ja segadus ajasid neid hulluks. Varsti oli lapselapsi kuus – kõik tüdrukud – ja selle peale sai vanavanematel mõõt täis. Nad üürisid teisel pool järve majakese, kus aeg-ajalt nädalalõppe veeta.
Kõik kuus tüdrukut olid sündinud üheaastaste vahedega. Louise’il ja Jol oli kummalgi kolm last. Lastesaamine tundus olevat täiuslikult planeeritud – Louise kui vanem õde sünnitas Charlene’i ja aasta hiljem sündis Jol Hope. Järgmisena sai Lou Megani ja seejärel Jo Krista. Pärast seda läks järjekord sassi ja kui Krista oli üheaastane, sündis Jol Beverly, kel oli ilmale tulekuga nii kiire, et see juhtus järvemajas. Louise, kes ei tahtnud kehvem olla, sai järgmisena Mary Verna, keda kutsuti Bunnyks. Sellega lastesaamine lõppes. Kuus tütart, õde ja nõbu kuue aastaga. Nagu trepiastmed. Linalakad neiud, keda sidusid veri, sugulus ja paras annus DNA-d, sest õed Lou ja Jo olid abiellunud vendade Carli ja Royga.
Hempsteadi tüdrukutel tundus olevat imeline elu ning nad olid suviti õnnelikud ja muretud. Ülejäänud osa aastast, mis veedeti kaksiklinnades – Minneapolises ja Saint-Paulis –, oli täis väljakutseid nagu kõigil teistelgi peredel. Iseäranis Jol ja Royl, kes maadlesid rahamuredega ja sellest tingitud muude probleemidega. Ent suved olid teistsugused. Järv oli nõiduslik paik. Nagu pelgupaik. Kõik kooliaasta jooksul esile kerkinud probleemid lahustusid iseenesest. Kuni 1989. aasta suveni. Tol suvel muutus kõik. Louise’i tütar, Charley ja Megani väike õde Bunny, kuuest tüdrukust noorim, uppus kogemata. Ta oli kõigest kaheteistkümneaastane. Murest murtud ja valust poolsegane Louise, kes oli kaotanud lapse, nõudis järveäärse maja sulgemist. Igaveseks.
Charley märkas, et maja tundub esmapilgul väsinud, ent siiski viisakas. Ta teadis, et ema maksis ühele kohalikule perekonnale selle eest, et nood aasta ringi majal silma peal hoiaksid. Muru oli niidetud ja hekid pöetud, ent maja vajas kahtlemata kõpitsemist. Elamu oli avar – alumisel korrusel oli kolm magamistuba, pööningukorrusel kaks ärkliakendega väiksemat tuba, oli ka kaks korralikku vannituba ja tualettruum peamagamistoa kõrval. Paadikuuri kohal oli eluruum ja elumajal oli lai ning sügav kinnine veranda. Veranda välissein oli katki ja lääbakil ning seal polnud enam välimööblit.
Charley kangutas ühe akna lahti. Megil oli õigus: see polnud sugugi keeruline. Toas sai talle kohe selgeks, et ta pole ainuke, kes seal viibinud on. Kõikjal vedeles prügi ja alumise korruse voodites oli magatud. Need olid plekilised. Voodipesu muidugi polnud. Aga kui need pisiasjad kõrvale jätta, oli ta üpris optimistlik – kahjustused tundusid olevat kosmeetilist laadi. Ta pidi hankima uue mööbli ja kodumasinad. Verandale tuli uued seinad ehitada. Kogu elamine vajas tõsist küürimist ja värsket värvikihti. Samuti tuli paigaldada uued WC-potid ja võib-olla ka vannid.
Ent kõigepealt kavatses ta helistada elektrikule, veendumaks, et elektrijuhtmestik on ohutu. Ja ta pidi palkama kellegi, kes maja korda seaks ning koli prügimäele veaks.
Charley naasis õue ja istus kännule, mida mäletas juba plikapõlvest saadik. Ta õngitses välja telefoni ja hakkas sinna märkmeid tegema. Pärastlõuna oli päikesepaisteline, kuid mitte soe. Aprillikuine ilm Minnesotas, iseäranis järve ääres oli jäine. Järv oli rahulik ja vaikne. Õrn lainete loksumine vastu kallast mõjus rahustavalt. Ta sulges silmad.
Ta kuulis oma kujutlustes laste naeru. Kellegi ema hõikas verandalt: „Vaata, et sa täiskasvanute järelevalveta vette ei lähe!“ Ta tundis hot dog’ide, grill-liha, lõkketule ja röstitud vahukommide lõhna. Ta nägi paadisillal seitset kuukala – korralikku saaki –, mis ootasid puhastamist. Keegi vilistas koerale. Kõlas rõõmukilge ja plärtsatus. Naised naersid. Oli kuulda kiirkaatri mürinat ja meeste vilistamist. Väikesed jalad paterdasid üle veranda ja paadisilla. Õhtuti kostis kinniselt verandalt sosistamist ja itsitamist ning maja sisemusest emade naeru. Raadios mängiv muusika segunes naerulaginaga. Kusagil järve ääres peeti hilisõhtust pidu ning sealt kostis inimeste hääli ja hõikeid. Charley mäletas seda kõike nii selgesti, et peaaegu kuulis suve hääli.
Võib-olla oli Megil õigus. Võib-olla pakub suvi järve ääres tõepoolest tröösti. Charley mõtles lootusrikkalt, et ehk saab õde terveks. Või vähemalt kogeb viimastel elupäevadel rahu.
Kui Meg läks haiglasse luuüdi siirdamisele, oli ta öelnud: „See ei pruugi õnnestuda, Charley. Aga ma tahan, et sa teaksid üht asja. On oluline, et sa teaksid. Ma ei karda. Mis ka ei juhtuks, ma ei karda.“
Samal hetkel oligi Charley otsustanud, et kõik, mida Megan soovib, peab ta saama – kui see on vähegi teostatav. Ja mullegi ei teeks halba minevikuga rahu sõlmida, mõtles ta.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
