Manööversõjapidamise käsiraamat. William S. Lind

       www.elmatar.ee

      Trükk: Greif OÜ

      e-ISBN 978-9949-33-529-9

      Kaassõna ja autorite tutvustused

      Rene Toomse

      «Kunsti ei saa tabelitesse panna!» ütles William Lind, «ükski kunstnik ei ole maalinud teost, järgides vaid formaalseid reegleid.» Seepeale astus ta ruumist välja ja jättis meid nõutuna oma operatsiooni raskuskeskme määramise tabelit põrnitsema. See oli minu esimene lähem kokkupuude Billiga (lühend Williamist). Aasta oli 2009 ning see manitsemine leidis aset Tartus Balti Kaitsekolledžis brigaadi staabiohvitseride kursusel. Mõned päevad hiljem, Saaremaal, operatsiooni Albion õppereisil, sain ma Billiga arutleda sõjapidamise kui filosoofia üle terve õhtu mõnusas Veski kohvikus. Tema vaated nii sõjapidamisele, maailmale kui ka «poliitilisele korrektsusele» oma sõnumi edastamisel kujundasid kindlasti minu edasisi sihte ja meetodeid.

      Käesolev raamat, mis ilmus trükis esmakordselt 1985. aastal, on tõenäoliselt üks parimaid ja arusaadavamaid kirjutisi manööversõjapidamisest kui mõtlemisviisist. Ajaloolised näited, lihtsad selgitused ja loogilised harjutused loovad lugejale sarnase arusaamise sõjapidamise toimimisest sõltumata elualast ning taustast. Veelgi enam: see raamat selgitab, miks jäigad reeglid ei too lahingus edu, kui oluline on iga võitleja initsiatiiv ja mis peamine, kui suur roll on sõjapidamises usaldusel. See teos on lugemist väärt nii ajateenijale, allohvitserile, kindralile, kaitseliitlasele kui ka kaitseministeeriumi töötajale – tegelikult kõigile. Siit saab head põhimõttelised suunised, mis on ühise mõtlemise ja mõistmise alus. Just ühine arusaamine sõjapidamisest peaks olema oluline osa edukast riigikaitsest. Selles raamatus ei ole vaid õigeid lahendusi ja mitte miskit ei saa ega tohigi teisest kultuurist mehaaniliselt üle kanda. Seetõttu on siin kirja pandu kõigest soovitus ja mõtlemisharjutus koos näidetega, mis on lahinguväljal toiminud.

      Teos on oluline ka seetõttu, kuna toob esile ja tõestab, et tark ja avatud mõtlemisega sõdur on lahinguväljal see, kes otsustab lahingu tulemuse, mitte kõrgem staap, parem relvastus või reeglite järgi kirjutatud plaan. Kõik sõltub inimesest ja üksusest, milles on sisemine harmoonia ning ühtne arusaamine seatud eesmärkidest. Viimaste eelduseks on tõeliste juhtide olemasolu, selliste, kes on oma valdkonnas pädevad, hoolivad oma inimestest, arendavad neid ise leidma lahendusi ja haarama initsiatiivi.

      Kuigi see raamat on kirjutatud kunagi Ühendriikide merejalaväelasi silmas pidades, sobib järgnev soovitustekogum suurepäraselt ka Eesti oludesse. Siinsed põhitõed ja selgitused on mõtteaineks, kuidas väiksem, kuid targem vägi saab lüüa suuremat. Ja kõik algab mõtlemisest, täpsemalt lähenemisest: kuidas mõelda, mitte mida mõelda, nagu autorid järgnevalt ka korduvalt rõhutavad.

      Originaalteosele on lisatud ka kolonel Michael D. Wyly essee manööversõjapidamise õpetamisest läbi tema enda kogemuste. Viimane sobitub suurepäraselt Billi kirjutatuga ja annab arusaamise headest manööversõjapidamise õpetamise meetoditest.

      Kuid mis peamine, käesolevas raamatus kirjeldatud põhimõtted ja mõtteviis on suures osas edukalt rakendatavad ka muudes valdkondades, kus on tegemist inimeste juhtimise või motiveerimisega, olgu selleks mis tahes asutus või eraettevõte. Öeldakse, et nii elu kui ka äri on võitlus, kus vastaseks on iga probleem, mis vajab lahendamist. Oma konkurenti võidab tavaliselt see, kes suudab probleemi lahendada kiiremini ja soodsamalt. Just selliste mõttekäikude ja lahenduste tarvis on siinne teos ka kindlasti hea iga valdkonna juhile, sest inimeste motiveerimise alused tulemuslikemate saavutuste tarvis on valdavalt universaalsed.

      Suur tänu Billile ja Michaelile toetuse ja nõuannete eest, mis aitasid nende loomingu seada eesti keelde ning eesti meelde nii hästi, kui me seda Epu, Annika ja Mikaga suutsime.

      Autoritest

      William Sturgiss Lind on sündinud Clevelandis, Ohios 9. juulil 1947. Ta lõpetas Dartmouthi Kolledži magna cum laude 1969 ja teenis magistrikraadi ajaloos Princetoni Ülikoolis aastal 1971. Ta on töötanud senaatorite Robert Taft Jr. ja Gary Hart nõunikuna. Aastal 1987 asus ta direktorina tööle Vaba Kongressi Fondis, kust läks pensionile aastal 2009. Bill kirjutas palju foorumitesse ja sai tuntuks oma terava hoiakuga. Billi vaieldamatult suurimad teened on koos mõttekaaslastega Ühendriikide merejalaväe manööversõjapidamise vaimus doktriini loomine, mis on kehtiv tänaseni. Teiseks on ta panustanud oluliselt tänapäevaste konfliktide teooriasse, aidates paremini mõista sõjapidamise arenguid. Üks kuulsamaid kirjutisi selles valdkonnas oli 1989. aastal Marine Corps Gazettes avaldatud kirjeldus, mis osutus lausa prohvetlikuks: «Sõja muutuv nägu: neljanda generatsiooni sõjakunst.»¹ Hetkel on Bill tegev ajakirjas The American Conservative ja tema kriitilise suunaga mõtteid nii sõjapidamisest kui poliitikast saab lugeda ajakirja blogi vahendusel.

      Kolonel Michael Duncan Wyly, Ameerika Ühendriikide erukolonel, liitus merejalaväega 17-aastaselt, 1957. aastal. Viis aastat hiljem lõpetas ta Ühendriikide Mereväeakadeemia Annapolis ja ülendati ohvitseriks. Kolonel Wyly teenis kaks rotatsiooni Vietnamis ja jätkas oma teenistust merejalaväes Pentagonis ja Merejalaväe Ülikoolis. Peale pensionile jäämist 1992. aastal asutas kolonel Maine osariigis Bossovi balletikooli. Siiski on ta jätkuvalt kirjutanud ja esinenud külalislektorina, panustades sõjaväelaste mõtlemise arendamisse. Lisaks Billi raamatu tarvis kirjutatud loenguseeriale olen siia lisanud ka koloneli loal tema essee «Manööversõjapidamise õpetamine», mis ilmus 1993. aastal Richard D. Hooker (jun) koostatud raamatus «Maneuver Warfare: An Anthology» (lk 248–269). Essee ilmus ka ajakirjas Sõdur (nr 1, detsember 2012).

      Tänusõnad

      Kõigepealt avaldan tänu USA merejalaväe kaptenile R. S. Moore’ile, kes mitte ainult ei jaganud materjali, millel põhinevad 3. ja 4. peatükk, vaid tegi ka ettepaneku

Скачать книгу