei väljendunud päris täpselt. Siin ei oleks saanud teda hästi tappa. Mitmel põhjusel.“
„See oleks liiga riskantne …“ Jeppe püüdis eirata veeniresid, mis mööda kukalt vihmamantli alla nõrgusid.
„Risk, et keegi samal ajal mööda läheb, oleks suur. Juba see, et keegi on julgenud laiba Gammeltorvil purskkaevu visata on … jah, üle minu mõistuse.“ Clausen raputas imestunult pead. „Aga mitte ainult sellepärast. Kas sa näed väikseid sisselõikeid käsivartel? Need on vee sees, nii et neid on raske näha.“
Jeppe kissitas silmi ja püüdis läbi vihma selgelt näha. Otse veepinnal oleval randmel paistsid väiksed paralleelsed sisselõiked sümmeetrilise mustrina. Haigutavad haavad valkjas lihas. Jeppe nägi vaimusilmas rannal mädanevat vaala ja neelas vastikuse alla.
„Vees ei ole verd?“
„Täpselt!“ Clausen noogutas tunnustavalt. „Ta peab olema kõvasti verd jooksnud, aga siin ei ole märkigi verest, ei vees ega basseini ümber. Isegi vihmaga oleksime midagi leidnud. Ta on surnud mujal.“
Jeppe vaatas ümberringi, vanade majafassaadide poole. „Valvekaameraid on hulganisti, me saame neilt salvestused võtta. Kui kurjategija on laiba siia visanud, siis peaks sellest olema salvestus.“
„Kui?“ Clauseni hääl oli nördinud. „Ta ei ole ju ise ennast lõikunud ja purskkaevu hüpanud, selles võid kindel olla.“
„Millega need tehtud on? Sisselõiked.“
„Seda ma veel öelda ei oska. Ta peab enne Nyboe laua pealt läbi käima.“ Clausen viitas professor Nyboele, kohtupatoloogile, kes tavaliselt vastutas suuremate tapmisjuhtumite lahkamiste eest. „Aga kuidas ka on, mõrvarelva siin platsil ei ole. Koerad käisid pool tundi ringi ega leidnud midagi. Tema riietest ei ole samuti mingit märki.“
Jeppe taskus sumises, ta kuivatas käe püksitagumiku vastu ja võttis telefoni ettevaatlikult välja. Nägi, et ekraanil seisis Ema, ja keeldus kõnest. Mida ta nüüd siis tahtis?
„Teisisõnu, keegi on transportinud alasti laiba keset Strøgetit ja visanud selle varahommikul purskkaevu?“
„Üht-teist sellele viitab, jah.“ Clausen tegi vabandava grimassi, nagu oleks tema selle absurdse stsenaariumi eest ositi vastutav.
„Kes võiks midagi
