tion>
Sisukord
TRIIN PAJA
Seespool
Kõige valusam olemise seisund on tuleviku mäletamine.
Søren Kierkegaard
mu sündimata laste sõrmed on linnurohu õied
ka neil on hääl: inimkeelt matkiva lüürasaba hääl
ja kerjusnaise maigutav suu
mis avanes ja sulgus
hääletult
Tammsaare pargis
ja silmad on: langevad metsvindid
ja ka nemad on kirjutatud tiibade arheoloogiasse
ja keha on: pühaku pilt võõra aknalaual
millest alailma möödun
Magasini tänaval
julgemata peatuda julgemata mäletada
mu sündimata laste ripsmete šifooni
laps sa ei võrsu – ei kehas suus tüves
üksnes tumedad seeneväädid kihelevad mu koore all
laps sind ei uputata iialgi sohu
ent su vari voolab mu veres
oled vist sirelioks
mille sängi tõin
millega rääkisin hilisel tunnil –
mis järgmisel hommikul sinisel padjal
oli närtsinud
ja tuba oli hämar
nagu kätega kaevatud haud
Blandina
täna on metskitsi rohkem kui hämarat põldu
kas tõesti valgus naaseb
valusalt kerge nagu haige tütar
kas ta tõesti naaseb
valusalt kerge
nagu lahtiste juustega uppuv naine
kas tõesti on hääl veri ja voolab
ehkki tütar settib
jääjärve põhja
sookuresuline taevas ei huilga
see olen mina kes peab huilgama
maailm nõuab mu ohverdust
meenutades Blandinat – orjatari
vankumatu ka peale pikka piinamist
kurnatud piinajad tirisid ta amfiteatrisse
sidusid posti külge
ja lasid metsloomad lahti –
kuid loomad ei puudutanud teda
ja meenutades vene printsessi
kes visati vangikongi
rottidele eineks
kes karjus päevi ja päevi
kuni saabus vaikus
kuni kambriuks avati
ja printsessist oli järel
vaid ta pikad tumedad juuksed –
Blandina mu haav kasvab haavapuuks
kuid ma ei värise vaid huilgan
hämaral
