tähtsa osana inimloomusesse, ent tõik, et mees seisab seal, oli ometi meeldiv.
„Ash,” lausus ta naeratades. „Te olete Ash, eks?”
„Jah, olen küll.”
„Mida te siin teete? Rõõm teid näha.”
Paar nädalat tagasi oli Nora istunud elektriklaverit mängides akna all ning mees oli teda mööda Bancroft Avenued joostes siin 33A aknal näinud ja põgusalt viibanud. Kunagi – aastate eest – oli ta Nora kord välja kohvi jooma kutsunud. Ehk kavatses ta teha seda ka nüüd.
„Teid samuti,” vastas mees, aga tema kipras laup ei väljendanud rõõmu.
Poes oli ta rääkinud Noraga alati muretul toonil, aga praegu kõlas tema hääl natuke rusutult. Ta kratsis otsaesist. Hakkas veel midagi ütlema, aga lõpetada ei suutnud.
„Käisite jooksmas?” Mõttetu küsimus. Mees oli ilmselgelt jooksmas. Sellegipoolest paistis ta tundvat ajutist kergendust, et saab vastata midagi triviaalset.
„Jah. Kavatsen osaleda Bedfordi poolmaratonil. See on tuleval pühapäeval.”
„Ah jaa. Tore. Mõtlesin korraks, et lähen ka poolmaratonile, aga siis tuli meelde, et mulle ei meeldi joosta.”
Nora peas oli see kõlanud naljakamalt kui valjusti välja öelduna. Pealegi polnud tal jooksmise vastu midagi. Aga mehe näoilme oli nii tõsine, et muutis ta murelikuks. Vaikus venis nii pikaks, et polnud juba enam piinlik, vaid midagi enamat.
„Rääkisite, et teil on kass,” lausus mees lõpuks.
„Jah, on küll.”
„Mulle jäi meelde tema nimi. Voltaire. Punasevöödiline kass.”
„Jah. Ma kutsun teda Voltsiks. Voltaire’i peab ta natuke ülespuhutuks. Paistab, et ta pole kaheksateistkümnenda sajandi prantsuse filosoofiast ja kirjandusest just ülearu suures vaimustuses. Tema huvid on kaunis maised. Mõistate. Kassi kohta.”
Ash langetas pilgu tema sussidele.
„Kahju küll, aga ta on surnud.”
„Mida?”
„Ta lamas täitsa liikumatult tee kõrval. Nägin kaelarihmal tema nime. Ta on vist autolt löögi saanud. Andke andeks, Nora.”
Nora kartis sel hetkel nii kangesti oma äkilist meeleolumuutust, et naeratas ühtsoodu edasi, otsekui võiks ta selle naeratuse abil hoida kinni maailmast, kus oli viibinud alles natukese aja eest – kus Volts oli veel elus ning see mees, kellele ta müüs kitarrimuusika noodiraamatuid, oli helistanud tema uksekella hoopis teisel põhjusel.
Norale meenus, et Ash on kirurg. Mitte veterinaar, vaid inimeste arst. Kui ta ütles, et keegi on surnud, siis seda too tõenäoliselt oligi.
„Tunnen teile südamest kaasa.”
Norast uhtus üle tuttav kurbus. Ainult sertraliin hoidis teda nutma hakkamast. „Oh jumal!”
Hing rinnus kinni, astus ta välja Bancroft Avenue märgadele pragunenud sillutiseplaatidele ja nägi vaest punaste vurrudega loomakest lamamas kõnnitee kõrval vihmast läikival asfaldil. Pea lebas trotuaari serval ja käpad olid taga välja sirutatud nagu keset sööstu, jälitades mõnd kujuteldavat lindu.
„Oh, Volts! Oo ei! Oo jumal!”
Nora teadis, et peaks tundma kassist sõbra pärast haletsust ja ahastust, ning tundiski, aga pidi endale tunnistama ka midagi muud. Sel ajal, kui ta vaatas Voltaire’i tardunud, rahulikku ilmet, tema täiuslikult valuvaba olekut, kohus temas pimeduse varjus pääsmatult üks teine tunne.
Kadedus.
String Theory
Kui ta oli alles laps, seisis isa basseini ääres, lõuapärad kramplikult kokku pigistatud ning pilk liikumas stopperi ja rekordit parandada püüdva tütre vahet. See ammune hukkamõistev pilk, mille osaliseks ta pärast ränka pingutust alatihti sai, meenus Norale nüüd jälle, kui ta hingeldades ja hilinenult String Theory poodi pärastlõunasesse vahetusse jõudis.
„Palun vabandust,” ütles ta Neilile kabineti aset täitvas räpases akendeta toapugerikus. „Mu kass suri. Eile õhtul. Ja mul tuli ta maha matta. Nojah, keegi küll aitas mul teda matta. Aga pärast seda jäin oma korterisse üksi ja ei suutnud uinuda; unustasin äratuse panna ega ärganud enne keskpäeva ning siis läks mul kiireks.”
Kõik, mis ta rääkis, oli tõsi, ning Nora arvas, et see, kuidas ta välja näeb – nägu meikimata, juuksed lõdvalt sabasse seotud, seljas sama kaltsukast ostetud roheline pesusametist pihikseelik, mida ta oli kandnud tööl kogu nädala, ning sinna juurde veel üleüldine kurnatud ja meeleheitlik olek –, kinnitab tema sõnu.
Neil tõstis pilgu arvutilt ja nõjatus toolileenile. Pannud käed kokku, toetas ta nimetissõrmed lõua alla, justkui polekski muusikariistade poe juhataja, kes räägib hiljaks jäänud alluvaga, vaid universumi sügava filosoofilise mõtte üle meelisklev Konfutsius. Tema selja taga seinal oli suur Fleetwood Maci plakat, mille parempoolne ülanurk oli lahti tulnud ja ripnes nagu kutsika kõrv.
„Kuule, Nora, sa meeldid mulle.”
Neil oli mõnus mehike. Pisut üle viiekümnene kitarrifanaatik, kes armastas heita tobedat nalja ning mängida ise poes päris talutavaid vanu Dylani töötlusi.
„Ja ma tean, et sul on see vaimse tervise värk.”
„Kõigil on vaimse tervise värk.”
„Saad aru küll, mida ma mõtlen.”
„Üldiselt tunnen ma ennast palju paremini,” valetas Nora. „See pole kliiniline. Arst ütleb, et mu masendus on tingitud olukordadest. Mul lihtsalt juhtub ikka ja jälle … midagi. Aga ma pole võtnud seetõttu ainsatki haiguspäeva. Ainult siis, kui ema … Jah. Ainult siis.”
Neil ohkas. Ohates tõi ta alati kuuldavale vaikse ninavile. Kurjakuulutav B-moll. „Nora, kui kaua sa siin oled töötanud?”
„Kaksteist aastat …” – ta teadis seda liigagi hästi – „üksteist kuud ja kolm päeva. Vahelduva eduga.”
„See on pikk aeg. Mulle tundub, et vääriksid midagi paremat. Sa lähened neljakümnele.”
„Ma olen kolmkümmend viis.”
„Sul on palju tegemist. Annad klaveritunde …”
„Ühele inimesele.”
Neil pühkis kampsunilt purukese.
„Kas kujutlesid kunagi, et jäädki kodulinna poemüüjaks? Ütleme neljateistkümnesena? Kellena sa ennast siis ette kujutasid?”
„Neljateistkümnesena? Ujujana.” Nora oli olnud rinnuliujumises riigi kõige kiirem neljateistkümneaastane tüdruk ja vabaujumises teine. Ta mäletas, kuidas seisis üleriigilistel ujumismeistrivõistlustel pjedestaalil.
„Mis
