põgenenud, soovis Nora, et tema ees ei oleks midagi peale uste, millest ta saaks ühtejutti läbi astuda ja kõik seljataha jätta.
Kuidas olla must auk
Nora oli vabalanguses ning tal polnud kellegagi rääkida.
Tema viimane lootus oli endine parim sõbranna Izzy, kes oli rohkem kui kümme tuhat miili eemal Austraalias. Ja nendegi side oli kokku kuivanud.
Ta võttis telefoni välja ning saatis Izzyle sõnumi.
Tere, Izzy, ammu pole vestelnud. Tunnen sinust puudust, sõbrants. Oleks IMETORE kuulda, kuidas sul läinud on. x
Lisanud veel ühe x-i, saatis ta sõnumi ära.
Ei läinud minutitki, kui Izzy oli seda näinud. Nora ootas, aga kolme punkti ei ilmunud.
Ta möödus kinost, kus näidati sel õhtul uut Ryan Bailey filmi. Magedat romantilist kauboikomöödiat „Viimase võimaluse kõrts”.
Ryan Bailey näost võis alati välja lugeda, et ta teab sügavaid ja tähendusrikkaid asju. Nora oli armastanud Baileyt sellest ajast peale, kui too mängis telefilmis „Ateenlased” mõtisklustesse süvenenud Platonit ning ütles ühes intervjuus, et on õppinud filosoofiat. Ta oli kujutlenud, kuidas nad peavad mehe LääneHollywoodi vannis läbi auruloori sügavmõttelisi vestlusi Henry David Thoreaust.
„Liigu enesekindlalt oma unistuste poole,” oli Thoreau öelnud. „Ela seda elu, mida oled endale ette kujutanud.”
Thoreau oli neist filosoofidest, keda Nora oli uurinud, tema lemmik. Aga oldagu aus: kes liigub enesekindlalt oma unistuste poole? Noh, võib-olla ainult Thoreau ise. Tema oli ju läinud metsa ja elanud seal, olles katkestanud välismaailmaga kõik kontaktid, et istuda, kirjutada, raiuda puid ja püüda kala. Aga kaks sajandit tagasi oli elu Massachusettsi osariigis Concordis arvatavasti lihtsam kui tänapäeval Bedfordshire’is Bedfordis.
Aga äkki ei olnud ka.
Äkki oli Nora tõepoolest hädavares. Ei osanud elada.
Tunnid läksid. Nora ihkas eesmärki – midagi, mis annaks põhjust elada. Aga seda ei olnud. Polnud isegi väikest kohustust viia ära härra Banerjee arstirohud, nagu ta oli teinud kaks päeva tagasi. Ta tahtis anda ühele kodutule mehele raha, aga avastas, et tal pole.
„Ära nukrutse, kullake, võib-olla ei juhtu sinuga midagi,” ütles keegi.
Pole iial juhtunudki, mõtles Nora endamisi. Selles kogu häda ongi.
Antiaine
Viis tundi enne seda, kui Nora otsustas surra, just siis, kui ta hakkas kodu poole minema, vibreeris tema käes telefon.
Ehk oli see Izzy. Või siis oli Ravi käskinud vennal ühendust võtta.
Ei.
„Oi, tere, Doreen!”
Ärritunud hääl. „Kus sa olid?”
Nora oli sootuks unustanud. Mis kell siis juba on?
„Mul oli kohutavalt sant päev. Anna andeks!”
„Me ootasime tund aega su korteri ukse taga.”
„Ma võin Leo tunni ikka ära teha, kui tagasi jõuan. Kõige rohkem viie minuti pärast olen kohal.”
„Liiga hilja. Ta on nüüd kolm päeva isa juures.”
„Oi, palun vabandust! Palun südamest vabandust!”
Nora palus ülevoolavalt andeks. Ta lausa uputas end vabandustesse.
„Ausalt öeldes, Nora, on ta mõelnud üldse loobuda.”
„Aga ta on nii tubli.”
„Ta on tundnud sellest suurt rõõmu. Aga tal on nii palju teisi asju. Eksamid, sõbrad, jalgpall. Kusagilt peab järele andma …”
„Ta on nii andekas. Tont võtaks, ta mängib mul juba Chopini. Palun …”
Sügav ohe. „Head aega, Nora!”
Nora kujutles, kuidas maapind tema jalge all avaneb ja ta langeb läbi litosfääri ja vahevöö ega peatu enne, kui on jõudnud kõvaks tundetuks kamakaks pressituna tuumani.
*
Neli tundi enne seda, kui otsustas surra, möödus Nora oma elatanud naabrist härra Banerjeest.
Härra Banerjee oli kaheksakümmend neli aastat vana. Ta oli põdur, kuid pärast puusaoperatsiooni siiski endisest pisut atsakam.
„Hirmus ilm, eks?”
„Jah,” pomises Nora.
Vanamees heitis pilgu oma lillepeenrale. „Aga näe, iirised on õide puhkenud.”
Nora vaatas lillakaid lillepuhmaid ja naeratas sunnitult, mõeldes, mis lohutust võiksid need kellelegi pakkuda.
Mehe silmad olid prillide taga väsinud. Ta seisis oma ukse juures ja kohmitses taskust võtmeid otsida. Käe otsas rippuv piimapudeliga kandekott tundus olevat talle liiga raske. Nora polnud naabrit juba ammu majast väljas näinud. Kui ta oli siin alles kuu aega elanud, käis ta härra Banerjeel selles majas külas, et õpetada teda tellima asju interneti toidupoest.
„Ah jaa,” lausus mees nüüd. „Mul on hea uudis. Te ei pea enam käima mulle apteegist rohtusid toomas. Proviisoripoiss asus naabrusse elama ja lubas need ise ära tuua.”
Nora katsus vastata, kuid ei saanud sõnakestki üle huulte. Ta üksnes noogutas.
Naabril oli õnnestunud uks lahti saada; nüüd pani ta selle kinni ja kadus oma armsa surnud naise pühamusse.
Oligi kõik. Norat ei vajanud keegi. Ta oli universumis ülearune.
Korteris oli vaikus nii vali, et mattis endasse igasuguse müra. Kassitoidu lõhn. Voltaire’i kauss, muist ikka veel söömata.
Ta tõi endale vett, neelas kaks antidepressanditabletti ja silmitses mõtlikult ülejäänuid.
Kolm tundi enne seda, kui Nora otsustas surra, pakitses kogu tema keha kahetsusest, justkui pesitseks meeli vallanud ahastus mingil moel niihästi rinnus kui ka jäsemetes. Justkui oleks see endale allutanud kogu tema keha.
See tuletas talle meelde, et kõigil oleks parem, kui teda ei olekski. Pruugib sul üksnes sattuda musta augu lähedale ning gravitatsioonijõud tirib su sinna kõledasse tumedasse reaalsusse.
See mõte painas teda lakkamatult nagu ajukramp, liiga piinav, et välja kannatada, ent liiga tugev, et eemale peletada.
Nora sirvis oma sotsiaalmeediat. Ei ainsatki sõnumit ega kommentaari. Ei uusi järgijaid ega sõbrakutseid.
