mehest nimega Michaelson,» lausus võõras, «kes kinnitas, et ta läks tulevikku.»
Adams norsatas. «Lugesin seda. Ühe sekundi kaugusele! Kuidas saaks inimene teada, et ta läks ajas ühe sekundi võrra edasi? Kuidas ta saaks seda mõõta ja teada? Mis vahet seal oleks?»
«Mitte mingit,» nõustus võõras. «Esimesel korral muidugi mitte. Kuid järgmine kord läheb ta viie sekundi kaugusele tulevikku. Viis sekundit, härra Adams. Viis kellatiksu. Ühe lühikese hingetõmbe võrra. Kõigi asjade jaoks peab olema mingi alguspunkt.»
«Ajarännak?»
Võõras noogutas.
«Ma ei usu seda,» ütles Adams.
«Ma kartsingi, et ei usu.»
«Viimase viie tuhande aasta jooksul,» ütles Adams, «oleme vallutanud galaktika…»
«Vallutanud pole õige sõna, härra Adams.»
«Noh, siis üle võtnud. Sisse kolinud. Kuidas soovite seda nimetada. Ja me oleme leidnud veidraid asju. Veidramaid, kui oleksime kunagi arvata osanud. Aga mitte kunagi ajarännakut.»
Ta viipas käega tähtede poole.
«Kogu selles kosmoses seal,» ütles ta, «pole keegi ajas rännanud. Mitte keegi.»
«Nüüd on,» sõnas võõras. «Juba kaks nädalat. Michaelson läks ajas edasi, ühe sekundi võrra edasi. Algus. See on kõik, mida tarvis.»
«Hea küll siis,» lausus Adams. «Ütleme, et teie olete see mees, kes umbes saja aasta pärast mu koha üle võtab. Teeskleme, et olete ajas tagasi rännanud. Milleks?»
«Teile ütlema, et Sutton tuleb tagasi.»
«Saaksin sellest teada, kui ta on saabunud,» ütles Adams. «Miks ma pean seda praegu teadma?»
«Kui Sutton saabub,» ütles võõras, «tuleb ta tappa.»
II
Tilluke räsitud laev laskus aeglaselt nagu hõljuv udusulg, triivides hommikupäikese längus kiirtes maandumisväljaku poole.
Räbalates habemik mees piloodiistmel istus kangelt, iga närv pingul.
Keeruline, ütles tema aju. Raske ja keeruline on käsitseda nii suurt raskust, otsustada õigesti distantsi ja kiiruse üle… raske on panna tonnide viisi metalli allapoole hõljuma, võideldes raskusjõu metsiku tõmbega. Isegi raskem selle kergitamisest, kui plaanis pole muud peale õhkutõusmise ja kosmosesse lendamise.
Hetkeks lõi laev kõikuma ja ta võitles sellega, võitles iga oma tahtejõu ja mõistuse raasukesega… ja siis hõljus see jälle, rippudes kõigest mõne jala kõrgusel maandumisväljaku kohal.
Ta laskis selle õrnalt maha, nii et see maapinda puudutades vaevalt kõlksataski.
Ta istus kangelt istmel, aegamisi lõdvaks vajudes, lõdvestades tollhaaval kõigepealt ühe lihase, siis järgmise. Väsinud, ütles ta endale. Kõige rängem töö, mida olen kunagi teinud. Veel mõni miil ja ma oleksin lasknud tal puruks kukkuda.
Kaugel eemal üle välja seisis hoonekogum, mille juurest oli liikuma hakanud üks maasõiduk, mis kiirustas mööda lennurada tema suunas.
Tuuleiil tuhises läbi purunenud illuminaatori sisse ja puudutas tema nägu, tuletades meelde, et…
Hinga, ütles ta endale. Sa pead hingama, kui nad siia jõuavad. Sa pead hingama ja sa pead välja kõndima ja sa pead neile naeratama. Ei tohi olla midagi, mida nad võiksid märgata. Vähemalt mitte otsekohe. Habe ja rõivad aitavad natuke. Nad jäävad neid nii üksisilmi vahtima, et mõni muu pisiasi jääb kahe silma vahele. Aga mitte hingamine. Nad võivad märgata, et sa ei hinga.
Ettevaatlikult tõmbas ta sisse sõõmu õhku, tundis selle torkimist ninas ja tungimist kõrisse, tundis tulist kõrvetust, kui see kopsudesse jõudis.
Järgmine hingetõmme ja veel üks ning õhk omandas lõhna ja elu ja kummalise joovastuse. Veri tuksles kurgus ja peksis vastu oimukohti; ta hoidis sõrme randmel ja tundis seal pulseerimist.
Tekkis iiveldus, põgus sisikonda pahupidi pöörav iiveldus, mille vastu ta võitles, hoides keha jäigana, tuletades meelde kõike, mida peab tegema.
Tahtejõud, ütles ta endale, mõistuse jõud… jõud, mida ükski inimene täiel määral ära ei kasuta. Tahtejõud öelda kehale, mida see peab tegema, võim mootor pärast aastatepikkust tegevusetust jälle tööle panna.
Üks hingetõmme ja siis järgmine. Ja süda on nüüd lööma hakanud, ühtlasemalt, ühtlasemalt, põksudes nagu pump.
Ole vait, magu.
Hakka tööle, maks.
Jätka pumpamist, süda.
See polnud tunne, et oled vana ja roostes, sest seda polnud sa iialgi. Teisene süsteem hoolitses selle eest, et vormis püsiksid, et oleksid märguande peale silmapilk valmis, pidevas stardiasendis.
Kuid ümberlülitumine oli šokk. Ta oli teadnud, et see võib olla. Ta oli selle saabumise ees õudust tundnud, sest oli teadnud, mida see võiks tähendada. Uut liiki elu ja ainevahetuse agooniat.
Oma vaimusilma ees hoidis ta joonist oma kehast ja kõigist selle töötavatest osadest… ebakindlat, värelevat pilti, mis vilkus, uduseks muutus ja värvidel kokku sulada laskis.
Kuid mõistuse pingutused ja tahte sund muutsid selle püsivaks ning viimaks oli joonis terav ja ere ning ta teadis, et kõige hullem on möödas.
Ta klammerdus laeva juhthoobade külge nii tugevasti rusikasse surutud kätega, et metall läks peaaegu kõveraks; higi voolas mööda kogu keha ning ta oli lõtv ja nõrk.
Närvid rahunesid, veri jätkas voolamist ja ta teadis, et hingab, sellele isegi mõtlemata.
Ta istus veel ühe hetke vaikselt istmel ja lõdvestus. Tuuleiil puhus katkisest illuminaatorist sisse ja silitas ta põske. Maasõiduk oli jõudnud väga lähedale.
«Johnny,» sosistas ta, «oleme kodus. Me saime hakkama. See on mu kodu, Johnny. Koht, millest ma rääkisin.»
Kuid vastust ei tulnud, sügaval ajus üksnes liigatas miski mõnusalt, see oli imelik, pesitsev heaolutunne, mida võib tunda siis, kui oled kaheksa aastat vana ja ennast oma voodis mõnusasti kerra tõmmanud.
«Johnny!» karjatas ta.
Ja ta tundis jälle seda liigatust… rahustavat liigatust nagu koera koonu puudutust väljasirutatud peopesa vastas.
Keegi kolkis vastu laeva ust, peksis rusikatega ja hüüdis.
«Hea küll,» ütles Asher Sutton. «Juba tulen. Olen kohe seal.»
Ta sirutas käe, tõstis istme kõrvalt maast mapi ja torkas kaenla alla. Ta läks luugi juurde, keeras selle lahti ja astus maapinnale.
Seal oli ainult üks mees.
