oli sattunud.
Ta ei teadnud ka, kust ta pärit oli.
Oma võimalikke vanemaid ei mäletanud ta üldse.
Polnud ähmaseidki mälestusi õdedest-vendadest.
Ja alati vaevas teda köha, kopsudest kerkis kibemusti tolmupilvi.
Ja rind valutas, liigesed valutasid,
see valu oli laastanud kogu tema sada viiskümmend sentimeetrit lühikest karvast keha juba raskesti.
Nina oli alati nohune ja silmad jooksid vett, sest ta ei talunud valgust.
Ka kannatas ta alaliste värinate all, mis panid vaheldumisi külmetama ja higistama,
ihuhäda, mille ta külge sai, kuna veetis päevi kägaras jääkülmas, äärmiselt ebamugavas lapsehauas, mis asus küla lähedal paljude teiste inimhaudade hulgas,
mis paiknesid segiläbi, kuidas juhtus
(sest see oli palju enne kirikaedade aega),
igaühel ainult lihtne kiviplaat, millesse oli uuristatud kadunu nimi,
ei midagi muud,
ei surma- ega sünnipäeva ega leinajate nimesid.
Selle haua oli ta ühel hilisel talveõhtul määratu aeg tagasi,
külmast meeleheite piiril,
lahti murdnud ja väikese lapsekeha välja tõstnud.
See tegi talle haiget ja oli vastumeelt,
sest laip tundus värske ja ei olnud peaaegu üldse lagunenud.
See oli mähitud valgesse puhtasse linasse, nägu koolnukahvatu,
silmad pungis, suured, suletud,
suuümbrus haiglaselt sinakas.
Kurat oli laiba ettevaatlikult kaljulõhesse viinud, katnud surnud lehtede ja lumega, kevadel läks ta tagasi
ja kui maa sulas, mattis selle korralikult
samblasse,
metsa,
eriti salajasse kohta.
Hauda oli ta aastate jooksul nii,
kuidas suutis,
püüdnud vooderdada lehtede, sambla ja muu metsas kättesaadavaga,
kuid see oli ikka väga külm,
eriti talvel,
mis oli Kuradile alati pea väljakannatamatu piin.
Mis puutus toitu, siis elatus ta enamasti jänesepabulatest ja muust roojast, mida loomad metsaradadele või pohlavarte vahele maha jätsid,
see oli ainus, mida ta talus.
Kord oli ta proovinud salaja lüpsta vana lehma, kes seisis üksi aasal,
keset ööd,
ja joonud nisadest nirisenud valget lõhnavat nestet
(nagu oli näinud inimesi tegevat),
kuid juba pärast paari sõõmu oli tal hakanud kirjeldamatult paha,
siis pidi ta kõik välja oksendama ja piim oli jõudnud juba mustaks sapiks muutuda.
Pärast seda puutus ta harva inimese toitu.
Aga vahel leidis ta metsast juhtumisi mõne väikese kärbeste puretud raipe,
jänese või muti, millelt korjas esmalt kõik ussikesed, munad ja sipelgad,
ja siis kinnisilmi
kännul istudes
kiiresti ära sõi
(sest ei talunud mõtet, et loomake oli kunagi elus).
Ja Kurat ei olnud sugugi kuri.
Alguses mitte.
Vastupidi, ta oli ülitundlik väikene olend, kes hakkas kergesti nutma ja ei suutnud kedagi kannatamas näha.
Kui ta leidis metsas mõne inimeste seatud lõksu jäänud looma,
kui vaeseke oli veel elus ja vaatas teda anuvate mustade silmadega ja oli selge, et teda mingil moel päästa ei saa,
kui ta oma paljaste kätega pidi loomakese kannatusest vabastama,
mattis Kurat ta pärast hoolikalt maha.
Süüa ta teda ei suutnud,
ja oli sageli juhtunust sügavalt puudutatud,
veel päevi hiljem viirastus talle ikka ja jälle looma piinatud anuv pilk,
ja vahel nuttis ta nähtud kannatuste pärast,
süütu vaese kinnipüütud looma hirmsa saatuse pärast.
*
Inimesed,
need kummalised olendid, kes olid temaga sarnased, aga ei olnud ka,
ahvatlesid Kuradit hullupööra.
Ta oli mõnikord püüdnud neile läheneda, jõudmata siiski metsaservast kaugemale,
sest niipea, kui ta end näitas, leidus alati mõni ülitundlik tüüp, kes kangestus, tõstis pea, vedas umbusklikult ninaga õhku, pööras ümber, nägi teda, osutas kartliku ülikonnas isendi poole ja karjatas, nii et veri soontes tardus.
Puhkes paanika ja kaos,
haarati esimese kättejuhtuva tapariista järele,
ja Kurat arvas paremaks jooksu pista.
Siiani oli ta alati viimasel hetkel ohutusse kohta jõudnud,
nii ei näinud teda kunagi korraga rohkem kui üks inimene,
ja teadmine tema olemasolust ei olnud seetõttu veel laialt levinud.
Kõigele vaatamata polnud Kurat kaugeltki jätnud inimesest unistamist.
Ei, ta hellitas kustumatut lootust ühel päeval inimühiskonnaga kokku sulada,
inimesed vajasid vaid veidi rohkem aega,
tema silmis oli täiesti arusaadav, et kardeti tema karvast kuju, sest inimesed ise olid siledad ja valge nahaga,
pikka kasvu ja enamasti,
mõnest veidrast ninast hoolimata,
rikkumata
