tal see aeg olemas oli, puhus läbi niiskete seinte sisse jahe üksildustuul ja asus tema südamesse elama.
Posyle meenus, kuidas ta esimest korda elus püüdis hommikul ärgates leida voodist väljaronimiseks põhjust. Ta taipas, et see on tingitud tõsiasjast, et elu põhituum on temalt ära rebitud, ning kõik, mis seda ümbritses, kujutas endast üksnes polstrit. Poegi internaatkooli saates oleks ta raske kaotuse justkui veel kord läbi elanud.
Uudne tunne muutis ta alandlikuks – selle eluhetkeni ei mõistnud ta depressiooni olemust ja pidas seda nõrkuse märgiks, aga tol jubedal kuul pärast seda, kui Nick kodunt lahkus ja kooli läks, tekitas temas süütunnet varasem arvamus, justkui oleks sellest seisundist võimalik kiiresti üle saada. Ta mõistis, et vajab uut projekti, mis viiks ta mõtted eemale suurest igatsusest poiste järele.
Ühel sügishommikul isa kabinetis viibides leidis ta juhuslikult tema kirjutuslaua sahtlist vanad aiaplaanid. Neid vaadates sai ta aru, et isa oli kavatsenud pargiaia asemele rajada midagi erilist. Valguse eest kaitstud tint oli pärgamentpaberil ikka veel eredalt näha: pargi piirjooned ja proportsioonid olid isa ülikorrektse käekirjaga üles märgitud. Posy märkas, et suvekoja kõrvale oli isa eraldanud ala liblikaaiale ning teinud nimekirja aastaringsetest nektaririkastest taimedest, mis pakuksid täies õites värvikirevat silmailu. Mööda jalgrada, mida ääristas rippubadega raamistik, pääses viljapuuaeda, kus kasvasid kõik Posy lemmikpuuviljad: pirnid, õunad, ploomid ja isegi viigimarjad.
Köögiviljaaia kõrvale oli isa paigutanud suure kasvuhoone ja väiksema müüriga eraldatud aia, mille kõrval seisis märkus: „Pajudega ääristatud lai kõnnitee, kus Posy saab mängida.” Kardinaalselt erinevate alade ühendamiseks olid visandatud veidrad aiateed ning Posyt ajas itsitama isa plaan rajada kroketiväljaku lähedale tiik („mis lõkkele löönud kired maha jahutaks”). Joonistel oli ka roosiaed kirjaga „Adrianale”.
Ja nii ta siis läkski sama päeva pärastlõunal välja, kaasas nöör ja pajukepid, ning hakkas paika panema isa märgitud piire, mille vahel kasvavad kunagi kobarhüatsindid, laugud ja krookused, sest need taimed ei nõua erilist hoolt ja meelitavad ideaalselt ligi talveunest ärganud mesilasi.
Posy mäletas, et paar päeva hiljem, käed sügaval pehmes mullas, naeratas ta esimest korda üle mitme nädala. Komposti lõhn, mõnus päikesesoojus pealael ja järgmisel kevadel värvidega rõõmustavate taimesibulate mahapanek tõid talle meelde Kew’ botaanikaaias veedetud aja.
Sel päeval sai alguse kirg, mis nüüdseks oli kestnud juba kakskümmend viis aastat. Ta jagas hiigelsuure maa-ala osadeks ning asus igal kevadel ja sügisel tööle uue piirkonna kallal, lisades isa plaanidele enda omi, mille hulgas oli ka tema isiklik pièce de résistance2 – suursugune muruplats terrassi kõrval, kus aromaatse lavendli ja roosi peenraid ümbritsesid madalad keerukate kurvidega pukspuuhekid. Platsi oli hullult raske hooldada, aga pidulikel puhkudel pakkus see kasutusel olevatest külalis- ja magamistubadest ülevat vaatepilti.
Ühesõnaga, aiast oli saanud tema isand, sõber ja armuke, kes jättis vähe aega millekski muuks.
„Emme, see on vapustav!” ütles Nick iga kord koolivaheajaks koju tulles, kui Posy talle järjekordset pooleliolevat tööd näitas.
„Jajah, aga mis õhtusöögiks on?” tavatses küsida Sam palli terrassi teise serva lüües. Posyle meenus, et poisikesena oli Sam kolm korda kasvuhoone aknad sisse löönud.
Kogudes kokku koostisaineid, millest kähku kook valmis teha ja see hiljem lapselastele viia, tundis Posy nagu ikka vanema poja peale mõeldes tuttavlikku süütorget.
Ehkki ta armastas Sami kogu südamest, oli tal temaga lapsest saati palju raskem suhelda kui Nickiga. Võib-olla oli asi lihtsalt selles, et temal ja ta teisel pojal oli nii palju ühist. Näiteks armastas ka Nick „vanu asju”, nagu Sam armastas öelda, vaadates pealt, kuidas noorem vend restaureerib ülima pühendumisega igivana pehkinud kummutit, millele puukoid olid augud sisse järanud. Sam oli kogu aeg tegevuses – tema keskendumisvõime oli halb ja ta vihastas kergesti –, Nick oli palju rahulikum. Nickil oli ka arenenud ilumeel ja Posyle meeldis mõelda, et poeg on pärinud selle temalt.
Kohutav tõde seisneb aga selles, et ema võib oma lapsi küll armastada, aga see ei tähenda veel, et nad peaksid talle ühepalju meeldima, mõtles ta koogitainasse mune segades.
Kõige rohkem häiris Posyt asjaolu, et tema kaks poega polnud omavahel lähedased. Posy mäletas, kuidas Nick mööda aeda oma suure venna järel paterdas, kui nad olid päris väikesed. Selge oli see, et ta jumaldas maapinda, millel Sam liikus, aga kui aastad möödusid, märkas Posy, et Nick on hakanud koolivaheaegadel venda vältima ning eelistab veeta aega koos temaga köögis või restaureerida küüni all oma mööblitükke.
Loomulikult olid vennad täielikud vastandid: Sam väliselt enesekindel ja Nick endasse sulgunud. Täiskasvanuna ühendas nende elu ikka veel siidniit, mida oli lapsepõlvest peale aastakümneid kedratud, aga mis ühtaegu neid ka eri suunda juhtis.
Pärast kooli lõpetamist ei saanud Sam ülikooli sisse ja kolis Londonisse. Ta proovis kätt arvutite valdkonnas, tegeles kokanduse ja kinnisvaraga. Mõne kuuga aga näisid kõik tema jõupingutused haihtuvat nagu sulalumi. Kümme aastat tagasi oli ta Southwoldi tagasi pöördunud, abiellunud, ning pärast järjekordseid luhta läinud ärikatsetusi püüdis praegu rajada oma kinnisvarafirmat.
Iga kord, kui Sam uue rahategemise skeemiga tema juurde tuli, julgustas Posy poega nii hästi, kui oskas. Aga hiljuti oli ta iseendaga kokkuleppe sõlminud, et ükskõik, kuidas Sam teda ka ei anu, pojale ta raha rohkem ei laena. Pealegi jäi tal nüüd, mil armastatud aed neelas lõviosa tema investeeringutest, jagamiseks liiga vähe järele. Aasta tagasi oli ta maha müünud ühe väärtusliku Staffordshire’i kujukese, et finantseerida Sami „veekindlat” plaani hakata kohalike ettevõtjate reklaamimiseks filme tegema. Kujukese müügist saadud raha oli igaveseks kadunud, kui uus äri vaid üheksa kuud hiljem untsu läks.
Samile eitava vastuse andmise tegi veelgi raskemaks asjaolu, et pojal oli õnnestunud leida endale naine, kes oli ingel. Amy oli imearmas olevus, kes suutis naeratada isegi siis, kui Sam hiljuti mustmiljones kord teatas, et neil tuleb rahapuuduse tõttu kolida üürimajast teise, väiksemasse.
Amy oli sünnitanud Samile kaks tervet last – kuuese Jake’i ja neljase Sara – ning säilitanud ka kohalikus hotellis töökoha administraatorina, mis tõi nende majapidamisse küll väikese, aga nii vajaliku regulaarse sissetuleku, toetades ühtlasi kindlameelselt oma abikaasat, mis muutis Amy Posy silmis pühakuks.
Mis puudutas Nicki, siis Posy süda täitus õnnest, et poeg viimaks ometi Ühendkuningriiki tagasi pöördub. Pärast kooli lõpetamist oli poeg ignoreerinud mitme suurepärase ülikooli pakkumisi ja teatanud, et tahab hoopis tegeleda antiigiäriga. Töötanud mõnda aega poole kohaga kohaliku oksjonipidaja juures, õnnestus tal saada Lavenhamis antiigikaupmehe õpipoisiks ning ta hakkas Admiral House’ist seal iga päev tööl käima.
Kohe pärast seda, kui Nick sai kahekümne üheseks, avas ta Southwoldis oma poe ning peagi hakkasid levima kuuldused, et tema kaubavarude hulgas on huvitavaid ja haruldasi antiikesemeid. Posy oli üliõnnelik, et poeg otsustas kohaliku kogukonna hulka elama jääda. Kaks aastat hiljem võttis Nick üürile kaupluse kõrval paikneva hoone, et õitsva äri jaoks vajalikku pinda kahekordistada. Kui ta oli kusagil kaugemal kaupa ostmas, jättis Posy oma armsa aia sinnapaika ja veetis terve päeva poes kliente teenindades.
Paar kuud hiljem teatas Nick, et võttis endale täiskohaga abilise, kes hoolitseb poe eest ajal, mil ta ise on oksjonitel. Evie Newman polnud tavapärases mõttes ilus, sest oli kõhetu keha ja haldjalike näojoonte
