seda öelnud… ja Jonathon teadis kõiki kuulujutte saja miili raadiuses. Inimeste kuulujutte, samuti ka androidide ja robotite omi.
«Tulge edasi,» ütles Adams. «Mul on hea meel, et läbi astusite.»
Ning ta lootis, et hääl kõlab just nii südamlikult ja heanaaberlikult, kui ta püüdis seda kõlama panna.
Sest tal ei olnud hea meel. Ta oli natuke ärritatud, pahane selle ootamatu varju pärast, mis hämarusest välja astus ja üle terrassi kõndis.
Ta tõmbas endal mõttelise käega üle lauba. See on minu tund, mõtles ta. Üksainus tund, mille ma annan iseendale. Tund, mil ma unustan… tuhat probleemi, millel on tegemist teiste tähtedega. Unustan need ja pöördun tagasi roheka pimeduse, vaikuse ja päikeseloojangu peene varjumängu juurde, mis kuuluvad mu enda planeedile.
Sest siin, sellel terrassil, pole mentofonide aruandeid, pole robotfaile, pole galaktilisi koordineerimiskonverentse… pole psühholoogilisi intriige, pole tulnukate reageeringudiagramme. Mitte midagi komplitseeritut ega müstilist… kuigi ma võin ka eksida, sest siin on müstika täiesti olemas, kuid see on pehme, kindel müstika, mis on mõistetav ja jääb müstikaks üksnes sellepärast, et mina nii tahan. Öösorri müstika tumeneva taeva taustal, jaanimardika saladus sirelihekis.
Poolte tajudega mõistis ta, et võõras on tulnud üle terrassi ja sirutab käe, et tool endale istumiseks lähemale tõmmata, ja teise poolega juurdles ikka veel kauge Aldebaran XII jõekaldal lamavate mustaks tõmbunud surnukehade ja puutüve vastu lömastunud masina üle.
Seal olid surnud kolm inimest… kolm inimest ja kaks androidi. Ja need androidid olid peaaegu inimesed. Ja inimesed ei peaks surema vägivaldset surma, kui just teine inimene neid ei tapa. Isegi siis jäi see aumõistete valdkonda, arvestades duellikoodeksi kõiki formaalsusi ja pisiasju ning vähem viimistletud kättemaksu- või hukkamistegevusi.
Sest inimese elu oli püha… pidi olema, või muidu inimelu ei olekski. Inimesed olid arvuliselt nii haletsusväärses vähemuses.
Kas vägivald või õnnetus?
Ja õnnetust oletada oli naeruväärne.
Õnnetusi oli nii vähe, peaaegu üldse mitte. Mehhaaniliste vahendite perfektsuselähedus, masinate peaaegu inimlik intellekt ja reaktsioonid mistahes teadaolevatele ohtudele olid juba ammu kärpinud õnnetusjuhtumite arvu peaaegu olematuks.
Ükski masin poleks piisavalt julm, et kihutada vastu puud. Võib-olla midagi peenemat, vähem ilmselgemalt ohtlikku. Kuid mitte kunagi vastu puud.
Nii et see pidi olema vägivald.
Ja see ei saaks olla inimlik vägivald, sest inimlik vägivald oleks seda fakti valjusti kuulutanud. Inimlikul vägivallal poleks olnud midagi karta… polnud ühtki seadusesätet, veel vähem moraalikoodeksit, mille kohaselt inimesest mõrtsukas oleks vastutusele võetud.
Kolm inimest surnud.
Kolm inimest olid viiekümne valgusaasta kaugusel surnud ja sellest oli saanud väga tähtis asi mehe jaoks, kes istus Maa peal oma terrassil. Esmatähtis asi, sest ükski inimene ei tohi surra kellegi teise kui inimese käe läbi, selle eest tuleb veriselt kätte maksta. Inimesi ei tohi keegi kusagil galaktikas tappa ilma kohutavat hinda maksmata või muidu kaob inimliik igaveseks ning suur galaktiline vennaskond vajub tagasi pimedusse ja kaugustesse, mis olid neid varem üksteisest eraldanud.
Adams vajus oma tugitoolis sügavamale, sundides end lõdvestuma, mõtlemise pärast iseenda peale maruvihane… sest oli tema reegel, et sel hämarikutunnil ei mõelnud ta mitte millestki… või sellisel määral mitte millestki, kui tema mõistus saavutada suutis.
Võõra hääl paistis temani jõudvat kuskilt kaugelt, kuigi Adams teadis, et mees istub tema kõrval.
«Kena õhtu,» ütles võõras.
Adams muigas. «Õhtud on alati kenad. Ilmastikupoisid ei lase sadama hakata enne hilisõhtut, kui kõik juba magavad.»
Tihnikus künkajalamil alustas ööbik oma õhtulaulu ja voolavad noodid tõmbasid justkui rahustava käega üle uinuva maailma. Teisel pool oja katsetasid paar konna oma kõrisid. Kuskil kaugel, mingis hämaras muus maailmas alustas öösorr oma puhkivate küsimustega.
«See on päeva parim osa,» lausus Adams.
Ta pistis käe taskusse ning tõi lagedale tubakakoti ja piibu.
«Suitsu?» küsis ta.
Võõras raputas pead.
«Tegelikult olen siin asja pärast.»
Adamsi hääl muutus karmiks. «Siis kohtume hommikul. Pärast tööaega ma ametiasjadega ei tegele.»
Võõras lausus leebelt: «Asi on Asher Suttonis.»
Adamsi keha tõmbus pingule ja sõrmed hakkasid nii kõvasti värisema, et piibu toppimine ei tahtnud hästi õnnestuda. Tal oli hea meel, et on pime ja võõras ei näe seda.
«Sutton tuleb tagasi,» ütles võõras.
Adams raputas pead. «Kahtlen selles. Ta läks ära kakskümmend aastat tagasi.»
«Te pole teda maha kriipsutanud?»
«Ei,» vastas Adams aegamisi. «Ta on endiselt palgalehel, kui te seda silmas peate.»
«Miks?» uuris mees. «Miks te teda edasi hoiate?»
Adams surus tubaka piibukahas kinni ja mõtles. «Sentimentaalsusest, ma arvan,» ütles ta. «Sentimentaalsusest ja usust. Usust Asher Suttonisse. Kuigi see usk hakkab nüüd otsa saama.»
«Kõigest viie päeva pärast,» teatas võõras, «tuleb Sutton tagasi.»
Ta vaikis hetke, siis lisas: «Vara hommikul.»
«Pole võimalik,» sõnas Adams jäigalt, «et te võiksite sellist asja teada.»
«Aga ma tean. See on registreeritud fakt.»
Adams norsatas. «Seda pole ju veel juhtunud.»
«Minu ajas on.»
Adams võpatas oma toolil sirgu. «Teie ajas!»
«Jah,» lausus võõras vaikselt. «Vaadake, härra Adams, ma olen teie järglane.»
«Kuulge, noormees…»
«Mitte noormees,» sõnas võõras. «Ma olen mõnevõrra vanem kui teie. Hakkan vanaks jääma.»
«Mul pole järglast,» teatas Adams külmalt. «Temast pole juttugi olnud. Kõlban veel sajaks aastaks. Võib-olla kauemakski.»
«Jah,» kinnitas võõras, «rohkem kui sajaks aastaks. Palju kauemaks.»
Adams naaldus vaikides oma tooli seljatoele. Ta pistis piibu suhu ja süütas käega, mis oli kindel nagu kalju.
«Võtame seda rahulikult,» ütles ta. «Ütlete, et olete mu järglane…
