img_img_5749af08-b3b9-5f14-8f2d-2ed6c22269d5.jpg" alt=""/>
Delia Owens
Kus laulavad langustid
Inglise keelest tõlkinud Bibi Raid
Originaal:
Where the Crawdads Sing
by Delia Owens
G. P. Putnam’s Sons
Copyright © 2018 by Delia Owens
All rights reserved including the right of reproduction in whole or in part in any form. This edition published by arrangement with G. P. Putnam’s Sons, an imprint of Penguin Publishing Group, a division of Penguin Random House LLC.
Tõlge eesti keelde © Bibi Raid ja Rahva Raamat 2019
Toimetaja René Tendermann
Luuletused tõlkis Peep Ilmet
Kaanekujundaja Na Kim
Kaanefotod Andrew Geiger;
John & Lisa Merrill / Getty Images
Kaane töötlus Jan Garshnek
E-raamat OÜ Flagella
ISBN (trükis) 978-9949-693-31-3
ISBN (e-pub) 978-9949-693-32-0
Amandale, Margaretile ja Barbarale
Kui poleks
teid iial näinud ma,
siis tundnud poleks ka.
Aga ma nägin
ma tundsin
ma armastasin,
igavesti.
Proloog
1969
Padur ei ole soo. Padur on valgusruum, kus hein kasvab vees ja vesi valgub üheks taevaga. Aeglaselt liikuvad ojad uitavad uniselt mere poole, kandes päikest endaga kaasa, ning pikajalgsed linnud tõusevad tuhandete lumehanede kisa peale õhku, tehes seda ootamatu graatsilisusega – nagu ei oleks neid lendama loodud.
Siin-seal muutub padur aga madalate mülgastega sooks, mis peidab end rõskete metsade rüpes. Soovesi on liikumatu ja tume, see on neelanud kogu valguse oma mudasesse kurku. Isegi öise eluviisiga loomad omandavad selles hämaras peidupaigas päevased kombed. Siin on muidugi helisid, kuid võrreldes paduraga on soo vaikne paik, sest kõdunemine on rakupõhine töö. Elu laguneb ja lehkab ja saab tagasi mädanenud kõduks; surma nukrast mülkast sigineb uus elu.
30. oktoobri hommikul 1969. aastal lebas Chase Andrewsi surnukeha soos, mis oleks selle vaikselt, rutiinselt endasse neelanud. Selle igaveseks peitnud. Soo teab surmast kõike ega näe selles tingimata tragöödiat, kindlasti mitte pattu. Kuid sel hommikul sõitsid kaks linnapoissi jalgratastega vana tuletõrjetorni juurde ning märkasid selle kolmandalt korruselt Chase Andrewsi teksatagi.
1.
Ema
1952
Augustikuumus kõrvetas hommikuõhku, padura niiske hingus kattis tammed ja männid uduga. Saabalpalmide väikesed salud seisid ebatavaliselt tardununa, ainsaks liikumiseks laguunilt lendu tõusva haigru aeglased tiivalöögid. Ja siis kuulis Kya, kes oli sellal kõigest kuueaastane, võrkukse plaksatust. Väikesel toolil seisev tüdruk katkestas poti küürimise ja asetas selle kraanikaussi lahjasse seebivette. Nüüd ei olnud kuulda enam midagi peale tema enda hingamise. Keegi oli hütist lahkunud. Kes? Ema küll mitte. Tema ei laseks iial uksel kinni kolksatada.
Aga kui Kya välja verandale jooksis, nägi ta pikas pruunis seelikus ema, lõhikuvoldid pahkluid naksamas, kui ta kõrgetel kontsadel mööda liivast teerada astus. Ümmarguse ninaga kingad olid alligaatorinahka imiteerivast kunstnahast. Need olid tema ainsad linnakingad. Kya tahtis teda hüüda, kuid teadis, et ei tohi isa äratada, seega avas ta ukse ning seisis tellistest ja laudadest laotud trepile. Sealt nägi ta sinist reisikohvrit ema käes. Tavaliselt teadis Kya kutsikale omase veendumusega, et ema tuleb tagasi, kaasas rasvasesse pruuni paberisse pakitud lihatükk või alaspidi rippuva peaga kana. Aga nendele käikudele ei pannud ema iial jalga alligaatorikingi ega võtnud kaasa kohvrit.
Seal, kus jalgrada kohtus teega, vaatas ema alati kodu poole tagasi, üks käsi kõrgele tõstetud, hele peopesa lehvitamas, enne kui keeras teele, mis lookles läbi paduraäärsete metsade, hundinuiadega ääristatud laguunide ja viis võib-olla – kui mõõn lubas – lõpuks välja linna. Aga täna kõndis ta edasi, teesse sõidetud roobastes ebakindlalt vaarudes. Tema pikk kuju ilmus aeg-ajalt metsa hõredamates kohtades nähtavale, kuni polnud paista enam muud, kui valge salli sähvatusi lehtede vahel. Kya jooksis sinna, kust tee jälle täies ulatuses näha oli; kindlasti lehvitab ema sealt, kuid kohale jõudes nägi ta vaid sinise kohvri vilksatust – selle värv metsa taustal nii vale –, kuni seegi silmist kadus. Raskus, mis oli paks ja pehme nagu muda, rõhus ta rinda, kui ta tagasi trepi juurde läks ja sinna ootama istus.
Kya oli viiest lapsest noorim, teised tükk maad vanemad, kuigi hiljem ei suutnud ta enam nende vanuseid meenutada. Nad elasid koos ema ja isaga servamata laudadest hütis, pead-jalad koos nagu küülikud puuris, võrkuksega veranda suuril silmil tammepuude alt välja vahtimas.
Kya vend Jodie, vanuselt talle kõige lähem, ent ikkagi temast seitse aastat vanem, astus majast välja ja seisis tema selja taha. Tal olid Kyaga ühesugused tumedad silmad ja mustad juuksed; ta õpetas tüdrukule linnuhääli, tähtede nimesid, kuidas juhtida paati läbi mõõkheina.
„Ema tuleb tagasi,” ütles ta.
„Mai tia. Tal on gaatorikingad jalas.”
„Ükski ema ei jäta oma lapsi maha. See põle nende moodi.”
„Sa ütlesid, et rebane jättis oma pojad maha.”
„Jah, aga sel rebasel oli jalg puhta puru. Ta oles surnuks nälgind, kui oles püüdnud toita iseend ja oma poegi. Tal oli parem need maha jätta, end ravida, ja siis uuesti poegida, kui teab, et saab nad heasti üles kasvatada. Ema ei ole näljas, ta tuleb tagasi.” Jodie polnud selles üldse nii kindel, kuid ütles seda Kya pärast.
Kurk pitsitamas, sosistas tüdruk: „Aga emal oli see sinine kohver käes, nagu läheks ta kuhugile tähtsasse kohta.”
Hütt asus eemal saabalpalmidest, mis hargnesid laisalt üle liivamadalike rohelise laguunikeeni välja ning sealt edasi üle kogu padura. Miilide kaupa lõikeheina, mis on nii visa, et kasvab ka soolases merevees, siin-seal seltsiliseks vaid üksikud heina seest välja kasvavad puud, mis on nii kõverad, et on võtnud tuule kuju. Teisel pool hütti kasvasid puntidena tammed, kogunedes varjulise müürina lähima laguuni ümber, mille pind oli elu nii täis, et lausa kees. Mere poolt heljus läbi puude soolast õhku ja kajakate hüüdeid.
Siinsete maade asustamine ei olnud 1500ndatest aastatest eriti muutunud. Padurale laiali pillutatud maavalduste suurused ei olnud kuhugi ametlikult
