inimeste karjeid. Ta käed olid korraga allpool, jalad õhus. Ta ei näinud enam muud kui vaid kulda, mis sädeles ta käsivartel. Siis lisandusid hõbedakarva killud ja Frida mõtles teemantidele. Seejärel virutati ta vastu maad. Hele päikesepaiste langes ta peale ja ta sädeles, just nagu oleks ise kullast. Kus oli Alejandro? Alles äsja oli noormees olnud tihedalt tema ligi. Siis lendas miski talle vastu, kuid sedapuhku mitte kullast, see oli pikk ja terav. Ja siis tuli valu.
2. PEATÜKK
Frida ärkas ja nägi sillerdavat kullatolmu. Või oli see hele lamp, mis talle silma paistis? Ta tahtis oma kehale pilku heita, kuid ei suutnud pead tõsta. Oli tunne, justkui olnuks see padja külge kinni naelutatud – nii nagu kogu kehagi. See tundus täiesti võõras, ühtaegu kuum ja jääkülm ning otsekui vatti pakitud. Ta märkas, et lamab mingisuguses kastis, mis tegi igasuguse liigutamise võimatuks. Ta püüdis varbaid liigutada, aga see ei õnnestunud. Paanika tulvas temast üle. Ilmusid mingid ähmased meenutused: lärm, killud, krigin. Ma olen surnud, mõtles ta meelt heites. Ma olen surnud ja laman kirstus.
„Frida. Ma olen siin, sinu juures.”
Keegi kummardus tema kohale, näoga tema silme ette. Mispärast oli Matita siin? Frida püüdis öelda oma vanema õe nime, kuid ta suu ei tahtnud avaneda. Matita oli ju ometi mitme aasta eest koos ühe mehega jalga lasknud. Sestpeale polnud keegi perest teda enam näinud. Niisiis oli Matita surnud ja tema samuti?
Nüüd kummardus Matita talle veel lähemale. Frida nägi pisaraid õe silmis.
Uuesti püüdis ta rääkima hakata, aga keel kleepus suulakke, oigest enamat ta kuuldavale ei toonud. Ja siis tuli tagasi valu. Käsitamatu valu, mis liikus lainetena läbi ta keha, huugas ja sähvis, tõmbus näiliselt pisut tagasi, et rünnata siis veel võimsama hooga. Polnud võimalik öelda selle asukohta, see oli kõikjal. See oli talumatu. Siis läks kõik mustaks.
Kui ta järgmine kord ärkas, istus Matita ikka veel ta voodi kõrval.
„Ma olen siin, Frida,” ütles ta nii nagu ennegi. „Sa oled haiglas. Sa sattusid õnnetusse. Buss …”
Aegamisi hakkas Fridale meenuma. Tramm, mis oli bussile otsa sõitnud, kullatolm ja killud, lärm, rohkem ei midagi. Valu tuli tagasi, aga ta ei tahtnud jälle magama jääda, enne kui pole saanud vastuseid oma küsimustele.
„Alejandro?” sosistas ta. Sõnad tulid ta suust justkui sitke puder. „Kuidas temaga on?”
Matita tilgutas talle lusikast veidi vett huultele. „Tema ei saanud nii palju räsida kui sina. Tal pole viga midagi.”
„Kuidas sa siia said? Kus on ema ja isa?”
Õde pani käe ta käsivarrele. „Ma lugesin õnnetusest ajalehest. Seal oli sinu nimi ka kirjas. Nii ma siis tulingi.”
„Mis minuga on? Ma ei saa ennast liigutada. Kas ma olen halvatud?”
„Sul on palju vigastusi … alakehas. Sind opereeriti.” Matita langetas silmad.
Frida kergitas hästi ettevaatlikult pead, vaid paar sentimeetrit, et vaadata oma keha. Ta nägi voodilina, mille all oli aimata tema kõhnuke kogu. Ta jalad olid venitussidemetega voodijalutsi külge kinnitatud. Ta pingutas reielihaseid ja valu sähvis tast läbi. Oiates lasi ta end tagasi asemele.
„Arstid ütlevad, et sa ei tohiks end liigutada, selleks et kõik saaks jälle kokku kasvada,” ütles Matita. „Sellepärast sidusid nad su kinni.”
„Misasi peab kokku kasvama? Räägi mulle!”
Matita neelatas. „Eks sa saaksid seda nagunii teada: bussi käsipuu tungis sulle puusa ja … läbi alakeha välja. Üks neer on vigastatud. Peale selle murdus ühe reieluu kael ja su vasak jalg on üheteistkümnest kohast …”
„Vasak?” sosistas Frida. „Terve jalg?”
Õde noogutas.
„Mis veel? Ma tahan kõike teada.”
„Su parem jalg sai ka viga. Jalalabal on muljumishaavad ja nihestus. Ja su vasak õlg oli liigesest väljas.”
Frida sulges silmad.
„Kus on ema ja isa?” küsis ta uuesti.
„Ema ei räägi ikka veel minuga. Seda, mida ma nüüd ütlen, tean ma Cristina käest. Nad on kõik kodus šokiseisundis ja … musta riietunud. Kui ema õnnetusest kuulis, ei söönud ta mitu päeva midagi ega rääkinud. Ta keeldub haiglasse tulemast.”
„Ja isa?”
„Tema jäi murest haigeks. Tead küll …”
„Tahad öelda, et tal oli atakk?” Nende isa oli juba aastaid kannatanud langetõvehoogude all, kuid kulus hulk aega, enne kui sellest võis perekonnas rääkida.
Korraga kerkisid Fridal katkendlikud mälestused silme ette. Ta oli veel laps, kui Guillermol tekkis esimene atakk. Metsikult tõmblevad jalad, pahupidi silmad … Kolm päeva pärast seda oli ta õde kadunud. Alles aastaid hiljem oli ta mõistnud, et need juhtumid polnud omavahel kuidagi seotud.
Matita ohkas. „Frida, sa pead andma neile aega, et nad selle olukorraga harjuksid. Sinuga juhtunud õnnetus oli neile šokk. Seni, kuni nad tulevad, olen mina siin. Ööl ja päeval.” Ta võttis Frida käe pihku ja surus seda kergelt. „Ma olen rõõmus, et me leidsime teineteist taas, olgugi et sellises olukorras …”
Frida sulges silmad.
Naine ülejärgmises voodis hakkas leelotavalt palvetama: „Püha Maarja, Jumala ema, palu meie, patuste eest, nüüd ja meie surmatunnil. Aamen. Ole tervitatud …” Tundide kaupa ta muud ei teinudki ja ajas Frida sellega juba pooleldi hulluks. Kuidas ta küll vihkas seda haiglat! Ta lamas koos kahekümne viie naisega suures kõledas saalis, mis oli pidevalt hämar. Väikesed aknad olid nii kõrgel, et nendest ei saanud välja vaadata. Õhk oli umbne ja läpatanud, ruumis oli liiga soe. Voodite vahele, kuid siiski vaid peatsi juurde oli asetatud vahesirme, mis pidid looma petliku eraldatuse tunde. Frida kuulis iga häält, teiste naiste norskamist, hädaldamist ja nuttu, kuid kõige rohkem käis talle närvidele palvetaja. Teised naised võisid vähemalt istukile tõusta või isegi mõne sammu käia. Seevastu tema oli neetud liikumatult selili lamama ja lage vahtima. Ilma õeta oleks ta igavuse kätte surnud. Ent iga kord, kui ta oma rahutust unest ärkas, oli Matita tema kõrval. Kui lõputult tänulik ta selle eest oli! Matita istus kõigutamatult ebamugaval toolil ta voodi juures ja kudus, andis talle juua, tõi talle süüa ja toitis teda, luges talle ette ja ajas teda oma pööraste lugudega naerma.
Frida püüdis olla tugev senikaua, kui Matita oli temaga. Aga kui väljas läks pimedaks, pidid kõik külastajad lahkuma. Igal õhtul vaatas Frida talle raske südamega järele, ja kui õde oli talle ukselt peaaegu hääletult hüüdnud „Homseni!”, vajus ta kurnatult tagasi asemele. Peagi kustutati siis tuled ja varjud tulid naisi kummitama. Igaühel olid omad deemonid, isiklikud painajad.
Lähedalt kostis ühest voodist mahasurutud oigamist, mis läks üle tasaseks halinaks, siis jäi vaikseks.
See vaikus rõhus Fridat justkui kivi. Ta peaaegu soovis tagasi naabervoodi naise soigumist ja palveid. Siis oleks ta vähemasti saanud selle üle ärrituda ja peletada nõnda nimetut meeleheidet, mis teda reetlikult ründas. Veel mõne päeva eest, enne kohutavat
