homsele kui tondikübarad
nad lehvitagu.
VII
Siin küngastel, kus ümber taevaveed,
on üksnes laaned sihiks igal teel
ja elu taandub iseenda eest,
ta imestusega neid vorme uurib,
mis kõikjal mühavad. Ja juuri
näeb haaramas ta saabastest,
kui külas valgus kustub õhtu eel.
Eikellegimaal olen ma nüüd teel
ja Olematuse käest palun renti.
Ja käest mul rebib sooja tuulehoog,
ja vulab õõnsus all kui vetevoog
ja keerab kokku raja porilinti.
VIII
Jah, tõesti ma kui puuduks siit,
jäin kõrvale kui parda taha.
Ja kõrred ajavad end püsti nii
kui karvad surnukeha nahal.
Ja pesa all, mis pandud maha,
läks keema sipelgate riik.
Nii loodus suhteid nagu alati
teeb klaariks olnuga. Ent tema palgel –
mis sest, et sädeleb see ehavalgel,
on kuju võtmas kurjus kummati.
Ma abiks võtan viis – viis! – meelt,
end metsast kaugemale viies:
ei, Issand! Silmadel eesriie,
ei ole kohtumõist mu tee.
Ent kui, mu Jumal, häda sees
mul elu laabuda ei taha,
kui soomlane mul riisumise eest
pihk raiu maha.
IХ
Mu Polydeukes, siin kõik plekiks kaob,
jäid kurku kinni ahastusenõelad,
näe, seisan siin ma mantlihõlmad paol,
ilm silmadesse läbi sõela vaob,
vaob läbi mõistmatuse sõela.
Ma kuulen, Issand, halvasti. Ja näen.
Ja täpselt kahekümne vati väel
kuu sirab. Olgu. Taevas ma ei sea
teed tähtede ja vihmavete najal.
Ja mitte laulu, aga köha veab
las laande kaja.
Х
September. Öö. Vaid küünal seltsi toob.
Ent vari silmitseb veel tagapool
mu lehti, purustatud juurte sees
ta tuhnib. Kahistades vulab vees
eeskojas sinu pettekuju,
kui taevatäht ta rõõmutujul
on naeratades ukse ees.
Mu kohal valgus tumeneb.
Jälg vee sees ahtaks kahaneb.
ХI
Jah, süda aina rohkem sinu poole veab
ja nõnda jääb ta aina kaugemale
ja hääles mul on aina enam valet,
kuid seda võlaks saatuse ees pea,
võlg saatuse eest verd su käest ei küsi
ja nüri nõela abil haavu teeb.
Ent naeratust kui ootad – oota veel!
Ma enda üle naeratan, kuid see
ju hauakattest kauem püsib
ja kergem on kui suits, mis korstnast teel.
ХII
Euterpe, sina? Kuhu jõudsin ma?
Mis on mu all? Kas vesi, heinamaa?
On kanarbikulüüra võrse paindu
kui kabjaraud ja sellest aimdub
kui õnne viirastust.
Sel moel, et ehk ei tea,
kuis küliskäiguks muuta saab galoppe
nii kergelt, et see hingamist ei pea,
ei sina ega saati Kalliope.
Ex ponto
(Ovidiuse viimane kiri Roomasse)
Ma sulle, kelle sulnist palge vist
ei pea hirm närbu jääda pitsitama,
mu Roomasse, mis pärast viimatist
taaskohtumist on nii kui sina sama,
siit mere äärest kirjutan. Siit, kus
on tormituulte järel laevad peidus
justkui maailma ääre kinnitus.
Ja vabadust neil trümmides ei leidu.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного
