mehe laubal ja ta nägi seerianumbri õrna tätoveeringut.
Ta oli unustanud androidid. Arvatavasti ka paljud muudki asjad. Väikesed harjumusmustrid, mis olid kahekümne aastaga minema libisenud.
Ta nägi androidi end vahtimas, kulunud riidest paistvat paljast põlve, jalanõude puudumist.
«Seal, kus mina olin,» sõnas Sutton teravalt, «ei saanud iga päev uut ülikonda osta.»
«Ei, söör,» ütles android.
«Ja habe on sellepärast,» ütles Sutton, «et polnud võimalik seda ära ajada.»
«Ma olen habemeid varem näinud,» ütles android talle.
Sutton seisis vaikselt ja jõllitas maailma enda ees… hommikupäikeses hiilgavaid kõrgeid torne, rohelist parki ja aasa, tumedamaid rohelisi puid ning siniste ja erepunaste lilleaedade laike laskuvatel terrassidel.
Ta tõmbas sügavalt hinge ja tundis õhku oma kopsudes voogamas, otsides üles kõik kaugemad sopikesed, mis olid nii kaua nälginud. Ja see tuli tema juurde tagasi, tuli jälle tagasi… mälestused elust Maal, varasest hommikupäikesest ja lõõmavatest loojangutest, sügavsinisest taevast ja kastemärjast rohust, inimkõne kiirest vadinast ja inimeste muusika hoogsast rütmist, lindude ja oravate sõbralikkusest ning rahust ja mugavusest.
«Auto ootab, söör,» ütles android. «Viin teid inimese juurde.»
«Ma parem kõnnin,» ütles Sutton.
Android raputas pead. «Inimene ootab ja on ülimalt kannatamatu.»
«Oh, hea küll,» ütles Sutton.
Iste oli pehme ja ta vajus tasapisi sellesse, hoides mappi ettevaatlikult süles.
Auto liikus paigast ja ta vahtis aknast välja, imetledes Maa rohelust. «Maa rohelised põllud,» ütles ta. Või olid need «rohelised orud»? Nüüd polnud enam tähtis. See oli ammu kirjutatud laul. Ajal, mil Maal olid olnud veel põllud parkide asemel, mil Inimene oli kobestanud mulda tähtsamate asjade tarvis kui lillepeenrad. Neil päevil tuhandeid aastaid tagasi, mil kosmoseigatsus oli Inimese hinges alles ärkama hakanud. Palju aastaid enne seda, kui Maast oli saanud galaktilise impeeriumi pealinn ja keskus.
Üks suur tähelaev alustas väljaku kaugemas servas õhkutõusmist, libisedes jääna siledast plastist kaldteed mööda alla, kanderakettide tulikuum leek torudest lõõmamas. Laeva nina jõudis stardirambi ülespoole kaarduvasse kurvi ja siis oligi see läinud, möirgav hõbedane triip, mis sööstis sinisesse. Hetke vilkus kuldpunane veel hommikuses päikesevalguses ja seejärel neelas selle taeva asuurne hämu.
Sutton pööras pilgu taas Maa peale tagasi, istus ja laskis endal sellest vaatest läbi imbuda, nii nagu mõnuleks pärast talvekuid esimese sooja kevadpäikese käes.
Kaugel põhjas kõrgusid Justiitsbüroo Tulnukate Osakonna kaksiktornid. Ja idas hiilgas plastist ja klaasist hunnik, mis oli Põhja-Ameerika Ülikool. Ja teised hooned, mis ta oli ära unustanud… hooned, millele ta nime ei leidnud. Kuid need hooned olid miilide kaugusel, nende vahel pargid ja elupaigad. Kodusid varjasid puud ja põõsastikud – ükski neist ei seisnud kõledas üksinduses – ja kuppelküngaste roheluse vahelt tabas Sutton värvilaike, mis reetsid inimeste eluasemeid.
Auto libises administratsioonihoone ette ja peatus ning android avas ukse.
«Siiapoole, söör,» ütles ta.
Vestibüülis olid üksnes vähesed toolid hõivatud ja enamasti inimeste poolt. Inimeste või androidide, mõtles Sutton. Seda vahet ei taba enne, kui näed nende otsmikke.
Märki otsmikul, tootja kaubamärki. Kõnekat märki, mis ütles: «See mees pole inimene, kuigi ta nii välja näeb.»
Nemad ongi need, kes hakkavad mind kuulama. Need, kes hakkavad mulle tähelepanu pöörama. Need, kes päästavad mu tulevikus mistahes vaenulikest tegudest, millega Inimene võib mind ohustada.
Sest nad pole mitte ainult pärandist ilmajäetud. Nad pole mitte endised kuulsused, vaid neid pole kunagi eksisteerinudki.
Nad pole väljaspool laborit naisest sündinud. Nende emaks on kemikaalianum ning isaks tavaliigi leidlikkus ja tehnoloogia.
Android: tehisinimene. Laboris valmistatud inimene, kasutades Inimese enda süvateadmisi kemikaalidest ning aatomi-ja molekulaarstruktuurist ning kummalisest reaktsioonist, mis on tuntud kui elu.
Inimene kõiges, välja arvatud kaks aspekti – märk otsmikul ja võimetus bioloogiliseks reproduktsiooniks.
Tehisinimesed pärisinimeste, bioloogiliste inimeste abistamiseks, galaktikaimpeeriumi koorma kandmiseks, et inimkonna õhuke niit jämedamaks muuta. Kuid nad peavad teadma oma kohta. Oh, jah, päris kindlasti teadma oma õiget kohta.
Koridor oli tühi ja Sutton järgnes androidile, paljad tallad põrandal latsumas.
Uksel, mille ees nad peatusid, oli öeldud:
THOMAS H. DAVIS
(Inimene)
Tegevjuht
«Minge sisse,» ütles android.
Sutton astus sisse ning mees laua taga tõstis pilgu ja naeratas.
«Ma olen inimene,» ütles Sutton talle. «Ehk ei näe ma niimoodi välja, aga olen küll.»
Mees viipas pöidlaga tooli poole. «Istuge,» ütles ta.
Sutton istus.
«Miks te ei vastanud meie kutsungitele?» küsis Davis.
«Mu saatja oli rikkis,» vastas Sutton talle.
«Teie laeval pole identifitseerimisnumbrit.»
«Vihmad pesid selle maha,» ütles Sutton, «ja mul ei olnud värvi.»
«Vihm ei pese värvi maha.»
«Maa vihm mitte,» ütles Sutton. «Seal, kus mina olin, peseb.»
«Teie mootorid?» küsis Davis. «Me ei tabanud neist märkigi.»
«Nad ei töötanud,» teatas Sutton talle.
Davise aadamaõun klõnksatas üles-alla. «Ei töötanud. Kuidas te navigeerisite?»
«Energiaga,» vastas Sutton.
«Energiaga…» jäi Davisele kurku kinni.
Sutton jõllitas teda jäiselt.
«Veel midagi?» küsis ta.
Davis oli segaduses. Bürokraatia oli ummikusse jooksnud. Kõik vastused olid valed. Ta keerutas pastakat sõrmede vahel.
«Lihtsalt tavalised asjad, ma arvan.» Ta tõmbas formularide ploki enda ette.
«Nimi?»
«Asher Sutton.»
«Lennu
