uhkust tunda. Tema iganädalane invaliidsuspension nende ainuke sissetulek. Nädal pärast Jodie lahkumist seisis Frigadier tühjana ja naerid olid peaaegu otsas. Kui Kya sel esmaspäeva hommikul kööki astus, osutas isa kokku kärtsutatud dollarilisele rahatähele ja müntidele köögilaual.
„Selle eest siin saad nädalaks söögikraami. Tasuta lõunaid äi ole,” ütles ta. „Kõigel on miski hind külges ja selle raha eest piad majapidamise korras hoidma, küttepuid koguma ja pesu pesema.”
Esimest korda elus kõndis Kya üksinda Barkley Cove’i linnakese poole, et toiduaineid osta – see väike põssa läks turule. Ta rühkis neli pikka miili läbi paksu liiva ja musta muda, kuni tema ees sätendas laht, mille kaldal linnake asus.
Barkley Cove’i ümbritsesid lamminiidud, mille soolane sombune vesi segunes ookeani omaga, kui see tõusu ajal teisel pool Main Streeti jõudu kogus. Koos eraldasid padur ja meri linnakese ülejäänud maailmast, selle ainsaks ühenduseks välismaailmaga üherealine maantee, mis liipas linna sisse üle pragunenud betooni ja löökaukude.
Tänavaid oli kaks: Main Street oma poeriviga kulges promenaadina mööda ookeanirannikut; Piggly Wiggly toidukaubad ühes, Western Auto teises otsas, keskel einela. Nende vahel Kressi odavpood, Penney’s (vaid kataloogist tellimiseks), Parkeri pagarikoda ja Buster Browni kingapood. Piggly kõrval asus Dog-Gone’i õllesaal, kus pakuti praetud viinereid, teravat tšillirooga ja frititud krevette, mida serveeriti paberist paatides. Lapsed ja naised seal ei käinud, sest seda ei peetud paslikuks, aga õllesaali seina oli lõigatud aken, kust sai toitu kaasa osta, seega said nad tellida hot dog’e ja Nehi koolat otse tänavalt. Värvilised ei tohtinud kasutada ei ust ega akent.
Teine tänav, Broad Street, viis maanteelt otse ookeani ja Main Streeti poole, kus see ka lõppes. Nii et ainus linna ristmik asus Main Streeti, Broad Streeti ja Atlandi ookeani ristumispaigas. Poed ja ärid ei asunud üksteise küljes, nagu enamikus linnades, neid eraldasid väiksed tühjad krundid, kus vohasid liivhein ja saabalpalmid, nagu oleks padur üleöö lähemale nihkunud. Enam kui kakssada aastat olid vinged soolased tuuled seedripuust sindlitega hooneid piitsutanud, muutes need roostevärviliseks, ning aknaraamid, mis olid suuremalt osalt värvitud valgeks või siniseks, koorusid ja pragunesid. Enamjaolt paistis linnake olevat väsinud loodusjõududega vaidlemisest ja lihtsalt alla andnud.
Linna kai, drapeeritud narma kulunud köite ja seal alatasa valves seisvate vanade pelikanidega, ulatus väikesesse lahte, mille vesi, kui see oli rahulik, peegeldas krevetilaevade punaseid ja kollaseid toone. Pindamata teed, mida ääristasid väikesed seedrilaudadest majad, vonklesid mõlemal pool poerivi ümber puude, ümber laguunide ja mööda ookeanikallast. Barkley Cove oli vaat et selle sõna kõige otsesemas mõttes seisva veega linn, mille osad olid siia-sinna suudmelahe ja pilliroo keskele laiali pillutud nagu haigru pesad tuules.
Paljajalgne, seljas liiga lühikesed tunked, seisis Kya seal, kus padurast väljuv rada teega ristus. Ta hammustas huulde, tahtis koju tagasi joosta. Ta ei osanud mõeldagi, mida inimestele ütlema peaks; kuidas ostmiseks antud rahast aru saada. Aga nälg on edasiviiv jõud, seega astus ta Main Streetile ja kõndis, pea maas, Piggly Wiggly poole, mööda lagunevat kõnniteed, mis siin-seal heinatuttide vahelt veel välja paistis. Odavpoe juurde jõudes kuulis ta enda selja taga hääli ja hüppas kõrvale, enne kui kolm poissi, temast mõni aasta vanemad, ratastel mööda tuhisesid. Kõige ees sõitev poiss vaatas üle õla tema poole, nende vaevu ära hoitud kokkupõrke üle naerdes, ja oleks siis sõitnud äärepealt otsa poest välja astuvale naisele.
„CHASE ANDREWS, tule jalamaid siia tagasi! Kõik teie kolm!” Poisid väntasid veel mõne jardi, siis mõtlesid ringi ja läksid tagasi naise, preili Pansy Price’i juurde, kes müüs poes kangaid ja jagas oma kundedele lahkesti ka isiklikke seisukohti. Kunagi oli naise perekonnale kuulunud suurim talu padura servas ja ehkki nad olid sunnitud selle juba ammu ära müüma, ei olnud ta minetanud oma peene maaomaniku rolli. Mis polnud kerge, kui elad tillukeses korteris einelaua kohal. Preili Pansy kandis tavaliselt turbanikujulisi siidist kübaraid ja sel hommikul oli tema peakate roosa, mis tõstis eriti esile ta punase huulepulga ja ruužilaigud põskedel.
Ta pragas poistega. „Räägiksin sellest hea meelega teie kõigi emadele. Või veel parem, isadele. Kihutate niimoodi kõnniteel, et oleks mulle äärepealt otsa sõitnud. Mis sul enda kaitseks öelda on, Chase?”
Temal oli kõige uhkem ratas – punane sadul ja kroomitud kõrge lenkstang. „Palun andke andeks, preili Pansy, me ei näind teid, sest see tüdruk seal jäi ette.” Tõmmu, tumedapäine Chase osutas Kyale, kes oli eemale astunud ja seisis nüüd pooleldi mürdipõõsas.
„Tema las olla. Te ei saa ajada omi patte kellegi teise, isegi mitte soorämpsu kaela. Nüüd, poisid, peate oma tegude lunastamiseks miskit head tegema. Näete, seal on preili Arial koos oma poekottidega, minge aidake tal need autokasti kanda. Ja pange särgisabad püksi.”
„Jah, proua,” ütlesid poisid, kui väntasid preili Ariali poole, kes oli neid kõiki teises klassis õpetanud.
Kya teadis, et tumedapäise poisi vanematele kuulus Western Auto pood, mis oligi põhjuseks, miks temal oli kõige moekam jalgratas. Ta oli näinud poissi veoautost suuri kaubakaste maha laadimas, seda tühjaks tegemas, kuid polnud iial tema ega nende teistega sõnagi vahetanud.
Ta ootas mõne minuti ja astus siis, pea taas langetatud, toidupoe poole. Piggly Wigglyses sees uuris Kya maisijahuvalikut ja valis välja naelase koti jämedat kollast jahu, kuna selle kohal rippus punane silt – nädala eripakkumine. Nagu ema oli teda õpetanud. Ta passis riiulite vahel, kuni kassa juures polnud enam ühtegi teist ostjat, astus siis ligi ja pööras end kassapidaja, proua Singletary poole, kes küsis: „Kus siis su ema on?” Proua Singletary juuksed olid lühikesed, tihedalt lokkis ja värvitud sama lillaks kui iiris päikesevalguses.
„Teeb kodutöid, proua.”
„Noh, aga sul maisi jaoks raha on või ei?”
„On küll.” Teadmata, kuidas täpset summat kokku lugeda, pani ta letile terve dollari.
Proua Singletary mõtles, kas laps üldse teeb müntidel vahet, nii et kui ta vahetusraha Kya välja sirutatud peopessa asetas, luges ta selle aeglaselt kokku: „Kakskümmend viis, viiskümmend, kuuskümmend, seitsekümmend, kaheksakümmend, kaheksakümmend viis ja kolm penni. Sest maisijahu maksab kaksteist senti.”
Kyal läks hirmust süda pahaks. Kas ta peaks midagi vastu loendama? Ta vahtis müntide mõistatust oma peopesas.
Proua Singletary näis leebuvat. „Olgu siis. Hakka nüüd astuma.”
Kya põgenes poest ja kõndis nii kiiresti, kui suutis, läbi padura lookleva raja poole. Ema oli teda mitmel korral manitsenud: „Ära iial linnas jookse, muidu arvavad inimesed, et sa oled midagi varastanud.” Aga niipea, kui Kya liivasele rajale jõudis, jooksis ta oma head pool miili. Ülejäänud maa tegi ta kiirkõndi.
Tagasi kodus, uskudes, et oskab maisijahust putru teha, kallas ta selle keevasse vette, nagu ema oli teinud, kuid maisijahu tõmbus kokku üheks suureks palliks, mis kõrbes potipõhja kinni ja jäi seest tooreks. See oli nii sitke, et ta sai süüa vaid mõned suutäied, seega otsis ta aia uuesti läbi ja leidis kuldvitsa vahelt veel mõned naeripealsed. Siis keetis ta need ära ja pistis kõik nahka, keeduvett peale lürpides.
Mõne päevaga sai talle selgeks, kuidas maisijahust putru keeta, ehkki see tõmbus alati veidi klimpi, ükskõik kui palju ta putru ka segas. Järgmisel nädalal ostis ta mõned seljakondid – punase sildiga tähistatud – ja keetis need koos maisijahu ja lehtkapsaga pudruks, millel polnud hädagi.
Pesu
