meie rukkiorast kangest sõitles
Nii lumetuisk, kui talve marutuul.
Me veike kogu vahvaste küll võitles,
Ta pääle kanti kaebdust laimusuul.
Sest “Kirjameeste Seltsis” tõusis kära,
Meilt võeti “Aleksandri kooli” töö;
Nii lõppes siis ka tegevus meil ära,
Ja kätte tuli pitk ja igav öö.
Küll katsuti veel parandada lahe,
Ja sääda jalale “Viroonia”;
Ei saadud siiski kinnikatta vahe,
Ei tahtnud riid ja tüli lõppeda. —
Ehk torm küll jõudis mõne kõrre murda,
Ja mitme pääle langes muretusk:
Me vahvas kogu ometi ei kurda,
Sest kindel on ta tuleviku usk.
Ning kevade ka tuleb kätte,
Ja jää ning lumi sulavad,
Ning taevalt voolab sojus’läte,
Kõik taimed väljatulevad.
Ka rukkioras jälle sirgub,
Sest päike talle elu loob;
Ka põllumehe lootus virgub:
Vist suvi rohket saaki toob. —
Ka meie keskel kevadesed kiired
On elustanud soiku jäänud jõuu,
Sest uue töötusele rajas piired
Meil “Üliõpilaste Seltsi” nõu.
See Selts sai täielikult kinnitatud
Ka ülikooli valitsuse poolt;
Siis sai ka elu jälle äratatud,
Ja edenduse ette kantud hoolt.
Kõik mure rõhumised jäivad maha;
Noor Selts sai õnnistatud Otepääs.
Sääl sai ka asutatud “abiraha”,
Et kasvamiseks tugi oleks käes.
Nüüd alles Seltsi elu rõõmu maitseb,
Ja jõudsal sammul edasi ta käib;
Ta püüdmist “Vilistlaste kogu” kaitseb,
Ja vilasaaki temalt loota täiib.
Ning kõrgemale päike sõuab,
Kõik loodus tunneb tema väe;
Ka rukis õilitseda jõuab,
Ja kõrredele kasvab pää.
Sääl sees jo tuum end teraks muudab,
Mis viljaks kord saab valmida.
Ka põllumehe suu nüüd suudab
Jo tänulaulu salmida. —
Ka meie Seltsil’ on ta elukäigil
Jo õitsemise põli liginend,
Ja soja suvepäeva rõõmuläigil
On rohkest õnnelõbu siginend.
Jo “osakonna” asutus on näha,
Jo kätte tuleb kaunim aja järk,
Jo hiilg’vaid värvimütsa pannaks’ päha,
Jo seina külles ripub õuemärk.
Sääl rukkipääd, mis paistvad mustal pinnal,
Ja kiri raamatus sääl tähendab,
Et tubli töö, mis palgehigi hinnal
On toimetud, kõik mured vähendab. —
Kui tõsist tööd me tahame siin püüda,
Ja saada rukkipääde sarnaseks,
Siis võime rõõmsast südamest küll hüüda:
Õnn, Viliensis, Sulle igaveks!
Kuid päike sagedast end peidab,
Ja taevalt välgub pitkse hoog;
Siis põlluvilja maha heidab
Ka raske vihmasau voog.
Kuid teradel’ ei sünni paha,
Kui rukkist kurnan’d pole põud;
Et uuest torm ei lööks ta maha,
Tal kasvab valmimiseks jõud. —
Ka meie osakonna maharusus
Küll selgelt taevalt tulnud pitkse nool.
Mis kõikuma ta pani kindlas usus,
Ja kahtlaseks ta tegi igal pool.
Ei antud avalikuks eluks luba,
Ja uhke lipp jäi kinni kaetud;
Ning aja arutusel teist kord juba
Sai tühjaks läinud lootus maetud. —
Kuid kaua seekord leinajutt ei liigu,
Vaid pea on jo selge otsus käes:
Nad väljaspidist auu meilt ära viigu.
Eks kõrgem kasu seisa meie väes.
Sest kõiki südameid on juba köitnud
Nüüd ühendaja osakondlik lõim;
See on ka vaimukindlust meile võitnud,
Mis läbi kasvab valmimise võim.
Veel tuleb valmind rukkist niita,
Ja rehel peksta, sõõluda;
Ei taha põllumees ka viita
Siis
