Looming. 3 2020

      Kirjanik peab jääma endale saladuseks. Kui ta seda pole, on asjad hullusti. Selline mõttekäik, pärit Baturini viimasest romaanist „Maskide defilee”, tuli meelde, kui nägin seda tuttava käega kribatud kirja. On see Niikase romaani kavand või teosest välja jäänud 58. lehekülg või mõlemat korraga, see jääb saladuseks meile kõigile…

      „Oma viimast raamatut on õigem alustada lõpust, siis oled ta peaaegu nagu lõpetanud, pole enam pelgu, kas jõuad…” Millal võis Niikasel tulla idee see­sugust romaani kirjutada, teades, et elada on jäänud vähe?

      „Maskide defilee” käsikiri ilmus nagu välk selgest taevast. (Tõsi, 2013. aasta varakevadel, olles mõne kuu olnud hooldekodu elanik, mainis Baturin kirjas uue romaani ideed. Teistest romaanidest rääkis ta ette, sellest mitte.) Oli 2018. aasta ülikuum suvi. 3. juulil, ette hoiatamata ja vähimagi eelneva vihjeta andis Nikolai Baturin esimese neist kolmest A4 helesinisest ja mustast kladest mulle arvutisse tippida. Arvutit ta põhimõttekindlalt ise ei kasutanud. Tekst oli talle püha, arvutitekst enam mitte nii püha. Sulg või pehme pliiats, voodis millegi muuga kirjutada olnuks raske. Loomulikult olid Nikolail tema romaanid peas või kusagilt müstilisest kohast teadis ta täpselt, mis neis olema pidi. Minu tipitud teksti oli vaja aga üle rehitseda, nagu tal oli kombeks öelda. Töö läinuks ladusamalt, kui oleksime saanud uurida korraga kõiki kolme kladet. Kuid kui mina tippisin esimest osa, kirjutas tema alles teist, ning kui toksisin arvutisse teise klade sisu, kirjutas Niikas veel kolmandat osa, kontrollides ja parandades ühtlasi ka esimese osa teksti. Meile mõlemale sobinuks paremini, kui terve käsikiri olnuks korraga käes ja töös.

      Kui olin vast valminud romaani novembris Berk Vaherile ja tema kaudu „Ilmamaale” üle andnud, hakkasime kirjastuselt vastust ootama. Nikolai oli plaaninud Jesseninit tõlkida, oli alustanud tõlketööga juba siis, kui ma alles käsikirja parandusi sisse viisin. Ütles siis, et ei suuda Jessenini maailma sisse elada, kui enda eluloolise romaaniga töö pooleli.

      Ilma kirjutamiseta temasugune kirjanik aga elada ei suutnud. Tervis halvenes järsult, kui ta oli „Maskide defilee” käsikirja nagu lapsukese enda käest ära andnud. Üliinimlik iseenda ületamine ja sellele järgnev pingelang haiguste kujul olid ta hooldekoduaastatel pärast iga teose või tõlketöö lõpetamist tavalised nähtused.

      „Kas võib kõik olla nii, nagu olla ei või, vähe sellest, olla ei saa?” („Maskide defilee”, lk 10.)

      Vana-aastaõhtul, kui Niikast hooldekodusse vaatama läksin, olid mul kaasas Jessenini käsikirja 20 arvutikirjas lehte. Ta ei suutnud valu pärast enam kirjutamiskätt tõsta. Igaks juhuks jätsin paberid ta kapi nurga peale…

      Uuel aastal, kui teda uuesti vaatama läksin, oli ta jälle ellu ärganud ja rõõmsas tööhoos, kuni ka viimane tõlkekäsikiri sai käest antud. Nelja päeva pärast läks ta ära. Käsi ei jõudnud enam.

      Kas ta oli Borges? „Sõnadele ei tohi komistada.” („Maskide defilee”, lk 109.)

      Kalli Kuhi