paremad eeldused teada, kus asub inspektor Sara Saidani, kuna ta oli veetnud suurema osa ööst naise voodis, aga nad olid kokku leppinud, et esialgu ei ole see mõrvaosakonna liikmete asi.
„Ju vast haige laps nagu ikka? Leetrid? Katk? Lapsed korjavad ju alailma midagi üles, mis takistab tal tööle tulla.“ Inspektor Thomas Larsen viskas pappkruusi, mille just kallist kaasaostetud kohvist tühjaks oli joonud, kauni kaarega prügikasti. Larsenil ei olnud ei lapsi ega mõistmist, miks neid üldse hankida – seisukoht, mida ta ei kõhelnud kolleegidega jagamast.
Jeppe vaatas kella ukse kohal. Kell oli viis minutit kümme läbi. „Alustame siis ilma temata.“ Ta nentis, et süsteem jooksis ladusalt, ning sättis valgustugevust pildil, mis koosolekuruumi ekraanil tema ees virvendas, keeras ringi ja noogutas kaheteistkümnele kolleegile, kes ootasid, märkmikud süles ja pilgud ärksad. Mitte iga päev ei leitud Strøgeti purskkaevust vigastatud naiselaipa.
„Hästi! Kokkuvõtvalt seega: kõne häirekeskusse tuli kell 5.42 ja meie esimene patrullauto oli kohal kuus minutit hiljem. Valvearst tunnistas ohvri surnuks kell 6.15.“ Jeppe pani käed rinnale risti. „Lima 11 tõdes surmajuhtumi kohe kahtlaseks ja kutsus meid kohale.“
Koosolekuruumi uks avanes vaikselt, Sara Saidani hiilis sisse ja istus seina äärde toolile. Tumedad lokid helkisid vihmaveest ja silmad olid selged.
Jeppet haaras tuttav ergas ärkveloleku tunne, mis teda Sara läheduses alati tabas.
Sara.
Sara Saidani, kolleeg juurdlusüksusest. Kahe lapse ema, lahutatud, Tuneesia juurtega ja koorekohvi värvi nahaga.
„Tervitus, Saidani.“ Jeppe heitis pilgu märkmikule enda ees, ehkki teadis suurepäraselt, mis seal seisab.
„Surnu on identifitseeritud kui sotsiaaltöötaja Bettina Holte, viiekümne nelja aastane, asukohaga Husumis. Ta on eilsest saadik kadunuks kuulutatud ja pilt oli seepärast POLSAs, aga tuvastamine ei ole veel kinnitatud.“ Ta viitas politsei sisearuandesüsteemile, kus oli kogu info töös olevate ja lõpetatud juhtumite kohta. See kõlas nutikalt ja efektiivselt. Tegelikult ei olnud. „Perekond on surnukeha tuvastama kutsutud, nii et varsti teame rohkem. Laip oli rõivasteta ja nägu alaspidi, nagu siit pildilt näete.“
Jeppe osutas teralisele fotole, vajutas klahvi ja tõi esile lähiplaani valgest kehast mustas vees.
„Tunnistajate ütluste kohaselt ei olnud laipa vees kell viis, seega lähtume sellest, et ta toodi sinna vahemikus 5.00 kuni 5.40. Me peame kätte saama kõik valvekaamerate salvestused …“
„Kørner?“
„Jah, Saidani?“
„Ma võtsin endale vabaduse hankida kõigi omavalitsusele kuuluvate kaamerate salvestused ja vaatasin need läbi. Sellepärast ma hilinesingi.“ Sara Saidani tõstis kaks sõrme, mille vahele oli USB-pulk. „Kioski kohal oleva kaamera salvestus on hea. Keri edasi kella 5.17ni.“
Jeppe võttis mälupulga tunnustava noogutusega vastu, tegi filmi lahti ja keris edasi. Ekraanil oli kiirversioonis näha pime ja tühi plats, kus ei olnud muud liikumist kui tuules kõikuv jalgratas. 5.16 juures laskis Jeppe filmil mängida tavatempos ja minuti pärast ilmus pildi ülaossa mingi vari.
„Ta tuleb Studiestrædelt ja suundub purskkaevu poole,“ ütles Larsen innukalt. „Millega ta sõidab?“
„See mees või naine sõidab kaubarattaga. Vaadake nüüd!“ Sara tegi ärritatult ekraani poole sõrmenipsu.
Tume kuju ligines purskkaevule ja tänavalaternale Frederiksberggade kohal. Isik sõitis tõepoolest kaubajalgrattaga ja oli mähitud tumedasse vihmakeepi, kapuuts oli peas. Ei olnud näha, kas see on mees või naine, ainult niipalju, et see on inimene. Purskkaevu juures jalgratas peatus ja sõitja astus vilunult maha.
„Ta tuleb maha nagu mees. Viskab jala sadula tagant.“ Larsen tõusis ja näitas ette, mida silmas peab.
Sara oli kiire. „Nii tulen ka mina rattalt maha, see ei tähenda midagi. Vaata nüüd laadungit …“
Vihmakeebis kuju tõmbas pikalt lamedalt platvormilt, mis meenutas Long Johni ratast, musta riidetüki või kilekatte. Surnukeha helendas pimeduses, kuju tõstis selle kiiresti ja vaevata üle basseiniääre. Kui laip vees oli, seisis kuju ikka sealsamas.
Jeppe luges kaks sekundit, viis. „Mida ta teeb?“
„Jõllitab,“ pakkus Larsen. „Jätab hüvasti.“
Pärast seitset pikka sekundit istus tume siluett jalgrattale ja sõitis purskkaevust eemale samas suunas, kust oli tulnud.
Jeppe ootas silmapilgu, et teha kindlaks, kas tõesti midagi rohkem näha ei ole, ja pani siis filmi seisma. Mõrvar kaubarattal, only in Denmark. Ta ohkas väsinult.
„Saidani, ole kena ja saada salvestus meie ekspertidest sõpradele ja palu neil otsida piirkonna valvekaameraid, nii saame võib-olla jälile, kust see tegelane tuli. Me peaksime saama tema sõitu läbi linna suures osas jälgida.“
Sara pruunide silmade pilk tabas teda teisest reast. Ta näis olevat rõõmus, nägu säras vaimustusest. Lausa armumine? Jeppe ei osanud pilku tõlgitseda, ent kiirustas silmi maha lööma, enne kui kohatu naeratus näole levib.
„Me töötame alati kolme küsimusega: kuidas, millal ja kes. Falck ja mina oleme paarilised, Saidani, sina lähed koos Larseniga.“
Larsen tõstis käed võitjažestiks ja Jeppet kõrvetas ärritus, et see tola saab koos Saraga olla. Aga teisiti olla ei võinud, nad ei saanud riskida, et inimesed hakkaksid keelt peksma.
„Falck ja mina võtame lahangu ja kuulame seejärel üle Bettina Holte lähisugulased. Eeldades muidugi, et see ikka on tema. Saidani uurib nagu alati meili, telefoni ja sotsiaalmeediat.“
Sara noogutas. „Kas kõik tema asjad on kadunud? Rahakott, telefon, riided, mis tal seljas olid?“
„Esialgu ei ole midagi välja ilmunud.“
„Palu lähedastel ta arvuti üle anda ja hangi ta telefoninumber, nii et saaksin kõneinfot. Võib-olla on ta kurjategijaga suhelnud.“
„Seda me teeme. Larsen tegeleb tunnistajatega ja kuulab üle kolleege, naabreid, käsipallikaaslasi ja keda iganes on vaja kuulata.“
Jeppe heitis pilgu üle ruumis istuva meeskonna. Tema oma juurdlusmeeskond pluss abivägi oli esimeste ööpäevade kõige enam inimesi nõudvaks tööks, tunnistuste kogumiseks valmis.
„Me käime Gammel Torvi kandis ukselt uksele ja kuulame sellega seoses üle kõik võimalikud tunnistajad. Võib ju olla, et mõni unetu naaber vaatas aknast välja kell veerand kuus hommikul.“
Üks politseinik tõstis hiiglasliku kämbla üles ja noogutas, nii et ta kiilas pealagi vastu läigatas. Jeppe tundis ta ära kui Morteni või Martini, ühe noortest hiljuti värvatud politseinikest.
„Mina võtan piirkonna läbikammimise enda peale.“
„Suurepärane. Raporteerid otse inspektor Larsenile.“
Kiilaspäine Morten või Martin noogutas uuesti.
„Me peame uurima ka seda valvevideo
