Jodie
1952
Järgmise paari nädala jooksul pärast ema lahkumist triivisid minema ka Kya vanim vend ja kaks õde, otsekui ema eeskuju järgides. Nad olid talunud isa näost punetavaid raevuhooge, mis algasid karjumisega, kuid millest said peagi rusikalöögid või tagantkäehoobid, kuni nad ükshaaval kadusid. Nad olid niikuinii peaaegu täiskasvanud. Ja hiljem, nagu Kya nende vanused unustas, ei suutnud ta enam meenutada ka nende pärisnimesid, ainult seda, et neid kutsuti Missyks, Murphiks ja Mandyks. Oma verandamadratsilt leidis Kya väikese kuhja sokke, mille õed olid talle jätnud.
Sel hommikul, kui ainsana oli veel alles vaid Jodie, ärkas Kya hommikusöögi kilina-kolina ja kuuma rasva sisina peale. Ta kihutas kööki, arvates, et ema on koju tulnud ja praeb maisikrõbedikke või teeb maisipannkooke. Aga köögis oli Jodie, kes seisis puupliidi ääres ja segas putru. Kya naeratas, et oma pettumust varjata, ning vend patsutas tema pealage, talle vaikselt märku andes, et ta tasa oleks: kui nad isa ei ärata, saavad nad omaette süüa. Jodie ei teadnud, kuidas kukleid küpsetada, ja peekonit neil ei olnud, seega tegi ta maisijahust körti ja searasvas munaputru ning nad istusid kahekesi laua taga, vaikselt pilke ja naeratusi vahetades.
Nad pesid kiiruga nõud ja jooksid siis uksest välja padura poole, poiss ees, tüdruk järel. Aga just sel hetkel hüüdis neid isa ja liipas nende poole. Tema võimatult kõhn keha näis kehvast gravitatsioonist kõikuvat. Ta purihambad olid sama kollased kui vana koera kihvad.
Kya vaatas üles Jodie poole. „Me võiksime ää joosta. End sellesse samblasesse kohta ära peita.”
„Põle midagi. Kõik saab korda,” vastas vend.
Hiljem, loojangu aegu, leidis Jodie Kya rannast mere poole vahtimast. Kui ta tüdruku kõrvale astus, ei vaadanud too tema poole, vaid hoidis pilgu loksuvatel lainetel. Aga selle järgi, kuidas poiss rääkis, teadis ta ikkagi, et isa oli teda näkku löönud.
„Ma pian ää minema, Kya. Ei saa enam siin elada.”
Tüdruk oleks äärepealt tema poole pööranud, kuid ei teinud seda. Tahtis anuda, et poiss teda isaga üksi ei jätaks, aga sõnad takerdusid kurku.
„Kui sa piisavalt vanaks saad, mõistad,” ütles vend. Kya tahtis talle karjuda, et ta võib küll olla väike, aga ta pole rumal. Ta teadis, et isa oli põhjus, miks nad kõik ära läksid; aru ei saanud ta ainult sellest, miks keegi teda kaasa ei võtnud. Ka ta ise oli lahkumise peale mõelnud, aga tal polnud kuhugi minna ja bussiraha polnud tal samuti.
„Kya, ole ettevaatlik, kuuled? Kui keegi siia tuleb, ää majja mine. Sealt saavad nad su kätte. Jookse sügavale padurale ja peida end võssa. Kata oma jäljed; ma näitasin sulle, kuda seda teha. Ja isa eest võid ka pakku pugeda.” Kui tüdruk ikka midagi ei öelnud, jättis poiss hüvasti ja suundus üle ranna metsa poole. Vahetult enne seda, kui ta puude vahele astus, pööras tüdruk viimaks ringi ja vaatas, kuidas teine silmist kaob.
„See väike põssa jäi koju,” ütles ta lainetele.
Tardumusest ärganud, jooksis ta hütti. Hüüdis tubade poole venna nime, kuid Jodie asjad olid juba läinud, tema põrandale tehtud ase paljas.
Tüdruk vajus venna madratsile, vaatas, kuidas selle päeva viimased riismed mööda seina alla libisevad. Valgus viivitas veel hetkeks pärast päikese loojumist, nagu ikka, ning osa sellest kogunes laikudena tuppa, nii et üheks põgusaks hetkeks said mühklikud asemed ja vanade rõivaste kuhjad rohkem kuju ja värvi kui väljas seisvad puud.
Pitsitav nälg – nii tavaline asi – üllatas teda. Ta kõndis kööki ja jäi uksele seisma. Kogu ta elu oli see ruum olnud küpsevast saiast, keevatest aedubadest või podisevast kalahautisest soe. Nüüd oli see kopitanud, vaikne ja pime. „Kes süüa tegema akkab?” küsis ta valju häälega. Sama hästi oleks võinud küsida, kes tantsima hakkab.
Ta süütas küünla ja segas ahjus kuuma tuhka, lisas sellele hakatust. Pumpas sepalõõtsa, kuni tõusis leek, ning pani siis puid juurde. Frigidaire’i külmik oli neil kapi asemel, sest hüti lähedale elektrit ei tulnud. Et kapp hallitama ei läheks, hoidis kärbsepiits ust püsivalt praokil. Ometi kasvasid kõikides süvendites rohekasmustad hallitushaarmed.
Toidujääke välja võttes ütles ta: „Keeran putru õlis ja soojendan üles,” mida ta siis tegigi ja sõi otse potist, ise aknast vaadates, ega isa kusagilt paista. Aga teda ei tulnud.
Kui kasvava kuu valgus viimaks hüti peale langes, puges ta oma verandavoodisse – põrandal seisvale mühklikule madratsile, mida kattis väikeste siniste roosidega pärisvoodilina, mille ema oli tänavamüügilt ostnud –, esimest korda elus öösel täiesti üksi.
Alguses istus ta mõne minuti voodis ja piilus läbi verandavõrgu. Kuulatas, kas metsast kostab samme. Ta tundis kõikide puude kujusid, ometi näisid mõned neist ühest kohast teise sööstvat, koos kuuga liikuvat. Hetkeks jäi ta hirmust nii kangeks, et ei suutnud neelatagi, kuid nagu käsu peale täitus öö talle tuttava konnakrooksumise ja ritsikalauluga. See pakkus suuremat lohutust kui kolm pimedat lihanoaga hiirt1. Pimedusel oli magus lõhn, mullane hingus konnadest ja salamandritest, kes olid elanud üle veel ühe kuumusest lehkava päeva. Padur mässis end madala udu sisse ja Kya magas.
Isa ei tulnud kolm päeva ja Kya keetis hommikusöögiks, lõunaks ja õhtuks ema aiast leitud naeripealseid. Ta läks kanakuudi juurde mune otsima, kuid kuut oli tühi. Ei ühtki kana ega muna.
„Kanapasad! Te olete ühed kanapasad!” Ta oli ema lahkumisest saati plaaninud hakata kanade eest hoolitsema, kuid polnud suurt midagi teinud. Nüüd oli see kirev kamp plehku pannud ja loksus kaugel puude vahel. Ta peab neile maisiteri puistama, et näha, kas tal õnnestub linde kodule lähemal hoida.
Neljanda päeva õhtul ilmus isa välja, pudel ühes, ning vajus siruli voodisse.
Järgmisel hommikul kööki astudes hüüatas ta: „Kuhu kõik saand on?”
„Mai tia,” vastas Kya isa pilku vältides.
„Sai tia rohkemat kui üits krants. Sama kasutu kui orika nisad.”
Kya lipsas vaikselt verandauksest välja, aga rannal kõndides ja rannakarpe otsides tundis ta korraga suitsu lõhna, tõstis pilgu ja nägi hüti poolt tõusmas suitsusammast. Ta pistis nii kiiresti jooksu, kui suutis, murdis läbi võsa ja nägi aias pragisemas lõket. Isa loopis selle leekidesse ema maale, kleite ja raamatuid.
„Ei!” karjatas Kya. Isa ei vaadanud tema poole, vaid heitis lõkkesse vana patareidel töötava raadio. Tüdruku nägu ja käsivarred kuumasid, kui ta maalide järele küünitas, ent leegid hoidsid teda tagasi.
Ta kiirustas hüti juurde, et isa ei saaks rohkemate asjade järele minna, ning vaatas talle trotslikult otsa. Isa tõstis tema poole hoobiks käe, kuid tüdruk ei andnud järele. Korraga pööras isa ringi ja liipas eemale paadi poole.
Kya vajus trepile, vaadates, kuidas ema padurast maalitud akvarellid tules tuhaks põlevad. Ta istus seal kuni päikeseloojanguni, kuni kõik nööbid hõõgusid nagu söed ja mälestused emaga tantsitud jitterbug’ist leekidesse sulasid.
Järgmise paari päeva jooksul õppis Kya teiste vigadest, ja võib-olla kõige enam just karpkaladelt, kuidas isaga koos elada. Hoia eemale, ära lase tal end näha, söösta päikeselaigust varjudesse. Ta oli ärkvel ja majast läinud enne, kui isa tõusis, elas metsas ja vees
