te seda mulle kohe ei öelnud?»
«Polnud võimalust.»
Davis oli kohmetunud.
«Kui ma oleksin teadnud…» ütles ta.
«See on habeme pärast,» ütles Sutton.
«Mu isa rääkis teist tihti. Jim Davis. Ehk mäletate teda.»
Sutton raputas pead.
«Ta oli teie isa suur sõber. See tähendab… nad tundsid teineteist.»
«Kuidas mu isal läheb?» küsis Sutton.
«Suurepäraselt,» ütles Davis entusiastlikult. «Peab hästi vastu. Aastad muidugi lisanduvad, aga peab vastu…»
«Mu isa ja ema,» lausus Sutton talle külmalt, «surid viiskümmend aastat tagasi. Argusel, pandeemias.»
Ta hiivas ennast jalule ja vaatas Davisele otse silma.
«Kui olete valmis saanud,» sõnas ta, «siis tahaksin oma hotelli minna. Küllap nad leiavad mulle mõne toa.»
«Kindlasti, härra Sutton, kindlasti. Mis hotelli?»
«Orioni Vappi.»
Davis avas sahtli, võttis välja kataloogi, lappas lehti ja libistas väriseva sõrmega mööda tulpa alla.
«Cherry 26-3489,» ütles ta. «Teleport on seal.»
«Tänan,» sõnas Sutton.
«Teie isast, härra Sutton…»
«Ma tean,» ütles Sutton. «Mul on hea meel, et te mulle vihje andsite.»
Ta pöördus hoogsalt ja kõndis telepordi juurde. Enne ukse sulgemist vaatas tagasi.
Davis oli vidifonis ja kõneles kiiresti.
III
Kakskümmend aastat polnud Orioni Vappi muutnud.
Teleportist välja astunud Suttonile paistis see samasugune nagu päeval, mil ta oli minema kõndinud. Natuke kulunum ja pisut vanamoeline… kuid see oli kodu, summutatud tegevuse vaikne sosin, räämas sisustus, huultele surutud sõrm, kikivarvul atmosfäär ja rõhutatud auväärsus, mida ta oli mäletanud ja millest unistanud pikkade võõrmaailmas veedetud aastate jooksul.
Elav seinamaaling oli samasugune nagu ikka. Pikast kasutamisest pisut pleekinud, aga täpselt selline, nagu Sutton oli mäletanud. Seesama sokujalgne Paan jälitas pärast kahtkümmet aastat ikka sedasama õudusest rabatud neitsit mööda neidsamu mägesid ja orgusid. Ja seesama jänes kalpsas põõsa tagant välja ja jälgis jahti harjumuspärase tüdimusega, mäludes igikestvat ristikheinatutti.
Isekohanduv mööbel, ostetud ajal, mil juhtkond kaalus tulnukate kaubandustegelaste hotelli lubamist, polnud ka kakskümmend aastat tagasi ajakohane. Ent see oli ikka veel seal. See oli üle värvitud pehmetes õrnades toonides, selle isekohanduv konstruktsioon endiselt inimese vormidele seadistatud.
Vetruv põrandakate oli kaotanud osa oma vetruvusest ja Ceti kaktus pidi nüüd viimaks surnud olema, sest tema koha oli okupeerinud pott äratuntavalt maiste geraaniumitega.
Ametnik klõpsas vidifoni kinni ja pöördus tagasi ruumi poole.
«Tere hommikust, härra Sutton,» lausus ta oma kultuurse androidihäälega.
Ja lisas siis justkui tagantjärele mõttena: «Oleme juurelnud, millal te võiksite välja ilmuda.»
«Kakskümmend aastat,» sõnas Sutton kuivalt, «on juurdlemiseks pikk aeg.»
«Oleme teie vana sviidi teie jaoks vabaks jätnud,» teatas ametnik. «Me teadsime, et sooviksite seda. Mary on seda puhtana ja teie jaoks valmis hoidnud sestsaadik, kui lahkusite.»
«See oli kena teist, Ferdinand.»
«Te pole peaaegu üldse muutunud,» märkis Ferdinand. «Ainult see habe. Tundsin teid ära samal hetkel, kui ümber pöörasin ja teid nägin.»
«Habe ja rõivad,» ütles Sutton. «Rõivad on üsna viletsad.»
«Ma ei usu, et teil pagasit oleks, härra Sutton,» lausus Ferdinand.
«Ei ole.»
«Siis ehk hommikusöök. Me pakume endiselt hommikusööki.»
Sutton kõhkles, taibates äkki, et on näljane. Ja jäi hetkeks mõtlema, kuidas võiks toit ta maole mõjuda.
«Võiksin sirmi leida,» pakkus Ferdinand.
Sutton raputas pead. «Ei. Ma parem pesen ennast ja ajan habeme ära. Saada mulle hommikusöök ja vahetusrõivad üles.»
«Ehk munaputru. Teile meeldis alati hommikueineks munaputru süüa.»
«Kõlab hästi,» sõnas Sutton.
Ta pöördus aeglaselt leti juurest eemale ja kõndis lifti. Ta oli juba ust sulgemas, kui üks hääl hõikas:
«Üks hetk, palun.»
Läbi vestibüüli jooksis üks tüdruk… sihvakas, pikajalgne ja vaskpunaste juustega. Ta lipsas lifti ja surus selja vastu seina.
«Suur tänu,» ütles ta. «Väga suur tänu, et ootasite.»
Sutton nägi, et neiu nahk oli magnooliavalge ja silmad graniithallid, sügavate varjudega nende sees.
Sutton sulges tasakesi ukse.
«Ootasin hea meelega,» ütles ta.
Tüdruku huuled tõmbusid õige natuke muigele ja Sutton lausus: «Ma ei armasta kingi. Need tekitavad krampe.»
Ta vajutas ägedalt nuppu ja lift kargas ülespoole. Tuled märkisid korruseid.
Sutton peatas kabiini. «See on minu korrus,» teatas ta.
Ta avas ukse ja oli juba pooleldi väljas, kui tüdruk teda kõnetas.
«Härra.»
«Jah, mis on?»
«Ma ei kavatsenud naerda. Tõesti-tõesti ei kavatsenud.»
«Teil oli õigus naerda,» märkis Sutton ja pani ukse enda järel kinni.
Ta seisatas hetkeks, lõdvestades äkilist pinget, mis haaras ta pihku nagu võimas rusikas.
Ettevaatust, ütles ta endale. Võta seda rahulikult, poiss. Sa oled viimaks kodus. See on koht, mida sa unes nägid. Kõigest mõni uks edasi ja sa oled lõpuks kodus. Sa sirutad käe, pöörad uksenuppu, tõukad ukse lahti ja kõik ongi seal… just nagu sa mäletasid. Lemmiktugitool, elav seinamaaling, väike purskkaev Veenuse
