oli ta väga näljane, seega pöördus ta tagasi hütti. Isa tuba oli endiselt tühi ja arvatavasti tuleb ta alles mitme tunni pärast. Pokkerimäng ja viskijoomine võisid ühe mehe enamiku ööst tegevuses hoida. Maisijahu oli otsas, kuid kapis kraamides leidis ta vana rasvase purgi Crisco toidurasva, kallutas tillukese sortsu valget rasva purgist välja ja määris selle soolaküpsisele. Alguses ta vaid näkitses seda, aga siis sõi veel viis.
Ta puges oma verandavoodisse ja jäi kuulatama isa paadi saabumist. Lähenev öö laskus kiiresti ja ootamatult ning uni käis vaid hooti, kuid hommikupoole oli ta arvatavasti ikkagi magama jäänud, sest kui ta ärkas, paistis päike otse näkku. Ta avas kiiresti suu; see oli endiselt töökorras. Ometi käis ta liibates soolaveeaugu ja hüti vahet, kuni teadis päikese liikumise järgi, et möödunud on kaks päeva. Ta avas ja sulges suu. Võib-olla oli ta pääsenud.
Sel ööl, kui ta end põrandal lebaval madratsil tekkide sisse keeras, mudakoorikus jalg kaltsu sisse mähitud, mõtles ta, kas ärkab äkki surnuna. Ei, meenus talle, see ei oleks nii lihtne: ta selg kaardub kumeraks; ta jäsemed kõveraks.
Mõni minut hiljem tundis ta alaseljas torget ja kargas istukile. „Oi ei, oi ei. Ema, ema!” Tunne seljas kordus ja sundis teda vaikima. „See on kõigest sügelus,” pobises ta. Lõpuks, täiesti kurnatud, jäi ta magama ega avanud silmi enne, kui tuvid tammepuul kudrutama hakkasid.
Ta käis nädal aega kaks korda päevas soolaveeaugu juures, elas soolaküpsistest ja Criscost ja kogu selle aja ei tulnud isa kordagi koju. Kaheksandaks päevaks sai ta oma jalga jälle keerata, ilma et kangust tunneks, ning valu oli vaid pindmine. Ta tantsis väikese džiigi, jalga hoolega hoides, ise kiljudes: „Akkama sain! Akkama sain!”
Järgmisel hommikul suundus ta rannale uusi piraate otsima.
„Esimese asjana käsen oma meeskonnal kõik need paganase naelad üles korjata.”
Igal hommikul ärkas ta vara, ikka kuulatades, kas kostab äkki ema toimeka söögitegemise kolinat. Ema lemmikhommikusöök oli olnud tema enda kanade munadest munapuder, küpsed punased tomatilõigud ja maisikrõbedikud, mida tehti nii, et valati maisijahust, veest ja soolast tainas nii kuuma õliga pannile, et tainas hakkas mullitama ja selle servad küpsesid krõbedaks pitsiks. Ema ütles, et praadimine pole õige enne, kui selle särinat on teise tuppa kuulda, ning kogu oma elu oli Kya ärgates kuulnud, kuidas need krõbedikud pannil prõksuvad. Tundnud tulise maisi sinist suitsu. Aga nüüd oli köök vaikne ja külm ja Kya lipsas oma verandavoodist välja ning kiirustas laguuni äärde.
Möödusid kuud, talv võttis vaikselt oma koha, nagu lõunaosariikide talvedele kohane. Päike, mis oli soe nagu tekk, mässis Kya õlad endasse, meelitas teda sügavamale padura rüppe. Vahel kuulis ta öiseid hääli, mida ära ei tundnud, või võpatas liiga lähedale löönud pikse peale, aga iga kord, kui ta kukkus, oli maa see, mis ta kinni püüdis. Kuni viimaks, ühel teadmata hetkel, tema südamevalu nagu vesi liiva sisse valgus. See oli alles, kuid sügaval sisimas. Kya vajutas peopesa hingavale, märjale maapinnale ning padurast sai tema ema.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
