et midagi sellist võib juhtuda,” ütles šerif.
Nad olid teadnud Chase’i tolle sünnist saadik. Vaadanud, kuidas ta kasvas võluvast lapsest armsaks teismeliseks; jalgpallimeeskonna staarsöötjast ja üle linna mehest oma vanemate poe pärijaks. Ja viimaks nägusaks meheks, kes abiellus linna kauneima tüdrukuga. Nüüd vedeles ta siin üksipäini, vähem väärikas kui mülgas ise. Surma järsk nope oli, nagu alati, tähelepanu endale tõmmanud.
Ed katkestas vaikuse. „Asi on selles, et ma ei saa aru, miks teised abi kutsuma ei jooksnud. Nad tulevad siia alati kambakesi või vähemalt paarikaupa, et siin salamisi ameleda.” Šerif ja arst vahetasid põgusa, kuid teadja noogutuse, mis tähendas, et kuigi Chase oli abielus, võis ta siia tuua ka mõne teise naise. „Astume siit eemale. Vaatame asja veidi kaugemalt,” ütles Ed, kui jalgu tõstis, kõrgemale, kui oleks vaja olnud. „Teie, poisid, püsige seal, kus olete; ärge rohkem jälgi juurde tehke.”
Osutades jalajälgedele, mis viisid torni trepi juurest üle soo, Chase’ist kaheksa jala kaugusele, küsis Ed poistelt: „Kas need on teie tänahommikused jäljed?”
„Just nii, söör, ligemale me ei läind,” ütles Benji. „Kohe, kui nägime, et see on Chase, astusime eemale. Seal on koht näha, kust me tagasi pöörasime.”
„Olgu.” Ed pööras ringi. „Vern, miski siin ei klapi. Surnukeha juures ei ole jalajälgi. Kui ta oli siin koos sõpradega või kellega tahes, oleksid nood tema kukkudes siia kohale jooksnud, tema ümber käinud, ta kõrvale põlvitanud. Et näha, kas ta on elus. Vaata, kui sügavad on meie jäljed selles mudas, aga ühtegi teist värsket jälge ei ole. Neid ei lähe trepi juurde ega sealt eemale, surnukeha ümber pole ka midagi.”
„Võib-olla oli ta siis üksinda. See selgitaks kõik.”
„Noh, üht asja see küll ei selgita. Kus on tema jalajäljed? Kuidas sai Chase Andrews tulla mööda rada, astuda läbi selle sopa trepi juurde, et sealt üles ronida, ja mitte ühtegi jälge maha jätta?”
4.
Kool
1952
Paar päeva pärast oma sünnipäeva, üksinda paljajalu mudas, kummardus Kya allapoole, et vaadata, kuidas kulles omale jalad saab. Siis korraga ajas ta end jälle sirgu. Nende hüti poole pöörava raja otsas pressis üks auto läbi sügava liiva. Siin ei käinud kunagi ühtki autot. Siis kostis puude vahelt ka häälekõma – mehe ja naise hääled. Kya jooksis kiiresti võsa vahele, kust tulijad näha olid, samas kõiki põgenemisteid enda jaoks lahti hoides. Nagu Jodie oli õpetanud.
Autost ilmus nähtavale pikk naisterahvas, kes tuias ebakindlalt kõrgetel kontsadel, täpselt nagu ema mööda liivast rada minnes. Küllap on need lastekodu inimesed, kes on talle nüüd järele tulnud.
Tollest naisest jaksan ma raudselt kiiremini joosta. Ta kukub nois kingades ninuli maha. Kya jäi paigale ja vaatas, kuidas naine võrgust verandaukse juurde astus.
„Ahoi, kas keegi on kodus? Kooliinspektor siin! Ma tulin Catherine Clarki kooli viima.”
Vaat see alles oli midagi! Kya istus tummalt. Ta oli üsna kindel, et oleks pidanud kuueselt kooli minema. Ja siin nad nüüd olid, aasta jagu hiljem.
Tal polnud aimugi, kuidas teiste lastega peaks rääkima, veel vähem õpetajaga, kuid ta tahtis lugema õppida ja teada saada, mis tuleb pärast kahtkümmend üheksat.
„Catherine, kullake, kui sa mind kuuled, tule palun välja. Selline on seadus, tibu; sa pead koolis käima. Aga sellele lisaks hakkab sulle seal meeldima, kullake. Iga päev saad tasuta sooja toitu. Mulle tundub, et täna anti krõbeda koorikuga kanapirukat.”
Aga see oli juba midagi hoopis muud. Kya oli alati väga näljane. Hommikusöögiks oli ta keetnud maisiputru, mille sisse olid segatud soolaküpsised, sest pärissoola tal polnud. Üht asja ta elu kohta juba teadis: maisiputru ilma soolata süüa ei kõlba. Ta oli kanapirukat saanud elus vaid mõnel korral, kuid nägi endiselt silme ees seda kuldset koorikut, väljast krõbe, seest pehme. Ta tundis kastme täidlast maitset, nagu oleks see ümmargune. See oli kõht, mis sundis Kyat saabalpalmi lehtede vahelt püsti tõusma.
„Tere, kullake, mina olen proua Culpepper. Sa oled suureks kasvanud ja valmis kooli minema, on nii?”
„Jah, proua,” ütles Kya, pea langetatud.
„Pole midagi, sa võid paljajalu minna, teised lapsed teevad seda ka, aga kuna sa oled väikene tüdruk, pead sa panema selga seeliku. Kas sul on kleiti või seelikut, tibu?”
„Jah, proua.”
„Olgu siis nii, paneme su kenasti riidesse.”
Proua Culpepper tuli Kya järel verandale, kus ta oli sunnitud astuma üle linnupesarea, mille Kya oli verandapõranda laudadele ritta sättinud. Magamistoas pani Kya selga ainsa kleidi, mis talle veel passis, ruudulise pihikkleidi, mille üht õlakohta hoidis koos haaknõel.
„See sobib küll, kullake, sa näed täiesti kena välja.”
Proua Culpepper sirutas käe välja. Kya vahtis seda. Ta polnud mitu nädalat ühtegi inimest puudutanud, polnud puudutanud võõrast kogu oma elu. Aga ta pistis oma väikse käe proua Culpepperile pihku ja lasi juhatada end mööda rada Ford Crestlineri juurde, mida juhtis vaikiv, hallis kaabus mees. Tagaistmel istudes ei naeratanud Kya ega tundnud end kui ema tiiva alla pääsenud tibu.
Barkley Cove’is oli üksainus valgete kool. Esimesest klassist kaheteistkümnendani käisid kõik ühes ja samas kahekordses tellistest hoones, mis asus šerifijaoskonnast Main Streeti teises otsas. Mustadel lastel oli oma kool, Colored Towni lähedal asuv ühekordne betoonblokkidest maja.
Kui Kya kooli kantseleisse juhatati, leiti seal paberitest küll üles tema nimi, kuid maakonna registris puudus tema sünniaeg, seega määrati ta teise klassi, kuigi ta polnud päevagi oma elus koolis käinud. Niikuinii, öeldi seal, on esimene klass liiga täis ja padurarahvale pole sellest ju lugu, sest need käisid koolis võib-olla mõne kuu ja kadusid siis jäädavalt. Kui direktor juhatas teda mööda avarat koridori, mis nende sammud kajama pani, kerkis Kya laubale higi. Mees avas ühe klassiruumi ukse ja tõukas teda kergelt edasi astuma.
Ruudulised särgid, kaharad seelikud, kingad, tohutul hulgal kingi, mõned paljad jalad ning silmad – mis kõik teda jõllitasid. Ta polnud elades nii palju inimesi näinud. Neid võis olla oma tosin. Õpetaja, seesama preili Arial, keda need poisid olid aitama läinud, saatis Kya ruumi tagaotsas asuva laua juurde. Ta võib oma asjad riiulisse panna, öeldi talle, kuid Kyal ei olnud mingeid asju.
Õpetaja läks jälle klassi ette ja ütles: „Catherine, palun tõuse ja ütle klassile oma täisnimi.”
Kya kõhus keeras.
„No nii, kullake, ära häbene.”
Kya tõusis. „Preili Catherine Danielle Clark,” ütles ta, sest nii oli ema kord tema täisnimeks öelnud.
„Kas sa oskad tähthaaval öelda sõna „koer”?”
Kya seisis vaikides ja vahtis põrandale. Jodie ja ema olid talle mõningaid tähti õpetanud. Aga ta polnud kunagi valjult ühtegi sõna tähthaaval välja öelnud.
Ärevus
