Kapitooliumi emahunt kaksikute Romuluse ja Remusega
(emahundi skulptuur 12.–13. saj ja kaksikud 15. saj).
Foto: Jean-Pol GRANDMONT. Wikimedia Commons
17
Rooma
rajamine
Itaalia keskosas, Tiberi alamjooksul asus Latiumi piir-kond, kus elas latiinide rahvas. Latiinidel oli Alba Longa linn, mille olid pärimuse järgi asutanud pärast Trooja lan-gemist Itaaliasse pagenud muistsed troojalased. Alba Lon-gas oli võimul kaks venda: Numitor ja Amulius. Julm Amu-lius kukutas leebeloomulise Numitori ning temast sai Alba Longa ainuvalitseja.
Võimult tõugatud Numitoril oli tütar Rea Silvia, kellel sündisid kaksikud pojad.
“Kes on nende isa?” küsis Amulius karmilt.
“Jumal Mars,” vastas Rea. Amulius aga ei jäänud teda uskuma. Ta käskis Rea Silvia sulgeda maa-alusesse vangi-kongi, kaksikud jällegi panna korvi ja heita Tiberisse.
Tiber aga oli parajasti üle kallaste tõusnud: lained vii-sid korvi kaasa, kandsid vaiksesse abajasse ning vee alane-des jäi korv kaldale. Juurde jooksis emahunt – jumal Marsi püha loom. Ta heitis korvi kõrvale maha ja hakkas imikuid oma piimaga toitma. Nii vähemalt väitis elatanud karjane,
18
kes korvi leidis, kaksikud oma hütti viis ja nad omaenda las-tena üles kasvatas. Nimeks pani ta neile Romulus ja Remus.
Romulusele ja Remusele oli karjaseelu igav. Nendest said röövlid, kelle ümber kogunes kaaslaste jõuk. Talupojad armastasid röövleid selle eest, et nood neid Amuliuse rõhu-mise eest kaitsesid. Kuningas käskis seevastu vennad kinni võtta. Sellal kui Romulus võitles end vabaks, võeti Remus kinni ja viidi kuninga ette. Kuningas aga andis ta küsitle-miseks üle Numitorile, kes uuris noormehelt, kust ta pärit on. Remus jutustas talle, mida ta oli kuulnud vanalt kar-jaselt: Tiberi üleujutusest, kaksikutest korvis, Marsi ema-hundist. Numitor mõistis, et tema ees on ta oma lapse-laps. Samal hetkel kostus linnamüüri tagant kära ja relvade tärinat: Romulus oli koos oma kaaslastega tulnud vennale appi. Numitor ja Remus avasid neile väravad. Julm Amu-lius tapeti ning Alba Longa kuningaks sai Numitor. Rööv-litest vennad otsustasid endale ja oma sõpradele uue linna rajada – samasse kohta Tiberi kaldale, kust nad kord leiti.
Madalat kaldaäärset orgu ümbritsesid kolm küngast: Kapitoolium, Palatium ja Aventinus, mille tagant paistis teine küngaste ring: Kvirinaal, Viminaal, Esquilinus ja Cae-lius. Nendel seitsmel künkal laiuski hiljem Suur Rooma. Vennad aga läksid vaidlema, millisele künkale oleks parem rajada esimene asula. Romulus eelistas Palatiumi, Remus jälle Aventinust. Nad otsustasid lahku minna ja oodata jumalate märguannet: kes näeb oma künka kohal esime-sena kuut kulli, on vaidluse võitnud ja sinna tulebki rajada linn. Nad ootasid kogu öö. Päikesetõusu ajal ilmusid kul-lid kõigepealt Remuse künka, seejärel Romuluse künka
19
kohale. Kuid Aventinuse kohal lendas neid kuus, aga Pala-tiumi kohal kaksteist. Ja uuesti algas vaidlus. Lõpuks otsus-tati linn rajada Palatiumile, kuid Remus ei jäänud rahule.
Linna rajamine toimus nii. Palatiumil pandi paika koht, kuhu pidi tulema linna keskus. Seal kaevati maasse auk ja sinna maeti kõikide viljade uudsesaak. Augu eest sammu-sid üksteise järel mööda kõik Romuluse ja Remuse kaasla-sed, kellest said uue linna kodanikud – pruuniks põlenud, räbalates ja tõsised. Nad kõik viskasid auku peotäie oma kodulinna mulda. Nüüd võis igaüks neist õigusega öelda, et Rooma on tema isamaa. Seejärel märgiti adraga maha ring, mis tähistas linna piiri. Ader oli vasest, seda vedasid valge härg ja valge lehm, adra taga aga astus palveid lauldes Romulus. Kaaslased kõndisid ta kannul ja lükkasid lahtise mulla linna poole, et mitte ükski mullatükk ei jääks võõrale maale. Kohal, kuhu pidi tulema värav, tõsteti ader maast lahti ja kanti üle. Vagu oli püha, kuid värav ei saanud olla püha: selle kaudu tuli hakata vedama nii puhtaid kui ka ebapuhtaid asju.
Adraga tõmmatud vao kohale hakkas Romulus kaevama kraavi ja kuhjama valli. Remus jälgis pilkavalt oma venna tööd. Romulus aga kuulutas pühalikult: „Siitpeale ei astu enam iialgi keegi karistamatult üle selle müüri.“
Vall ulatus vaevalt põlvini. Remus puhkes naerma ning kargas vallist üle. Romulus aga nalja ei mõistnud: ta tormas vennale kallale ja lõi teda mõõgaga, nõnda et Remus kuk-kus surnult maha. Ta maeti Aventinusele, sinna, kuhu ta oli tahtnud linna rajada. Romulus jäi oma sõpradele ainsaks juhiks ning nende rajatud linn sai tema järgi nimeks Rooma.
Tänapäeva teadlased ja arheoloogid paigutavad linna tekkimise 8. sajandisse eKr, Rooma ajaloolased aga arves-tasid välja isegi Rooma rajamise aasta ja päeva – 21. aprill 753 eKr.
Nii algas Rooma ajalugu vennatapuga. Ja kui sajandeid hiljem vaevles maailmalinn Rooma kodusõdade tormides, tavatseti öelda: „See on tasu Remuse valatud vere eest.“
21
Sabiinitaride
röövimine
Rooma esimesteks asukateks olid Romuluse röövlijõugu liikmed, keda oli liiga vähe. Siis rajas Romulus naaberkün-kale Kapitooliumile puhastusjumala Veiovise templi. Iga pagenud ori, võlglane või kurjategija, kes sellesse templisse varjule tuli, sai vabaks ja õigeks. Pool aastat läks mööda ning Rooma oli juba kogunenud põgenikke kogu Latiumist. Kuid neil ei olnud naisi ega lapsi – rajatud linna polnud kel-lelegi jätta. Naaberlinnad ei andnud oma tütreid roomlas-tele naiseks. „See pole rahvas, vaid röövlijõuk,“ väitsid nad.
Nõnda tuli endale naised saada kavaluse ja jõuga.
Romulus laskis lahti kuulujutu, et Rooma alalt leiti tund-matule jumalale püstitatud altar. Teda nimetati Consuseks, valguse jumalaks (siit ka nimetused konsul ehk nõuandja ja konsiilium ehk nõukogu). Selle leiu auks kuulutati välja pidustused ja mängud. Neile tulid kokku mõlemad naaber-hõimud: mereäärsel tasandikul elavad latiinid ja Apenniini eelmäestiku asukad sabiinid. Kui nad summas läbisegi seisid ja mängude algust ootasid, viipas Romulus käega ja
22
Rooma noormehed tormasid sabiini tüdrukutele kallale: igaüks haaras kinni esimese ettesattuva ning viis karjuva ja vasturabeleva piiga oma hütti. Tekkinud segaduses jook-sid külalised laiali. Sabiinitarid jäid Rooma – neil tuli har-juda oma saatusega ühtaegu vangide ja roomlaste naistena, sabiinid aga hakkasid sõjaks ettevalmistusi tegema, et röö-vijaid karistada.
Sabiinide kuningas oli Titus Tatius. Enne kui Palatiumi rünnata, otsustas ta kõigepealt hõivata naabruses asuva Kapitooliumi. Seal seisis väike Rooma kindlus ning selle ülemal oli tütar Tarpeia. Roomlased olid vaesed ja sabii-nid rikkad. Tarpeia lubas salaja Tatiusele, et ta laseb sabii-nid kindlusesse, kui iga sõdalane annab talle selle, mida ta vasakul käel kannab. Sabiinid nimelt kandsid vasakul käel kuldset käevõru, Tarpeia oli aga unustanud, et vasakus käes hoiti ka kilpi. Sabiinid rõõmustasid sellise reetmise üle, kuid nad põlgasid reeturit ning Tarpeia tambiti raskete kilpidega surnuks. Kapitooliumi rahnu, mille peal see juh-tus, hakati nimetama Tarpeiuse kaljuks. Edaspidi heideti sealt alla süüdimõistetud kurjategijaid.
Järgmisel päeval puhkes Kapitooliumi ja Palatiumi vahe-mikus lahing. Algul tungisid sabiinid roomlastele peale, siis roomlased omakorda sabiinidele. Äkitselt sööstsid röö-vitud sabiinitarid, juuksed valla, riided lõhki, Rooma kün-kalt alla ja tormasid võitluskeerisesse. Kartmatult lahuta-sid nad võitlejad.
