ütleb Ilze. Ta tutvustab alati. Olgu laps või joodik, alati. Aga see siin ei ole ei laps ega joodik, ehkki käitub kummaliselt. Isegi mitte kummaliselt, pigem nii, nagu tunduks talle endale, et ta käitub kummaliselt ja seda peab häbenema. Vaatab maha, käed surutud lohmaka mantli taskutesse. Kotti tal pole. Kardan kätt andes teda veel rohkem ära hirmutada. Siiski sirutan käe, ta pigistab seda kergelt, aga minu poole ikkagi ei vaata. Pihk on higine. Natuke aega seisab ta maha vaadates, ei lausu musta ega valget.
„Istu vankrisse,” ütleb Ilze.
Aitan Magdalēnal vankrisse ronida. Miks ta juulikuise palavusega mantlit kannab? „Kas mantlit seljast võtta ei taha?” küsin sosinal, püüdes hoiduda ärevil olendit veel enam kohutamast.
„Las mantel jääda,” kuulen üle pika-pika aja esimest korda Ilze hääles pahameelt. Seda ma tunnen, seda tooni. Nende sõnade taga, mis krobisevad nagu kruusaterad vastu plekk-katust, on tuli. Ilze on kuri. Aga mispärast? Võtan pukis istet, ergutan Iisist tagant ja sõidame. Selja taga kuulen Ilzet ütlemas, rohud. Siis piigat: „Ma ei ole hull, Kārli-mamma.” – „Rohud,” kordab Ilze ja tema hääl murdub, küllap selle Kārli-mamma pärast.
Hetk hiljem on Magdalēna nähtavasti rohud üles leidnud, tabletirattad klõbisevad vastu klaasi, ta sosistab, aitäh, ja me sõidame.
Tüdruk on tore. Vaatab kogu aja maha, ei kunagi silma, suurt ei räägi. Siis aga järsku pistab ühtejutti vadistama. Mitte millestki pole võimalik aru saada, muudkui räägib, räägib ja räägib. Järsku sähvatab üks mõte, just nagu raamatust. Ta ootab last. Selle kohta ma temalt veel ei uuri. Ühtegi maatööd ta ei tunne, aga aidata tahab.
Praegu me sööme, kõik kolm. Magda elab Kārlise toas ja kannab Ilze vanu riideid. Kõht on tal küll juba näha, aga ise on ta sale ja riided veel istuvad.
Küsin talt, kas ta ise lõikas oma juukseid. Ta ei vasta midagi, siis nokutab kähku pead. Ma uurin, kus ta seniajani elas. Ta ei kosta sõnakestki ja kõnnib minema. Õhtul, kui võtame laua ümber istet ja Ilze läheb kööki ununenud võid tooma, sosistab ta kähku: Strenčis elasin. Esiotsa ma ei mõista, miks peaks Strenčis elamist häbenema.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
