mäleta.
Kas riskime teha veel ühe õlle?
Muidugi riskime, ütles tema.
Ma astun homme läbi ja laenan sinu pardlit, ütlesin mina.
Ei, ei sa astu, ütles tema.
Tellisime mõlemad veel ühe õlle, mida kumbki meist ei kavatsenud põhjani juua.
Millal sinu lennuk ülehomme väljub, lord Raglan?
Kella viie paiku, ütlesin mina.
Tule siis paraja ajavaruga juuksurisalongi, ma viskan su Arlandale ära.
Ei tea, milleks, ütlesin mina.
Ei tea, milleks, aga on palju rohkem inimesi kui meie kaks, kes tunnevad end sellel kuu viimasel päeval hüljatuna.
Nii ka läks. Ma olin paraja ajavaruga juuksurisalongis ja Kitty viskas mu Arlandale ära. Nüüd ütles ta, et teeb seda, kuna talle meeldib autot juhtida.
Ma mäletan, et me jõudsime juua kohvikus tassi kohvi, enne kui ma oma lennukile pidin minema. Rääkisime veidi tühjast-tähjast, nagu ikka räägitakse. Svenist ei lausunud kumbki sõnagi.
Ma ei mäleta, kes mulle mu väiksele lennuväljale, mis küllap varsti üldse kinni pannakse, järele tuli. Aga oli juba pime ja sadas lund. Ma mäletan, et sõitsime otse sinna väiksesse haiglasse, mis varsti kinni pannakse ja kus Ida Adriana ravil oli.
Ma ei tea, kas ta tundis mu ära. Minu Ida Adriana.
Muidu istus alati keegi tema juures valves, aga viisakusest jäeti mind temaga kahekesi pooleks tunniks, mis kestis seitse aastat.
Ma hoidsin tema kätt. Ta vaatas mulle otsa. Kõik, mis meil kahel oli teineteisele öelda, oli juba öeldud.
Ta suri ööpäev hiljem.
Tema tütar helistas ja teatas tema surmast. Ja ma arvasin siis, et ma sain aru, mis ta ütles, aga tegelikult ütles ta hoopis: Noh, vanapoiss, nüüd oled sa jälle üksi, nüüd on sinu naabriks tühi maja, niisama punane kui su enda oma. Peale selle on vaid mets ja pikad vahemaad.
Ma ei saanudki aru. See ei jõudnud minuni.
Seepärast pole midagi imestada, et ma unustasin, kuhu ma olin pannud oma punase kirjutusmasina, ja andsin seega emahiirele piisavalt aega sünnitamiseks.
Ainus asi, mida ma Ida Adriana heaks teha saan, on ka tema muru ära niita, kui ma oma muru niidan. Ma leian, et minu kohus on hoida umbe kasvamast seda, mida ma suudan umbe kasvamast hoida.
Aga nagu Carl August Ehrensvärd ütleb: „Iseenesest ei ole ühegi Inemise kohustusi mitte ühessegi usalduse-wäärilisse raamatusse kirja pantud.“
1 Carl August Ehrensvärd (1745–1800) – Rootsi krahv, mereväeohvitser, kunstiteoreetik, maalikunstnik ja karikaturist, kirjanik ja arhitekt. Tänapäevani on tuntud tema joonistused kuulsatest kaasaegsetest. – Siin ja edaspidi toimetaja märkused.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
