hambuline rannajoon, mille esimesed maadeuurijad ristisid Atlandi hauaks, sest tugevad hoovused, raevukad tuuled ja madalikud lõhkusid sel tulevasel Põhja-Carolina rannikul laevu nagu pabermütsikesi. Ühe meremehe päevikus seisis: „liikusime piki kallast… kuid ei tähhendanud kuskilt liggipääsu… meid ründas raevune torm… olime sunnitud suunduma avamerele, et kaitsta endid ja laeva, ning meid tõukas tagant tugev hoovus…
Kuna maa oli soine ja padur, läksime taggasi laeva… Hoiatuseks kõikidelle, kes kunagi peaksid pärast meid üritama siiakanti asuda.”
Need, kes korralikku maatükki otsisid, pöördusid siit ära, ning sellest kurikuulsast padurast sai võrk, mis püüdis kinni kireva seltskonna mässulisi meremehi, merehädalisi, võlgnikke ja põgenikke, kes pagesid pakku sõdade, maksude või seaduste eest, mis neile meele järele ei olnud. Need, keda ei tapnud malaaria või keda soo alla ei neelanud, segunesid eri rassidest ja mitmetest kultuuridest metsameeste hõimudega, kellest kõik olid suutelised võtma kirvega maha väikese metsa ja tassima miilide kaupa turjal isahirve.
Nagu jõerahval, olid ka neil kõigil oma piirkonnad, ometi pidid nad alluma üldistele ääremaa seadustele või riskima sellega, et lihtsalt kaovad ühel päeval sohu. Kakssada aastat hiljem liitusid nendega põgenema pääsenud orjad, kes pagesid padura rüppe ning keda hüüti maruunideks, ja vabaks saanud orjad, rahatud ja tagakiusatud, kes tulid vesisele maale, sest neil oli vähe muid valikuid.
See võis ju olla karm maastik, kuid ükski toll sellest polnud kasin. Maapinnale ja vette oli ladestunud kihtide kaupa elu – väänlevad liivakrabid, mudas tuterdavad jõevähid, veelinnud, kalad, krevetid, austrid, rasvased ulukid ja prisked haned. See, kes ei põlanud õhtusöögi nimel ära mudas kraapimist, ei jäänud iial nälga.
Nüüd oli käes aasta 1952, mis tähendas, et mõne maatüki omandiõigus oli läinud ühe paberiteta eluheidiku käest teise kätte juba neli sajandit järjepanu. Enamik maatükke olid asustatud juba kodusõja eelsest ajast saati. Teised asunikud olid saabunud siia hilisematel aegadel, eriti ilmasõdade aegu, kui mehed tulid sõjast tagasi, taskud tühjad ja hing katki. Padur ei vangistanud neid, vaid määratles neid ning, nagu iga pühitsetud maatükk, hoidis nende saladused sügaval oma põues. Keegi ei hoolinud, et nad maa endale võtsid, sest keegi teine seda ei tahtnud. See polnud ju muud kui tühermaa ja soo.
Padura elanikud pruulisid ise oma viski ja oma seadused – need ei olnud sellised, mis oleksid põletatud kivitahvlile või üles tähendatud paberitele, need olid sügavamad, talletunud otse geenidesse. Ürgsed ja loomulikud nagu oleksid need koorunud kullide ja tuvide munadest. Nurka aetuna, meeleheitel ja teistest ära lõigatuna pöördub inimene tagasi nende instinktide juurde, mis on suunatud vaid ellujäämisele. Lihtne ja aus. Need geenid jäävad alati peale, sest neid antakse ühelt põlvkonnalt teisele sagedamini kui leebemaid geene. Asi pole kõlbelisuses, vaid lihtsas matemaatikas. Tuvid kaklevad omavahel sama sagedasti kui kullid.
Ema ei tulnud sel päeval tagasi. Keegi ei rääkinud sellest. Kõige vähem isa. Kala ja viina järele haisedes kolistas ta potikaantega. „Mäs söögiks on?”
Pilgud põrandale pööratud, kehitasid õed-vennad õlgu. Isa vandus hirmsasti ja astus siis liibates majast välja, tagasi metsa. Ennegi oli tülisid ette tulnud; ema oli paaril korral isegi ära läinud, kuid ta tuli alati tagasi, haarates kaissu esimese ette juhtuva lapse.
Kaks vanemat õde valmistasid punastest ubadest ja maisikoogist õhtusöögi, kuid keegi ei istunud laua taha seda sööma, nagu oleks tehtud koos emaga. Kõik võtsid endale potist ube, tõstsid maisikoogi ubadele otsa ja läksid seda sööma kuhugi mujale, kas oma magamismattidele või kulunud diivanile.
Kya ei suutnud süüa. Ta istus verandatrepil, pilk jalgrajale pööratud. Ta oli oma vanuse kohta pikk, kõhn nagu luukere, tumedaks päevitunud naha ja sirgete juustega, mis olid mustad ja paksud nagu varesetiivad.
Pimedus tegi viimaks tema vahile lõpu. Konnade krooksumine summutab peagi kõik sammud; ometi lamas ta oma verandavoodil ja kuulatas. Alles selsamal hommikul oli ta ärganud raudpannil säriseva seapeki praksumise ja puupliidi ahjus valmivate kuklite lõhna peale. Tunkesid selga tõmmates oli ta kööki kiirustanud, et taldrikud ja kahvlid valmis sättida. Mardikad maisijahust välja noppida. Enamikul hommikutel kallistas ema teda, ise laialt naeratades – „Tere hommikust, mu eriline lapsuke!” –, ning kahekesi askeldasid nad köögis ringi, otsekui sooritaksid ammu selgeks õpitud tantsusamme. Vahel laulis ema rahvalaule või luges salmikesi: „See väike põssa läks turule”. Või haaras Kya endaga jitterbug’i tantsima, nende jalad vineerist põrandat tagumas, kuni patareiga raadiost tulev muusika järjest vaiksemaks jäi, kõlades lõpuks nii, nagu mängiks see kuskil vaadipõhjas. Teistel hommikutel rääkis ema täiskasvanuasjadest, mida Kya ei mõistnud, aga leidis, et küllap on vaja ema sõnadel kuhugi minna, seega imes ta need läbi naha endale sisse, sellal kui ahju puid juurde pani. Noogutades, nagu mõistaks.
Siis järgnes sagin, et kõik saaksid äratatud ja söödud. Isa polnud. Tal oli kaks seadet: vaikiv või karjuv. Nii et sellest polnud midagi, kui ta hommikusöögi maha magas või üldse ööseks koju ei tulnud.
Aga sel hommikul oli ema olnud vaikne; ta naeratus oli kadunud, silmad punased. Ta oli endale valge rätiku madalale lauba ümber sidunud nagu piraadil, kuid verevalumi lillad ja kollased servad piilusid ikkagi selle alt välja. Kohe pärast hommikusööki, veel enne, kui nõud pestud said, oli ema ladunud kohvrisse mõned isiklikud asjad ja teed mööda minema kõndinud.
Järgmisel hommikul võttis Kya trepil jälle oma koha sisse, tumedad silmad teerada puurimas nagu rongi ootav tunnel. Eemal oli padur looritatud uttu, mis rippus nii madalal, et selle pilvjas pepu istus otse mudasel pinnasel. Paljajalgne Kya trummeldas varvastega, keerutas maipõrnikatele rohukõrsi, kuid üks kuueaastane ei suuda pikalt vakka istuda ja peagi uitas ta mõõnarannale, varbad mudas lirtsumas. Veepiiril kükitades vaatas ta, kuidas karpkalad päikeselaikude ja varjude vahel ringi sööstsid.
Jodie hüüdis teda palmide juurest. Kya vahtis teda; võib-olla on poisil uudiseid. Aga kui vend endale läbi torkivate palmilehtede teed tegi, teadis tüdruk selle järgi, kuidas teine liikus, nii vabalt, et ema pole koju tulnud.
„Tahad mängime avastajaid?” küsis poiss.
„Sa ütlesid, et sa oled liiga suur, et avastajaid mängida.”
„Äh, ma lihtsalt ütlesin nii. Selleks põle kunagi liiga suur. Teeme võidu!”
Nad kihutasid üle mõõnaranna, siis läbi metsa mere poole. Tüdruk kilkas, kui vend temast ette rebis, ja naeris, kuni nad jõudsid suure tammepuuni, mis ajas oma hiiglaslikke oksi üle liiva. Jodie ja nende vanem vend Murph olid naelutanud puu okste külge mõned lauad, tehes tammest vahitorni ja puukindluse. Nüüd oli suur osa sellest sisse langenud, lauad ripnesid roostes naelade küljes.
Kui Kyal üldse kaasa mängida lasti, pidi tema alati kehastama orjatüdrukut, kes vendadele ema pannilt näpatud sooje kukleid ette kandis.
Aga täna ütles Jodie: „Sina võid kapten olla.”
Kya tõstis ründevalmilt parema käe. „Valu ispaanlastele!” Nad murdsid endale okstest mõõgad ja tormasid raginal läbi põldmurakapõõsaste, vaenlase peale karjudes ja mõõkadega suskides.
Siis – sest kujutlusmaailmad olid kerged tulema ja minema – kõndis ta samblase puurondi juurde ja istus. Vend tuli vaikselt ta kõrvale. Ta tahtis midagi öelda, et Kya mõtteid emalt kõrvale viia, kuid sõnu ei tulnud, ja nii vaatasid nad lihtsalt vesilutikate ujuvaid varje.
Hiljem läks Kya tagasi verandatrepile
