„Me ei naera, kas kuulete mind, me ei naera kunagi üksteise üle! Te teate seda väga hästi.”
Kya istus kiiresti oma toolile ruumi tagaosas, üritades kaduda nagu ürask, kes sulandub ühte tammepuu vaolise koorega. Ent ärevusest hoolimata kummardus ta ettepoole, kui õpetaja tunniga edasi läks, ootust täis, et viimaks teada saada, mis tuleb pärast kahtkümmend üheksat. Senini polnud preili Arial rääkinud muust kui mingist asjast, mille nimi oli neetika, ning õpilased, suud ümmargused nagu O-tähed, kordasid tema järel aa, ee, oo ja uu, häälitsedes nagu tuvid.
Umbes kell üksteist täitis koridore küpsevate pärmitainakuklite ja pirukakooriku võisoe lõhn, mis klassiruumi imbus. Kya kõht pitsitas ja korises ja kui lapsed viimaks rivvi võtsid ja sööklasse marssisid, oli tal suu sülge täis. Teiste järgi talitades võttis ta virnast kandiku, rohelise plasttaldriku ja söögiriistad. Kööki avanes suur letiga aken ja tema ees oli hiiglaslikul emailvaabaga pannil kanapirukas, paksu krõbeda tainavõrestikuga kaetud, mille vahelt mullitas kuuma mahlakat kastet. Pikk mustanahaline naine, kes muudkui naeratas ja mõnda last nimepidi kutsus, tõstis tema taldrikule suure portsu pirukat, selle juurde võis praetud aedubasid ja kukli. Ta sai ka banaanipudingu ja oma isikliku väikese punase ja valgega piimapaki, mille võis kandikule panna.
Ta pööras laudade poole, millest enamik oli täis naervaid ja vestlevaid lapsi. Ta tundis ära Chase Andrewsi ja tema sõbrad, kes olid talle kõnniteel jalgrattaga peaaegu otsa sõitnud, ja ta pööras pea ära ning istus tühja laua taha. Mitmel korral vedasid ta silmad teda alt ja heitsid kiire pilgu poiste poole, ainsate tuttavate nägude poole. Aga nemad, nagu kõik teisedki, ei teinud temast välja.
Kya vahtis kana, porgandi- ja kartulitükkide ning väikeste hernestega pikitud pirukatäidist. Kuldpruun tainas kõike seda katmas. Lähemale astus tüdrukutekamp, kõigil seljas kaharad puhvis seelikud, mille all mitu kihti alusseelikuid. Üks oli pikk, kõhn ja blond, teine matsakas ja ümarate põskedega. Kya mõtles, kuidas nad nende suurte seelikutega üldse puu otsa said ronida või isegi paati astuda. Konni ei saanud nad madalas vees kohe kindlasti püüda; nad ei näeks omaenda varbaidki.
Nende lähenedes vahtis Kya enda taldrikusse. Mida ta ütleks, kui nad otsustaksid tema kõrvale istuda? Aga tüdrukud läksid temast mööda, säutsudes nagu linnukesed, ja istusid ühe teise laua äärde oma sõprade juurde. Hoolimata magu närivast näljast avastas Kya, et ta suu oli kuivaks tõmbunud ning neelamine raske. Nii et pärast vaid paari suutäit jõi ta kogu piima ära, toppis nii palju pirukat, kui vähegi sai, piimapakki, hoolikalt, et teised ei näeks, ning mässis piimapaki ja kukli salvrätiku sisse.
Ülejäänud päeva ei teinud ta suud kordagi lahti. Isegi siis, kui õpetaja tema käest midagi küsis, jäi ta tummaks. Talle tundus, et tema peaks nende käest midagi õppima, mitte nemad tema käest. Miks ma piaks laskma neil enda üle naerda? mõtles ta.
Kui kõlas päeva lõpetav kell, öeldi talle, et buss viib ta tema teest kolme miili kaugusele, sest edasi on tee liiga liivane, ja et ta peab igal hommikul bussi peale kõndima. Teel koju, kui buss sügavates roobastes õõtsus ja sooheina pikkadest siiludest möödus, hakkas bussi eesotsast kõlama leelotus: „PREILI Catherine Danielle Clark!” Pikkpeenikeblond ja Matsakasümaratepõskedega, needsamad tüdrukud sööklast, hüüdsid: „Kussa olnd oled, padurakana? Kus su kaabu on, soorott?”
Buss peatus viimaks kaugel metsas asuval tähistamata ristmikul, mis koosnes teeradade rägastikust. Juht tegi ukse lahti ja Kya sööstis välja, jooksis hingeldades peaaegu pool miili ning sörkis siis kogu maa nende teeotsani välja. Ta ei peatunud hüti juures, vaid jooksis otsejoones läbi saabalpalmisalu laguuni juurde ja edasi mööda rada, mis viis läbi tihedate, varjuliste tammede ookeani juurde. Ta murdis nende vahelt välja ahtale rannale, kus meri oma käed laiali sirutas, tuul tema patsi punutud juuksed lahti kiskus, kui ta loodete piiril pidama jäi. Ta oli sama lähedal pisaratele, kui oli olnud terve päeva.
Üle randa taguvate lainete müha hüüdis Kya linde. Ookean laulis bassi, kajakad sopranit. Kisades ja karjudes tulid nad tiireldes üle padura liiva kohale, kui tüdruk rannale pirukakoorikut ja kuklitükke loopis. Jalad rippu, pead küljele väänatud, maandusid linnud tema ümber.
Mõned neist nokkisid hellalt ta varvaste vahel ja kõdistasid teda, ning ta puhkes naerma, kuni pisarad mööda põski alla voolasid ja suured, katkendlikud nuuksed sellest pitsitavast kohast Kya kurgu all valla pääsesid. Kui piimapakk oli tühi, tundus talle, et ta ei suuda seda valu taluda, seda hirmu, et nad jätavad ta maha nagu kõik teised. Kuid kajakad kükitasid rannal tema ümber ja silusid oma laiali aetud halle tiibu. Nii istus ka Kya maha ja soovis, et võiks linnud kokku koguda ja nad endaga verandale magama kaasa võtta. Ta kujutles, kuidas nad kõik on tema voodisse pakitud, hulk kohevaid, sooje, suliseid kehi koos teki all.
Kaks päeva hiljem kuulis ta Ford Crestlinerit liivas undamas ja jooksis padurale, astus raskelt üle leetseljaku, jättes endast maha ilmselgeid jalajälgi, siis hiilis kikivarvul vee äärde, endast jälgi jätmata, läks sama teed tagasi ja pööras vastassuunda. Siis, kui ta oli kõvale pinnasele jõudnud, liikus ta üle selle kui sosin, hüpates heinapuhmast langenud okstele, jälgi jätmata.
Nad käisid veel paar nädalat iga kahe või kolme päeva tagant, kaabuga mees oli see, kes teda otsis ja taga ajas, kuid ta ei jõudnud ligilähedalegi. Siis ühel nädalal neid enam ei tulnud. Polnud midagi peale vareste kraaksumise. Ta lasi kätel külgedele langeda, vahtis tühja teerada.
Kya ei naasnud enam iial kooli. Ta pöördus tagasi haigrute jälgimise ja merikarpide kogumise juurde, sest talle näis, et just sealt on tal midagi õppida. „Tuvi moodi kudrutada ma juba oskan,” ütles ta endale. „Ja palju paremini kui nemad. Isegi kui neil on puha uhked kingad.”
Ühel hommikul, paar nädalat pärast koolis käidud päeva, lõõskas päike põletavkuumalt, kui Kya rannal vendade tehtud puukindlusesse ronis, et otsida silmapiirilt purjelaevu, mille mastis lehviks pealuu ja säärekontidega lipp. Tõestades, et kujutlusvõime kasvab ka kõige üksildasemas pinnases, hüüdis ta: „Ahoi! Piraadid, ahoi!” Mõõgaga viibutades hüppas ta puu otsast alla, et ründele asuda. Korraga sööstis valu läbi ta parema jala, kihutas nagu kulutuli mööda säärt üles. Põlved andsid järele, ta kukkus külili ja karjatas. Sügaval jalalaba sees turritas pikk roostes nael. „Isa!” karjus ta. Ta püüdis meenutada, kas too oli eelmisel õhtul koju tulnud. „APPI, isa!” hüüdis ta, kuid vastust ei tulnud. Ühe kiire liigutusega sirutas ta käe ja kiskus naela välja, ise muudkui karjudes, et valu ei tunneks.
Ta tegi kätega liivas absurdseid liigutusi, aina ägisedes. Lõpuks ajas ta end istuli ja vaatas jalatalda. Verd peaaegu ei olnudki, ainult väikese sügava haava tilluke avaus. Just siis meenus talle kangestuskramptõbi. Ta magu tõmbus kokku ja tal hakkas külm. Jodie oli rääkinud talle poisist, kes astus roostes naela otsa, aga polnud saanud teetanusesüsti. Ta lõuad läksid krampi, sulgusid nii kõvasti, et ta ei saanud enam suud lahti. Siis tõmbus tema selgroog tagurpidi kumerasse nagu vibu, aga keegi ei saanud enam midagi teha, nad lihtsalt seisid ja vaatasid, kuidas ta krampide kätte sureb.
Jodie oli teinud ühe asja väga selgeks: pärast naelale astumist tuleb süst teha hiljemalt kahe päeva jooksul, muidu on lõpp käes. Kyal polnud aimugi, kust sellist süsti saada.
„Ma pian miskit tegema. Kui jään isa ootama, lähen raudselt krampidesse.” Higi voolas niredena mööda ta nägu, kui ta üle ranna hüples ja viimaks hüti lähedale jahedate tammede varju jõudis.
Ema leotas haavu soolvees ja mätsis need kokku igasugu ravimisegusid täis mullaga. Köögis soola polnud, seega liipas Kya metsa riimvee poole, mis oli mõõna ajal nii soolane, et selle servad sädelesid kiiskavatest valgetest kristallidest. Ta istus maha, leotas oma jalga padura soolvees, ise samal ajal suud liigutades:
