Varrak jaoks (vt EKM EKLA, f 180, m 32: 2). Kogu pealkiri „Nature vive“ – elus loodus (pr); vrd nature morte.
118 Hannes Hunt on avaldanud 1920. aastate algul ajakirjanduses luuletusi ja proosapalu.
119 G. Kaiser, Gaas. Draama viies vaatuses. Tõlkinud J. Semper. [Kaas: A. Vabbe.] Tal-linn: Varrak, 1920.
65
29. Semper Barbarusele
Tartu, 28. oktoober 1920.
Armas Barbarus!
Kõige päält, kas oled kätte saanud paar raamatut, mis ma olen saat-nud: „Gaasi“ tõlke ja mu „Näokatted“? Kardan, et nad vahest kadu-ma läksid, sest kindlat aadressi ei teadnud.
Aitäh kaastöö eest! Ootan Lindet igapäev siia, et temaga kindlalt läbi rääkida ajakirja ilmumise asjun: teaks kohe trükikotta viia. Kuul-davasti tahab „Odamees“ „Ilot“ edasi anda, maksku mis maksab, ka tuleval aastal ja ma ei tea, kas võistelda maksab. Kui ajakiri „Varrak“ ei ilmu, kas ma siis vahest võiks materjali edasi anda „Ilole“? Loodeta-vasti aga ilmub siiski „Varrak“.
Tänu ka kaastöö eest Kitty-Boylt ja Huntilt, mida aga vist küll tarvitada ei või: esimene sinulik + underlik, teine valgub laiali, on abstrakt-sen udun ja ilma selgroota. Tunnen Hunti ka elustpärast, ei õigusta sugugi oma murdjat nime, olen talle kord kaks tundi seletanud, kuidas ei pea luuletama, et ta näit. kas või ühest puust luuletaks, et midagi käega katsu-tavat, selgroolist seen oleks, aga poiss, nagu näen, ei võta õppust. Aga et ta mulk on ja visa hingega, siis usun, et tast veel kord asja saab.
Mis Su tööde kirjastamisesse, siis ei tea ma midagi soovitada, sest ise olen praegu kimbun oma endiste tööde kirjastamisega (kirjastajad tahavad koorida) ega tea kellele lõpuks annan. Korrektim vahest on „Noor Eesti“ ja „Varrak“; „Odamees“ aga annaks ilusamini välja.
Tervitaden
Asm.
Tartun, 28. X. 20.
30. Barbarus Semperile
Pärnu, 3. november 1920.
Pärnun, 3/XI. 20.
Armas Asm!
Palju tänu ja kiitust, – Gaas ja Näokatted mõlemad käes, ning naudit. Sina ikka produtseerid, aga mis teevad teised Tartu boheemlased? Vist
66
on suurte ja tõsiste teoste kallal ametis, mis pikemat aega nõuavad. Iseäralik vaikus ja tardund olek valitseb igalpool. Imelikuna paistab ka „Varraku“ impotents; nii mitmekordsed toimetaja vahetused120 ja ikka ei liigu paigast, olgugi et kaastöö Sinu toimetusel kõikide poolt garanteerit. Milleks siis liig vara reklaamiga esineda ja kaastööd lasta saata?
Ah kui kartlikud on need suured kirjastusühisused; Siuru121 oli ses suhtes aktiivsem, ega teinud vist ei kasu, ega kahju eelarveid.
Kõik meie vilets ja väeti vaimline ulatus upub lõpulikult arve-tesse ja raamatupidamisse; börsnikud valitsevad ka meil ja seovad iga kirjaniku oma käsikirja külge, ja õigem see oleks, produtseeri ja ära kirjasta midagi, vaid peaks leidma teise tee ennast väljendada. „Varrak“u mitteilmumise puhul palun kõik minu saadet käsikirjad (ka Hunt & Kitty-Boy omad) tagasi saata; kui selleks markisi tarvis, siis saadan kohe.
Hunt sumab tõesti ilma sihita ja mõtteta, tema isik ei paista ku-nagi abstraktsest udust, aga Kitty-Boy produktsiooni hindan ma siis-ki rohkem, kui Sina; võib olla sellepärast, et ma umbes tosina ümber tema luuletusist näinud olen. Kahju ainult, et ta just minu + underliku kalduvustega värsid saatis; ometi on ka neis pääle epigoonilise ele-mendi selgesti näha ja tunda Kitty-Boyle omane plikalik naiivsus ja kui minulik + underlik liig halb on, et seda trükkida, siis oleks ikkagi veel väike ülejääk.
Nüüd hääd eelnaudingut Berliini sõiduks!
Sõbralikult tervitan
Sinu BARBARus.
[Kirja juurde kuuluval ümbrikul aadr: V. a. / H-ra Johannes Semper. / Tartu. / Veski uul. 51. // S–ja: J. Vares. / Pärnu, Esplanaad. 31.]
120 Ajakirja varasematest toimetajatest on teada Artur Adson, kes mõnede Tartu auto-rite (August Alle, August Gailit) vastuseisu tõttu sellest ametist loobus (vt A. Adson J. Barbarusele 22. IX 1920. – RA, ERA.R-39.1.3).
121 Kirjanikkude ühingu Siuru kirjastus tegutses Tallinnas 1917–1919 Artur Adsoni asjaajamisel.
67
68
69
31. Barbarus Semperile
Pärnu, 12. november 1920.
Pärnun, 12/XI. 20.
Kallis Asm! „Varrak“ riskeerib siiski, nagu ajalehist näha.122 „Mur-rang“ on ju väga kõlav ja paljutõotav nimi, aga ma kardan, et pääle Sinu ärasõidu, sääl õnnis „Noor-Eesti“ ja Linde vaim mõõduandvaks saab; kevadel tekkis mul mõte oma IV kogu pealkirjaks „Murrang“ panna, aga kartsin liig suuri kohustusi enese pääle võtta ja loobusin; sest ajast on pärit paar samanimelist, sissejuhatuslist laadi värssi. Kui suve keskel Adson kuukirja toimetama pidi hakkama, siis tuli print-sessil mõte seda „Murranguks“ risti;123 kirjutasin siis Adsonile, et ma IV kogu pealkirjaks „Murrangut“ enam ei kavatse jätta, kuna sarna-ne tiitel minult liig palju nõuab, koguteoste etiketiks aga päris sün-nis oleks.124 Et nüüd „Murrang“ kindlasti kuukirja nimeks jääb, siis leian, et minu kaks värssi, mis selle pealkirjaga hiljem ilmuksid, eba-kohased oleks; nende sisu on juba introduktsioonilist laadi ja peal-kiri tunduks järelaimamisena.125 Nähtavasti ei ole ka „Murrangul“ teisi minu asju praegu tarvis (ilmub ju 2-ne nr. vist alles veebruaris 1921),126 siis ole nõnda lahke ja transporteeri kõik minu + teiste kä-sikirjad tagasi, milleks margid lisan. Kui „Murrangul“ kaastööd tar-vis, siis võin tulevikus värskemaid – uuemaid töid saata, kuna need veel „Katastroofide“ ajajärgule õige lähedal seisavad. Kui neid kuskil ilmutada, siis tarvis enne pealkirjad „Murrang“ muuta, ehk värsid täitsa kõrvale visata. Ole siis nõnda lahke, ja saada minu kaastöö kõik tagasi!
122 On mõeldud Tallinna Teatajas (8. XI 1920, nr 254) ilmunud sõnumit „Uus ajaki-ri“, milles teatatakse, et Varraku kirjastusel hakkab uuest aastast ilmuma kuuki-ri Murrang, vastutav toimetaja on Linde, kaastoimetaja Semper. Tegelikult hakkas Murrang ilmuma 1921. aasta märtsist. Toimetusse kuulusid Suits, Linde ja Alle (esimeses numbris on märgitud ka veel Peeter Ruubel). Põhiliselt valmistas esimese numbri ette Semper; Berliini siirdumise eel andis ta materjalid üle uuele tegevtoime-tajale Allele. Üldse ilmus Murrangut 6 numbrit, neist viimased 4 kaksiknumbritena.
123 Printsess – Marie Underi hüüdnimi Siuru sõpruskonnas. – Uuele ajakirjale nimepa-neku kohta vt A. Adson J. Barbarusele 22. VII ja 7. XI 1920. – RA, ERA.R-39.1.3.
124 Mainitud kirja pole leitud; selle kirja kohta vt J. Barbarus A. Adsonile 3. X 1920. – EKM EKLA, f 180, m 32: 2.
125 Barbaruse
