juustega. Seisis lõdvestunult ja keskendunult. Harva, kui inimesed seda välja kannatavad. Ikka on vaja midagi näppida, sebida või käed kuhugi peitu panna, otsekui salates nende olemasolu.
Kõige silmatorkavam oli tema kui muusiku juures pilli puudumine. Tema olematu instrument oli ilmselt saksofon, temasuguse mehe muusikat ma kuulaks küll, aga nüüd sain korraga teadlikuks, kui mõnusad on linna helid: ühed kontsad klõpsuvad sillutisel, eemalt kostab kohvikus istuva laudkonna jutupomin, tuul puhub, vesi pladiseb purskkaevus, vares kraaksatab katusel. Iga heli on selge, joonistub välja veenvalt ja puhtalt. Pausid erinevate helide vahel kannavad, selles kõiges on oma rütm. Ehk mitte rütm… korrapära. Mõnus, pingutamata korrapära.
Jäin muusiku ette seisma ja nautisin. Milline hetk, milline tabamus, milline võrratu päev. Aega läks ja teisedki möödujad peatusid minu kõrval. Nende vaikne nihelemine sai osaks kontserdist. Nende üllatunult lähenevad ja mõned vargsi lahkuvad sammud kuulusid asja juurde. Muusiku vaikimine andis igale klõpsatusele kaalu, väärtuse ja värvi.
Ühel kenal hetkel panin korraks silmad kinni. Mõtlesin, kuidas talle selle kogemuse eest tasuda? Rahas? Pelgalt tähelepanuga? Ehkki tähelepanu on kõige otsustavam jõud, ainult sellest söönuks ei saa. Kui ta kübara ringile lasi, nägin, et juuksed polnud tal veel kuigi hallid.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
