Sest see vennike seal kosmodroomil oli valetanud. Ja hotellid ei hoia tubasid kakskümmend aastat ootamas.
Siin on midagi valesti. Ma ei tea, mis, aga midagi on. Miski on hirmus valesti.
Ta astus aeglase sammu… ja siis järgmise, võideldes pingega, neelatades kurku kerkinud ärevuse kuivusest.
Ühel maalingutest, mäletas ta, oli metsaojake ja puude otsas vilksatasid linnud. Ja kõige ootamatumal hetkel hakkas üks lindudest laulma, tavaliselt koidikul või päikeseloojangul. Ja vesi vulises õnnelikku laulukest, mida võis oma tugitoolis istudes tundide viisi kuulata.
Ta märkas, et oli jooksma hakanud, ega püüdnudki peatuda.
Sõrmed haarasid uksenupust ja pöörasid seda. Tuba oli seal… lemmiktugitool, ojakese vulin, näkineidude pladistamine…
Ta tabas ohupahvaku, kui oli üle läve astunud, ning üritas ümber pöörata ja põgeneda, kuid oli liiga hilja. Ta tundis, et keha kägardub ettepoole, et põrandale prantsatada.
«Johnny!» karjatas ta ja see karje mulises ta kõris. «Johnny!»
Tema ajus sosistas vastuseks üks hääl. «Kõik on korras, Ash. Oleme nüüd lukus.»
Siis tuli pimedus.
IV
Toas oli keegi ja Sutton hoidis silmad suletuna ja hingamise aeglasena.
Toas oli keegi, kes vaikselt ringi kõndis. Nüüd seisatas akna all, et välja vaadata, astus kamina juurde, et metsaojakese maalingut silmitseda. Ja toa vaikuses kuulis Sutton maalitud ojakese naervat vulinat purskkaevu pladina taustal, kuulis vaikseid linnuhääli, mis tuli maalitud puudelt, kujutles, et isegi sealt eemalt, kus ta lamas, võib ta haista metsakõdu ning ojakese ääres kasvava sambla jahedat niisket lõhna.
See isik kõndis üle toa tagasi ja istus tugitooli. Ta vilistas peaaegu kuuldamatult mingit viisikest. Naljakat väikest lõbusat viisikest, mida Sutton polnud varem kuulnud.
Keegi lõi mu rivist välja, ütles Sutton endale. Muutis kõigepealt teadvusetuks mingi gaasi või pulbriga, siis võttis koost lahti ja tegi pärast jälle korda. Paistab, et mäletan midagi… udust ja kauget. Tuled, mis hõõgusid ja sonkisid mu ajus. Ja ma oleksin võinud nende vastu võidelda, kuid teadsin, et sellest pole kasu. Ja pealegi oleksid nad tervitanud kõike, mida leidsid. Ta kallistas ennast mõttes rahulolevalt. Jah, nad oleksid tervitanud kõike, mida oleksid mu ajust välja nuuskinud.
Kuid nad leidsid kõik, mis sealt leida oli, ja lahkusid. Nad jätsid siia kellegi mind valvama, kes on endiselt toas.
Ta võpatas voodil ja avas silmad, avas need aeglaselt, hoidis klaasistunud ja ainult osaliselt fookuses.
Mees tõusis tugitoolist ja Sutton nägi, et too on rõivastatud üleni valgesse. Ta kõndis üle toa ja kummardus voodi kohale.
«Kas nüüd on korras?» küsis ta.
Sutton tõstis käe ja tõmbas sellega jahmunult üle näo.
«Jah,» vastas ta. «Jah, arvan küll.»
«Te minestasite,» ütles mees.
«Sõin vist midagi halba,» pakkus Sutton.
Mees raputas pead. «Tõenäoliselt teie reis. See pidi olema väga karm.»
«Jah,» nõustus Sutton. «Karm.»
Lase edasi, mõtles ta. Lase edasi ja küsi veel. Sellised on su juhtnöörid. Taba mind, kuni olen uimane, pumpa tühjaks nagu kaevu. Lase edasi, esita küsimusi ja teeni ära oma räpane raha.
Kuid ta eksis.
Mees ajas ennast sirgu.
«Mõtlen, et teiega saab kõik korda,» sõnas ta. «Kui mitte, helistage mulle. Mu kaart on kaminasimsil.»
«Tänan, doktor,» ütles Sutton.
Ta vaatas, kuidas mees toast lahkub, ootas, kuni kuulis ukse sulgumise lõksatust, ja ajas end siis voodis istukile. Tema rõivad vedelesid keset põrandat hunnikus. Tema mapp? Jah, seal see oli, lebas tugitoolis. Kahtlemata läbi puistatud, arvatavasti fotokoopiad tehtud.
Rohkem kui tõenäoliselt on igal pool ka «lutikad». Terves toas. Kõrvad kuulavad ja silmad jälgivad.
Aga kes siin tegutseb? küsis ta endalt.
Mitte keegi ei teadnud, et ta tagasi tuleb. Mitte keegi poleks saanud teada. Isegi mitte Adams. Polnud mingit võimalust teada saada. Polnud mingit võimalust, et ta oleks lasknud neil teada saada.
Naljakas.
Naljakas, kuidas Davis kosmodroomil oli tema nime ära tundnud ja selle varjamiseks valetanud.
Naljakas, kuidas Ferdinand teeskles, et tema sviiti oli kõik need kakskümmend aastat tema jaoks hoitud.
Ka see on naljakas, kuidas Ferdinand oli ümber pööranud ja rääkima hakanud, nagu oleks kakskümmend aastat tühiasi.
Organiseeritud, ütles Sutton. Käivitus nagu releesüsteem. Üles seatud ja mind ootamas.
Aga miks oleks keegi pidanud ootama? Mitte keegi ei teadnud, millal ta tagasi tuleb. Või kas üldse tuleb.
Ja isegi kui keegi teadis, milleks siis nii palju sekeldamist?
Sest nad ei saanud teada, mõtles ta… nad ei saanud teada asjast, mis mul on, nad ei osanud isegi arvata. Isegi kui nad teadsid, et ma tagasi tulen, kui uskumatu see ka poleks, siis oleks isegi see miljon korda usutavam kui see, et nad võiksid teada mu tuleku tõelist põhjust.
Ja kui teaksid, ütles ta, ei usuks nad seda.
Tema silmad leidsid tugitoolis lebava mapi ja jäid seda vahtima.
Ja kui teaksid, ütles ta jälle, ei usuks nad seda.
Kui nad laeva üle vaatavad, siis on nad muidugi mõnevõrra imestunud. See võiks praegu juhtunut mingil määral selgitada. Kuid neil polnud aega laeva üle vaadata. Nad ei oodanud minutitki. Nad valetasid mulle ja tegelesid minuga samast hetkest peale, kui maandusin.
Davis lükkas mu teleporti ja krabas oma vidifoni nagu hull. Ja Ferdinand teadis, et olen tulemas, ta teadis, et näeb mind, kui ümber pöörab. Ja tüdruk – see graniithallide silmadega tüdruk?
Sutton tõusis üles ja ringutas. Kõigepealt vann ja habemeajamine, ütles ta endale. Ja siis mõned rõivad ja hommikusöök. Vidikõne või paar.
Ära käitu, nagu oleksid närvis, hoiatas ta ennast. Käitu loomulikult. Noki nina. Räägi iseendaga. Pigista vistrikku. Süga selga vastu uksepiita. Käitu, nagu arvaksid, et oled üksi.
Aga ole ettevaatlik.
Keegi jälgib sind.
Конец
