teebki meid tugevaks. Kui algul oled süsi, siis surve all saab sinust teemant.”
Nora ei vaevunud Neili teemanditeadmisi ümber lükkama. Ta ei öelnud, et ehkki süsi ja teemant on mõlemad süsinik, on süsi siiski liiga ebapuhas, et saada teemandiks – olgu surve kui tahes tugev. Kui alustasid söena, siis teaduse seisukohast sa söeks jäidki. Võib-olla tuli selles näha elu õppetundi.
Nora silus vallandunud süsimusta kihara üles hobusesaba poole.
„Mida sa öelda tahad, Neil?”
„Oma unistust järgida pole kunagi liiga hilja.”
„Seda unistust kohe kindlasti on.”
„Sa oled kõrgesti haritud inimene, Nora. Kraad filosoofias …”
Nora silmitses vasakul käel olevat väikest sünnimärki. See sünnimärk oli teinud temaga kaasa kõik elusündmused. Ometi püsis see seal ega teinud väljagi. Oli lihtsalt sünnimärk. „Kui aus olla, siis pole Bedfordis filosoofide järele just tohutut nõudmist, Neil.”
„Sa käisid ülikoolis, elasid aasta Londonis ja tulid siis tagasi.”
„Mul polnud erilist valikut.”
Nora ei tahtnud rääkida oma surnud emast. Ega isegi Danist. Sest Neil oli pidanud seda, kuidas Nora kõigest kaks päeva enne kindlaks määratud pulmapäeva Danile ära ütles, pärast Kurti ja Courtneyt2 kõige kütkestavamaks armastuslooks.
„Meil kõigil on valikud, Nora. Eksisteerib säärane asi nagu vaba tahe.”
„Mitte neile, kes pooldavad deterministlikku maailmavaadet.”
„Aga miks just siia?”
„Mul oli valida kas siia või loomade varjupaika. Siin oli parem palk. Ja lisaks veel muusika.”
„Sa tegid bändi. Koos vennaga.”
„Jah. Labyrinthsi. Sellel ei olnud erilisi väljavaateid.”
„Su vend räägib midagi muud.”
See tuli Norale üllatusena. „Joe? Kust sa …”
„Ta ostis võimendi. Marshall DSL40.”
„Millal?”
„Reedel.”
„Ta oli siis Bedfordis?”
„Kui see polnud just hologramm. Nagu Tupac.”
Joe käis kindlasti Ravil külas, mõtles Nora. Ravi oli tema venna parim sõber. Kui Joe oli jätnud kitarrimängu sinnapaika, sõitnud Londonisse ja tegi seal mingit mõttetut IT-tööd, mida ta vihkas, siis Ravi oli jäänud Bedfordi. Tema mängis nüüd Slaughterhouse Four’ nimelises kaveribändis, mis esines linna kõrtsides.
„Ahaa. See on huvitav.”
Nora oli kaunikesti kindel, et vend teadis reede olevat tema vaba päeva. See tõdemus tegi talle sisimas haiget.
„Ma olen siin rahul.”
„Tegelikult ei ole.”
Neilil oli õigus. Nora hinges vindus haigus. Mõistust vaevas iiveldus. Ta manas näole veel laiema naeratuse.
„Tahan öelda, et olen selle tööga rahul. Selles mõttes, et mul pole midagi muud tarvis. Neil, ma vajan seda tööd.”
„Sa oled hea inimene. Sa muretsed maailma asjade pärast. Kodutute pärast, keskkonna pärast.”
„Mul on vaja töökohta.”
Neil oli võtnud taas Konfutsiuse poosi. „Sul on vaja vabadust.”
„Ma ei taha vabadust.”
„String Theory ei ole mittetulundusorganisatsioon. Ehkki pean ütlema, et see liigub kiiresti sinnapoole.”
„Kuule, Neil, kas asi on selles, mida ma eelmine nädal ütlesin? Et siin on vaja teha ümberkorraldusi. Mul on mõtteid, kuidas meelitada siia nooremaid …”
„Ei,” katkestas Neil teda puudutatult. „See oli algul ainult kitarripood. Stringiteooria3, mõistad? Ma mitmekesistasin seda. Upitasin poe järjele. Ajad on lihtsalt rasked ja ma ei saa maksta selle eest, et sa kunded oma pilvise näoga eemale peletad.”
„Mida?”
„Kahju küll, Nora,” Neil jäi viivuks vait, umbes nii kauaks, kui läheb vaja, et kirves pea kohale tõsta, „aga ma pean su lahti laskma.”
Elada tähendab kannatada
Taevast katvad tahmakarva pilved kajastasid täpselt Nora hingeseisundit, kui ta mööda Bedfordi ringi hulkus, otsides põhjust, miks elada. See linn oli meeleheite konveierilint. Kivipuruviimistlusega spordikeskus, kus isa oli kunagi vaadanud teda ujumas üht basseinipikkust teise järel; Mehhiko restoran, kuhu ta oli viinud Dani fajita’sid sööma; haigla, kus oli ravitud tema ema.
Dan oli saatnud talle eile sõnumi.
Nora, ma tahaksin su häält kuulda. Kas me võiksime rääkida? D x
Ta oli vastanud, et on tobedalt hõivatud (LOL4). Midagi muud olnuks võimatu öelda. Mitte sellepärast, et ta mehest enam ei hoolinud, vaid just sellepärast, et hoolis. Ja ei soovinud talle taas haiget teha. Ta oli hävitanud Dani elu. Mu elu on segi paisatud, oli mees teatanud talle purjuspäi saadetud sõnumites varsti pärast ärajäänud pulmi, kui Nora kaks päeva varem alt ära oli hüpanud.
Universum püüdles korrastamatuse, entroopia poole. See oli termodünaamika alusseadus. Kas polnud see ehk kogu eksistentsi alusseadus?
Kui kaotad töö, järgneb muud paska.
Puuvõrades vihistas tuul.
Hakkas sadama.
Ta suundus ajalehepoodi varju, täis sügavat – ja nagu selgus, õiget – eelaimust, et asjad lähevad veel hullemaks.
Uksed
Ühe pika hetke vältel vilksatas tal vaimusilma eest kummitusena läbi isa, pilk stopperil justkui oodates, millal tütar temani jõuab. Siis avas ta silmad ja astus lehepoe uksest sisse.
„Tulite vihmavarju?” küsis leti taga seisev naine.
„Jah.” Nora hoidis pea maas. Tema meeleheide oli kasvamas koormaks, mida ta ei suuda kanda.
Vitriinis oli National Geographic.
Nora vaatas selle kaanel olevat musta augu kujutist ja mõistis, et just see ta ongi. Must auk. Surev, iseendasse kokkuvarisev täht.
Isal oli see ajakiri
